.. Pikne Raske, palav õhk hingekitsikus , väike pilveke eemal taeva all. /.../ Äkki raksatab. Vihma kallatab, tulekirev välk läigib metsa pääl. Järv Vaikne, peegelsile järv, kuis nii ilus oled sa. Taevasinine su värv, ühte sulab taevaga! Mai hommik Sääl järve pinnal tõusev päike loitis, ta peegel säras kuldses värvivoos ja nagu hingas pehme ohu hoos mu silm ta pinnal igatsevalt uitis. Kas olete näinud? Kas olete näinud laeva, mis mastita? Kas olete näinud laeva, mis tüürita? Kas olete näinud, mis meestel on südames, kui meri käib keeru ja sadam on silma ees ja sisse ei saa! Oh nõnda oled sa, minu isamaa: laev oled sa mastita, laev oled tüürita. Su masti murdis kauge minevik ja võõrad su tüüri on juhtind, kuis juhtus. Kes meeldida tahab? Peab kandma lõpmata palju veel
Juhan Liiv-Isamaaluule Juhan Liiv on Eesti tuntumaid luuleklassikuid. Juhan Liiv armastas oma isamaad. Ta tegi seda nii suure tõsidusega, et kirjutas sellest palju isamaaluulet. Isamaaga seoses on Liiv toonud sisse tugevaid tundeid kodumaa vastu õnnetu ja haigettekitava armastuse näol. "Sinuga ja Sinuta"- "mu silm ta pinnal igatsevalt uitis".Selles luuletuses väljendab ta oma rohket armastust isamaa vastu. Siin on tõestatud tema usku isamaasse, et ta on isamaale truu. Tema arvates oleks isamaalt lahkumine katastoofiline, iseenda tõukamine pimedusse ja lootusetusse. Juhan Liiv ei mõistnud inimesi, kes olid valmis oma kodumaalt lahkuma. "Eile nägin ma Eestimaad" jutustab Eesti talupoegade lagunenud talumajadest, hurtsikutest ja saunadest-"Nägin hurtsikuid, saunasid, lagunud talumajasid, põõsastikud ja võsad kõik"
Juhan Liivi aastaajad Kevad Õrn maikuu hommik imeilul koitis. Kõik linnud hõiskasivad üheskoos ja kastekullal hiilgas iga roos, mis mururinda rikkalikult toitis. Sääl jarve pinnal tõusev päike loitis, ta peegel säras kuldses värvivoos ja nagu hingas pehme ohu hoos, mu silm ta pinnal igatsevalt uitis. --- Suvi Vaat, kuidas ilm, ta valgeks läeb, kui öödevari maha jääb! Ju tulnud, päike, üles ta, ja vaata põrm lööb elama! Veel vaevalt öö siit põgeneb ja tuhat elu jõgeneb: Liirila, liirila! Kas nägid tõusjat päikest sa? Käib tuhatkordselt läbi maa: Liirila! ("Päikese tõus") ---
ja kastekullal hiilgas iga roos, mis mururinda rikkalikult toitis. Sääl jarve pinnal tõusev päike loitis, ta peegel säras kuldses värvivoos ja nagu hingas pehme ohu hoos, mu silm ta pinnal igatsevalt uitis. Juhan Liiv on üks eesti luuleklassika suuri nimesid. Ta ületas 19. sajandi lõpu epigonismi (jäljendamise) ja temast sai 20. sajandi luuleuuenduse eelkäija. Liiv hakkas luuletusi avaldama 1880. aastatel tol ajal levinud järelromantilises, epigoonlikus laadis. Luuletajakuulsuse tagasid talle aga eeskätt hilisemad, haigusaastail valminud luuletused. Liivi luule paremik on ehe ja sundimatu eneseavaldus, siiras ja vaba oma aja kirjanduslikest tavadest.
