Tuuletark (0)

TUULETARK
Kord sündinud Aeru külas ühel jõukal Peetri-nimelisel talunikul kaks poega . Kaksikud olid küllaltki harv nähtus, tuues eidejuttude kohaselt pererahvale ebaõnne.
Nii juhtuski, et kaks aastat hiljem suri Mari, Peetri armastatud naine. Vaene meeshing ei leidnud endale asu ei maal ega merel, uidates päevi sihitult ringi. Lõpuks jõudis ta otsusele tuuletarga käest küsida, mis õnnetutega peale hakata?
Läinudki ta siis Koeru tuuletarga Tõnise juurde, kes kaks küla eemal elas. Teekond oli vaevaline: müristas ja lõi piksenooli, uputades vihmaga kõik madalad jõekaldad vee alla.
Jõudnud tarkuri tallu, küsis Peeter: “Ütle, kulla tark, kes oskab tuuligi kuulatama panna, mis ma oma poegadega peale hakkan. Mu kadunud naine ei jätnud mulle muud mälestust kui need kaks poisikest, kes praegu saunaeide juures ulualust leiavad. Räägi ometigi, Tõnis, ära vaiki ! Kas sa ei näe, et ma juba mitmndat ööd magamatta!”
Tuuletark vangutas mõtlikult pead.
“Mis siin ikka öelda, Peeter. Kehv lugu sinu elus, ent ma ei näe siin poiste süüd olevat.”
“Kuidas siis nii?” käratas Peeter ja lõi rusikaga vastu lauda.
Tuuletark raputas kindlalt pead.
“Just nii ongi! See kaksikute lugu halvast õnnest on ju puhas naistejutt, kes muud ei mõista kui ainult kuuldut taaskord üles tähendada! Ei, Peeter, mina olen oma sõna öelnud. Poiste süü see ei ole – selles ei tasu kaheldagi! Nendest kasvavad tublid noormehed sulle abilisteks.”
“Ei ealeski!” käratas Peeter, “Need neetud olevused minu maja enam ei jää! Hommepäev saadan nad sõjameesteks, las teenivad parem au!”
Tuuletark raputas taaskord pead ja lausus : “Anna nad parem juba mulle poegadeks, Peeter. Kui sina neid kasvatada ei taha, teen mina nendest sortsid! Seegi parem kui raudmeeste sõjavägi!”
Peeter naeratas ja sõnas: “Olgu! No saagu siis nii!”
Nende sõnadega ta ka lahkus, et minna oma poegi tuuletargale tooma .