U. Vadi novell „Auhind“. (0)

U. Vadi novell „Auhind“. NÜÜDISNOVELLI ANALÜÜS
Tänavu Tuglase-preemiaga pärjatud U. Vadi novell „Auhind“ on küllaltki kõnekas, iseloomustamaks meie kaasaegset eluolu. Ta on toonud välja mitmesuguseid meie ühiskonna puudujääke iroonilise, kohati isegi absurdse tooniga.
Esimesena jäi silma peategelase suutmatus olla üksi ning see tekitas temas ükskõiksust ning kadus elurõõm. “Kallis, ma nii igatsesin sinu järele. Alati kui me oleme lahus, tekib minu sisse tühimik, mida ma ei suuda mitte millegagi täita,” on autor kirjutanud. Sellest enesehävituslikust “armastusest” saab järeldada, et peategelase heaolu sõltub suuresti tema partnerist. Meie ühiskonnas tuleb tihti ette, et inimene on pole piisavalt iseseisev ning sõltub suuresti kellestki teisest ning antud sõltuvus pole alati rahaline - ta otsib alati tuge ja vajab igapäevast poputamist.
Samuti hakkas silma jutt “auhinnast”, mis pidi tegelase elu drastiliselt muutma . Auhinnaks oli inimene, kes oleks hoidnud tema lapsi ning teinud majapidamistöid. Vadi oli oma tekstis öelnud, et nüüd tekib peategelasel tänu temale (auhinnale) vaba aega, nii et nad saavad jälle käia kinos , kontsertidel, võivad sõita nädalalõpuks kahekesi Riiga või Stockholmi, jalutada lihtsalt pargis ja tema (auhind) mängib samal ajal lastega. Nii häiriv kui see ka poleks, võib tekstist järeldada, et tegemist on orjandusega. Inimeste “auhindadena” jagamine on sama hea, kui nendega kauplemine.
Arvatavasti soovis autor oma kirjatööga näidata nüüdisühiskonna inimeste mõttemaailma ning naeruvääristada “esimese maailma probleeme”, milleks on näiteks liialt kiire elutempo, elutüdimus ja halb voodielu.