kommenteeris Veskimägi. Kolmandik Ignalina uuest jaamast maksaks hinnanguliselt 1,3 miljardit eurot. Nii suur on praegu kokkulepitud tingimuste järgi Eesti osalus. Eesti Energia juht Sandor Liive kinnitas üleeile Postimehele, et Eesti seadused ei nõua tuumainvesteeringuks midagi enamat kui majandusministri ja ettevõtte nõukogu luba. «Kellega nemad konsulteerivad, on nende asi,» lausus Liive. Selle aasta märtsis deklareerisid Balti peaministrid soovi rajada ühiselt uus tuumajaam. Pärast seda puhkenud tormis tunnistasid Eesti parlamendierakondade esindajad, et neil pole midagi tuumaenergeetika arendamise vastu. Tuumajaama võimalikkuse uuringu järgi osutus Ignalina tuumaprojekti nõrgimaks lüliks Leedu, kes peab alles looma teovõimelise energiaettevõtte. Kolm sõpra Leedu, Läti ja Eesti kavandavad tuumajaama ehitamist nagu dzunglist aarete otsimist, millest saadavasse kasusse võib üksnes uskuda. Majandusministeerium ja Eesti
Kui eeldada, et Eesti elektrienergia tarbimine praeguses mahus kaetakse renoveeritud põlevkivielektrijaamade, taastuvenergeetika ja uute gaasielektrijaamade baasil, siis kasvava tarbimise katmiseks on meil vaja veel lisaks umbes 600 MW tootmisvõimsusi. Mis on Eesti Energia motiivid investeerimaks tuumaenergeetikasse? Eelkõige hajuta-da elektrienergia tootmisega seotud riske. Praegu toodetakse Eestis üle 90 protsendi elektrienergiast põlevkivist. Et tulevikus on enim energeetika mõjutavaks faktoriks keskkonnanõuete karmistumine ja maksude suurenemine, tuleb paratamatult otsida võimalusi vähem saastavate tehnoloogiate hulgas. Eesti elektritarbijate huvides on elektribilansi mitmekesistamine, mis hajutaks elektrienergia tootmisega seotud riske. Majanduslik otstarbekus. Tuumajaamade ehitamine on küll paeaegu kolm korda kallim (1900
magnituudine maavärin, sellele järgnenud 38,5 m hiidlaine ja järgnenud avariid Fukushima Daiichi tuumajaamas on pannud inimesed muret tundma tuumaenergeetika tuleviku üle. Nagu ikka esineb nii poolt kui vastu käivaid seisukohti. Kahjuks pole tuumajaama vastastel eriti muid põhjendusi kui vaid see, kui ohtlik see on. Kuid maailmas on söe, gaasi ja hüdroelektrijaamades tunduvalt rohkem õnnetusi kui tuumajaamades. Praegu on maailmas umbes 443 töötavat tuumareaktorit ja ajast, mil esimene tuumajaam aastal 1954 NSVL tööd alustas, on olnud vaid 3 suuremat avariid. Ja tuletagem kasvõi meelde ajaloost seda, kuidas 1906. aastal hävis terve San Fransisco linn USA-s. Linn ei hävinud mitte niivõrd maavärina läbi, kui sellega seoses puhkenud tulekahju tõttu. Selle aga põhjustasid linna läbinud gaasitrassid. Kas need energiakandjatena on vähemohtlikud? Ka praegu teostatav Nord Streami projekt meie ranniku lähistel kujutab meile ohtu
[4] 3.2. Süsiniku vaba energia Üheks suureks boonuseks tuumaenergia juures on see, et tuumaenergia ei tooda peaaegu üldse süsinikdioksiid. Mõned tuntumad keskkonnakaitsjad arvavad, et globaalse kliimasoojenemise oht kaalub üle lokaalse tuumajaama katastroofi ohu. [4] Kui arvutada kokku kõik tuumaenergia tootmiseks tekkiv süsinikdioksiid ja sinna arvestada uraaniumi kaevandamine, uraaniumi rafineerimine ja rikastamine ning tehase ehitamine ja juhtimine. Suur 1,250 250-megavatine tuumajaam toodab oma eluajal umbes 250,000 tonni süsinikdioksiidi. Nende arvutuste järgi toodab kogu Ameerika tuumatööstus umbes 26 miljonit tonni süsinikdioksiidi. Kui sellele vastu panna kivisöe elektrijaamad, siis need toodavad juba ainult Ameerikas 2 miljardit tonni süsinikdioksiidi iga aasta. Lisaks paiskavad kivisöe elektrijaamad õhku palju teisi saasteaineid: tahm - põhjustab kopsuhaigusi; vääveldioksiid ja lämmastikoksiid - tekkitavad sudu- ja happevihmasid
madalad ning tagada majanduses konkurentsivõime. Ajakirjanduses on avaldatud arvamust, et põlevkivienergeetikast päästjaks oleks vaid tuumajaama rajamine. Kiidetakse tuumajaama keskkonnahoidlikkust ja väiksemaid käitamiskulusid. Eestisse kindlasti tuumajaama ei rajata, sest selle ehitamiseks pole meil looduslikke, tehnilisi ega majanduslikke eeldusi, ka ei ole Eesti tarbijad nõus selle jaama rajamiskulusid kinni maksma. Tuumajaam eeldaks vähemalt kahte looduslikku tingimust: veekogu, millest saaks piisavalt jahutusvett ja tuumajäätmete ladustamiseks sobilikku geoloogiliste riketeta aluspõhja. Neid vajadusi ei ole me võimelised täitma ilma keskkonda oluliselt kahjustamata või kalleid tehnilisi lahendusi rakendamata. Pealegi on praegusaegsete tuumajaamade võimsus Eesti elektrisüsteemi tarbeks liiga suur. Nii jääbki Eestile taastuvatest energiaallikatest üks võimalus- tuuleenergia kasutuselevõtt (Lahtvee 2003)
tuuleenergia kõige sobivam. Energiakriis hetkel Põlevikivist toodetakse hetkel peamine osa meie energiast kuid põlevkivi ei ole taastuv energia ning see kahjustab meie elukeskonda. Eesti energeetika peamiseks probleemiks on vananenud seadmete uuendamine ning soojuselektrijaamade ja energiasüsteemi tõhususe suurendamine. Seepärast pole riikliku energiapoliitika kujundajad huvitatud tuuleenergia kasutamisest Eestis. Ometi peaks energeetika arengukavades silmas pidama ka kaugemat tulevikku, mil põlevkivil põhinev energiatootmine hakkab varude lõppemise tõttu ammenduma. Sõltuvalt põlevkivi kaevandamise ja energiatootmise intensiivsusest jätkub Eestis olevaid varusid vaid 20...50 aastaks. See aeg on piisavalt lühike, et juba täna mõelda Eesti energeetikale ka pärast põlevkivivarude lõppemist. Kui Narva elektrijaamade vanade plokkide sulgemiseks uusi või renoveeritud plokke
SISUKORD SISUKORD.............................................................................................................................................................3 SISSEJUHATUS....................................................................................................................................................5 1 ENERGIAKASUTUS JA MAAILMAS JA EESTIS........................................................................................6 1.1 ENERGIAKASUTUS MAAILMAS JA EESTIS........................................................................................................6 1.2 MAA ENERGIAVARUD....................................................................................................................................10 1.3 ENERGIASEKTORI KESKKONNAMÕJUD....................................................................
PILET nr. 2 1. NOOSFÄÄRI MÕISTE Noosfääri mõiste (kr. noos mõistus + sphaira kera) võeti 1920. aastatel kasutusele mitme autori poolt. Prantsuse filosoofi E. Le Roy (1870 1954) määrangu järgi on noosfäär süsteem, millesse kuuluvad tehnika ja see osa loodusest, mida hõlmab inimese sihipärane aineline tegevus. Autori arvates sobib noosfääri vasteks eesti keeles mõistuskeskkond, aga ka mõistusmaailm. 2. MEREKESKKONNA SEIRE KORRALDUS EESTIS Viimaste aastate olulisemad keskkonnamõjutused on seotud ehitustegevusega Muuga sadamas, Saaremaa sadamas ning Paldiski lõunasadamas. Samuti teostati merekeskkonnaseiret Naissaare liivamaardlas seoses liiva kaevandamisega Muuga sadama idaosa laiendamiseks. Seireid teostasid pädevad eksperdid Tallinna Tehnikaülikooli Meresüsteemi Instituudist, Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudist ja Eesti Ornitoloogiaühingust. Muuga sadamas on teostatud iga aastast merekeskkonnaseiret alates 1995
Kõik kommentaarid