Kõik linnud hõiskasivad üheskoos ja kastekullal hiilgas iga roos, mis mururinda rikkalikult toitis. Sääl jarve pinnal tõusev päike loitis, ta peegel säras kuldses värvivoos ja nagu hingas pehme ohu hoos, mu silm ta pinnal igatsevalt uitis. Esimeses salmis lõi kirjanik pildi ärkavast maast kogu selle lihtsuses ja võlus. Teises salmis tõi sisse igatseva alatooni. Liiv pööras palju tähelepanu pisiasjadele. Ta kohtles loodust erilise intensiivusega ning võttis teda kui enesega võrdset. Luuleklassik oli erakordselt tundlik kodumaa ja rahva suhtes. Tema keskseks mõtteks oli eesti rahva püsimise küsimus tulevikus. Kirjanikule oli oluline isamaa vabadus. Suurt tundeintensiivsust
Kõik linnud hõiskasivad üheskoos ja kastekullal hiilgas iga roos, mis mururinda rikkalikult toitis. Sääl järve pinnal tõusev päike loitis; ta peegel säras kuldses värvivoos ja nagu hingas pehme õhu hoos, mu silm ta pinnal igatsevalt uitis. Luuletustega talvest maalib Juhan Liiv meile iseloomuliku pildi Eesti talvemaastikust selle vaikuses langevate lumehelvestega või väljas tormava tuisuga. Luuletustes on ära tunda kirjaniku enda hingeelu, mis on sarnaneb rahuliku või tormitseva talvise loodusega. Need lumelained väljal, nad on nii armsad, hääd, kui süda on tusas ja palav,
Juhan Liiv „Sinuga ja Sinuta“ Isamaalineluule Juhan Liiv on Eesti tuntumaid luuleklassikuid. Juhan Liiv armastas oma isamaad. Ta tegi seda nii suure tõsidusega, et kirjutas sellest palju isamaaluulet. Isamaaga seoses on Liiv toonud sisse tuge- vaid tundeid kodumaa vastu õnnetu ja haigettekitava armastuse näol. “Sinuga ja Sinuta”- “mu silm ta pinnal igatsevalt uitis”. Selles luuletuses väljendab ta oma rohket armastust isamaa vastu. Siin on tõestatud tema usku isamaasse, et ta on isamaale truu. Tema arvates oleks isamaalt lahkumine katastoofiline, iseenda tõukamine pimedusse ja lootusetusse. Juhan Liiv ei mõistnud inimesi, kes olid valmis oma kodumaalt lahkuma. „Noor-Eestile“- Luule aitas Liivil üle elada raskeid hetki elus. Ta tundis end kirjutades vabalt. Siiani
Südapäeval aga ärkab vahtrasüda: on Aprill! Lõhnast aimad: kuskil tärkab esimene sinilill! Leelo Tungal MAI HOMMIK 7 Õrn maikuu hommik imeilul koitis. Kõik linnud hõiskasivad üheskoos ja kastekullal hiilgas roos, mis mururinda rikkalikult toitis. Sääl järve pinnal tõusev päike loitis, ta peegel säras kuldses värvivoos ja nagu hingas pehme ohu hoos, - mu silm ta pinnal igatsevalt uitis. Juhan Liiv JALKA MMI KUU 8 selle aasta juuni rõõmude algallikas minu jaoks on ümaralt jalgpallikas nüüd jalgpallikujulise õuele teen puuriida ja mu naiseideaal on Beckhami figuuriga Contra JUULI 9 Heinakuu sa suve hari, lehtpuu vari, maasikmari, liivarannad kuumas lõõsas. Õitsev kibuvitsa põõsas, pärnapuude uimav kuma,
Kõik linnud hõiskasivad üheskoos ja kastekullal hiilgas iga roos, mis mururinda rikkalikult toitis. Sääl jarve pinnal tõusev päike loitis, ta peegel säras kuldses värvivoos ja nagu hingas pehme ohu hoos, mu silm ta pinnal igatsevalt uitis. ,,Sügis"-Oma iseloomult jagunevad Liivi sügisluuletused kahte rühma. Üks rühm näitab sügismaastikke veel rõõmsailmeliste ning päikesepaistelistena, kus kanarbik, kulu ja hilised sügislilled ehivad väljad ja nõmmed kauni, karge iluga. Aga üle oru, sääl kus põllupind, sügissuve päiksest hiilgab mäerind
Kõik linnud hõiskasivad üheskoos ja kastekullal hiilgas iga roos, mis mururinda rikkalikult toitis. Sääl järve pinnal tõusev päike loitis, ta peegel säras kuldses värvivoos ja nagu hingas pehme õhu hoos, mu silm ta pinnal igatsevalt uitis. Üks magus soov säält tuli tasa rinda: oh et nii kuldne seisaks armu tee kui vesi oma hiilg'vas sinisaalis! Sääl tormid puutund järsku järve pinda ja kiskund laintel lõhki vaikse vee: oh süda, - nõnda arm end sulle maalis! Siin räägib autor küll ilusast kevadhommikust, aga sellega seoses tekivad tal hoopis muud mõtted
Kõik linnud hõiskasivad üheskoos ja kastekullal hiilgas iga roos, mis mururinda rikkalikult toitis. Sääl jarve pinnal tõusev päike loitis, ta peegel säras kuldses värvivoos ja nagu hingas pehme ohu hoos, mu silm ta pinnal igatsevalt uitis. 2.1.2. Suvi Suvest on Juhan Liiv palju luuletusi kirjutanud. Julgelt ning värvikirevalt kirjeldab Juhan Liiv suve tulekut ja olemust mitmeosalises luuletuses "Üks suvepäev". Vaat, kuidas ilm, ta valgeks läeb, kui öödevari maha jääb! Ju tulnud, päike, üles ta, ja vaata põrm lööb elama!
Kõik linnud hõiskasivad üheskoos ja kastekullal hiilgas iga roos, mis mururinda rikkalikult toitis. Sääl jarve pinnal tõusev päike loitis, ta peegel säras kuldses värvivoos ja nagu hingas pehme ohu hoos, mu silm ta pinnal igatsevalt uitis. Suvest on Juhan Liiv palju luuletusi kirjutanud. Julgelt ning värvikirevalt kirjeldab Juhan Liiv suve tulekut ja olemust mitmeosalises luuletuses "Üks suvepäev". Vaat, kuidas ilm, ta valgeks läeb, kui öödevari maha jääb! Ju tulnud, päike, üles ta, ja vaata põrm lööb elama!
Kõik linnud hõiskasivad üheskoos soos puude all hämarus. ja kastekullal hiilgas iga roos, Ja pooles ringis kaugele mis mururinda rikkalikult toitis. käib metsapalistus. Sääl jarve pinnal tõusev päike loitis, Ja väli kaetud lumega, ta peegel säras kuldses värvivoos teed sulad, poriga. ja nagu hingas pehme ohu hoos, Nii kaugele kui näed sa mu silm ta pinnal igatsevalt uitis. mets, udu, sulaga. Mets. Harvad, kurvad kasepuud mustavad varjuna, ja märjad oksad ripuvad alla nii nõuta. Öö nagu vastu paneb veel, tusk tume puude all;
Kõik linnud hõiskasivad üheskoos ja kastekullal hiilgas iga roos, mis mururinda rikkalikult toitis. Sääl jarve pinnal tõusev päike loitis, ta peegel säras kuldses värvivoos ja nagu hingas pehme ohu hoos, mu silm ta pinnal igatsevalt uitis. 2.1.2. Suvi Suvest on Juhan Liiv palju luuletusi kirjutanud. Julgelt ning värvikirevalt kirjeldab Juhan Liiv suve tulekut ja olemust mitmeosalises luuletuses "Üks suvepäev". Vaat, kuidas ilm, ta valgeks läeb, kui öödevari maha jääb! Ju tulnud, päike, üles ta, ja vaata põrm lööb elama!
Kõik linnud hõiskasivad üheskoos ja kastekullal hiilgas iga roos, mis mururinda rikkalikult toitis. Sääl jarve pinnal tõusev päike loitis, ta peegel säras kuldses värvivoos ja nagu hingas pehme ohu hoos, – mu silm ta pinnal igatsevalt uitis. 2.1.2. Suvi Suvest on Juhan Liiv palju luuletusi kirjutanud. Julgelt ning värvikirevalt kirjeldab Juhan Liiv suve tulekut ja olemust mitmeosalises luuletuses “Üks suvepäev”. Vaat, kuidas ilm, ta valgeks läeb, kui öödevari maha jääb! Ju tulnud, päike, üles ta, ja vaata – põrm lööb elama!
annaabi.ee 
