inimestel on väga hägune arusaam sellest, mis on intress, kui palju on protsent ja kuidas seda arvutada, kuidas teenivad pangad raha ja nii edasi. Usun ehk jällegi naiivselt, et seda saaks parandada. Kokkuvõtteks võib öelda, et inimestena on eestlastel ikkagi suhteliselt palju arenguruumi. Paljudel meist puudub usk, koostöövõime ja väärikus. Lisaks enamusel rahvast puudub täielikult majanduslik mõtlemine ning selle asemel ollakse tusaselt kadedad oma jõukate naabrite peale ja tunneme salamisi rõõmu, kui teistel halvasti läheb.
Taju põgenes! MARI. Kurja ei tee? Alles mineval nädalal oli Tähik nõelatud... TIINA. Kui ehk ise peale astus. See paranes ju ära jälle... (Ärevuses.) Ah! Metsast kostab sikusarve heli. MARI (ka ärevuses). Tule, lähme! TIINA. Ei, ei, mina ei tule! (Vilistab lugu kaasa ja teeb köhal seistes rõõmsaid tantsuliigutusi.) MARI (rahutult). Tule, tule. Lehmad tahavad lüpsta! Me peame minema. TIINA. Ei, ei, mina nopin veel ruttu mõne marja, ilma ma koju ei lähe! MARI (tusaselt). Marju noppida oli aega küll. Tule või ära tule, mina lähen! (Pöörab minema.) TIINA Jaa, jaa - mine, mine ees, küll ma tulen kõhe! (Kergel sammul metsa ära.) MARI (ümber pöörates). See oli neil ehk koguni kokku räägitud? - Ei, see ei või ju olla. Margus ometi teab, mis ta teeb! Aga kui?... Kui siiski?... (Kaob põõsaste taha.) Tagapool metsas on Tiina ja Marguse heledaid hääli kuulda. 9 TUNA
tulemust nende pikaajaline otsing ei andnud-mets oli marjadest kui tulvaveega puhastatud. Marii tundis paari tunni pärast rasket väsimust, ent ei julgenud seda vennale öelda oli ju too niigi halvas tujus, mis teda ikka enam ärritada. Nii nad kõndisid ja kõndisid, kuni lõpuks metsarada nagu laiemaks tundus minevat ja peagi lapsed suurele lagendikule välja astusid. Nüüd peatus Martin, heites pilgu pilves taevasse. "Päikest pole, Marii," lausus ta tusaselt, "Paisab, et oleme veidi eksinud..." "Veidi?" turtsatas õde pahaselt, "Me oleme "veidi" eksinud? Ära aja jama! Oleme juba tunde sihitult ringlenud sa ju tead seda!" Poiss kehitas õlgu ja liikus edasi. "Oota!" hüüdis Marii talle meeleheitlikut järgi, "Ma olen nii väsinud! Heidame parem veidikeseks puhkama! Selge peaga on kergem koduteed leida." "Ei saa mitte, Marii! Taevas juba tumeneb öö on tulekul. Peame edasi liikuma ehk satume mõnda külla
Jälle on kuulda, et hundid tulevad. Jaanus rääkis, et täna need hulguvad tare ümber. Jaanus rääkis, et nii hale on Mari ja Jaanust vaadata, et neid ei ühenda miski ja veel see kolmas... Vanaema ütles, et kolmas on juba arvatavasti surnud, kuid Jaanus väitis vasta, et see on ikka Tiina, kes võtab inimestelt leiba vastu ja ei ründa inimesi. Siis tuli toauksest sisse Margus. Mari küsib, et kus ta nii kaua oli ja, et vedas tal, et hundid teda ära ei söönud. Margus vastas tusaselt, et pole see Mari asi, kus ta käis. Käib kraapimine ukse taga. Vanaema kardab ning hakkab laulma, et hundid ära läheksid. Käib järsku naisterahva karjatus. Vanaema ütles, et see on Tiina hääl. Jaanus ja Margus läksid väla ja tuppa tulles nägi vanaema, et nende süles on Tiina. Tiinal olid räbaldunud riided seljas. Tiina ütles Margusele, et see polnud tema süü. Tiina on suremas. Viimased laused olid tema suust, et ta ei suutnud hunte tagasi hoida, sest need olid nii näljased
Sellele lisandub vahel proosaline tõdemus ta vist ei armasta mind enam, miks muidu ta on nii muutunud. Mehele nii omane muutumine aeg-ajalt eemale tõmbumine on naisi kõige rohkem ehmatav. Naised tahavad lähedust, probleemide ilmnemisel rääkida nii kaua kui kõik on selge ja saavutatakse taas emotsionaalne liit. Probleemide ilmnedes ei kuule ta suust tükk aega midagi. Ta sulgub mingisse oma dimensiooni, ei kuula, ei räägi, nohistab tusaselt omaette. Sel ajal on ta vestlusteemad vaid olme- ja argitasandil, sõnavara nii kasin kui olla saab ja silmis tühi kalapilk. Probleemi väljapigistamisprotsess päädib endasse sulgumise, emotsionaalse või füüsilise distantseerumise ning lakoonilise ,, vajan ruumi" või ,,tahan omaette olla" avaldusega. Tüüpiline naine seda ei mõista ja püüab teha kõik, et teada saada, mis on juhtunud. See tal loomulikult ei õnnestu. Kui naine on juba lootust kaotamas ja masenduses,
Jälle on kuulda, et hundid tulevad. Jaanus rääkis, et täna need hulguvad tare ümber. Jaanus rääkis, et nii hale on Mari ja Jaanust vaadata, et neid ei ühenda miski ja veel see kolmas... Vanaema ütles, et kolmas on juba arvatavasti surnud, kuid Jaanus väitis vasta, et see on ikka Tiina, kes võtab inimestelt leiba vastu ja ei ründa inimesi. Siis tuli toauksest sisse Margus. Mari küsib, et kus ta nii kaua oli ja, et vedas tal, et hundid teda ära ei söönud. Margus vastas tusaselt, et pole see Mari asi, kus ta käis. Käib kraapimine ukse taga. Vanaema kardab ning hakkab laulma, et hundid ära läheksid. Käib järsku naisterahva karjatus. Vanaema ütles, et see on Tiina hääl. Jaanus ja Margus läksid välja ja tuppa tulles nägi vanaema, et nende süles on Tiina. Tiinal olid räbaldunud riided seljas. Tiina ütles Margusele, et see polnud tema süü. Tiina on suremas. Viimased laused olid tema suust, et ta ei suutnud hunte tagasi hoida, sest need olid nii näljased
päeva tagasi oleks ta peaaegu auto alla jäänud, ent salajane mees, keda ta nüüd hellitavalt öökulliks kutsub, päästis ta, pani ta kõnniteel maha, kõndis minema, samal ajal sihvkasid süües. Rääkis loo selleks, et äkki kirjanik sellest mingi mõttetera saaks, ent Sander ütleb, et lool peab olemas olema algus-, kesk- ning lõpppunkt, ent paraku sellel lool on vaid algus. Nii, et tuleb ära oodata teised kaks Laura lahkub. (Sander tõuseb, vaatab taskukella, kehitab tusaselt õlgu ning läheb akent allavaatamiseks uuesti avama; sel silmapilgul koputatakse ukse pihta. Ruttab avama; tulijale kätt vastu sirutades joviaalselt.) Sisse astub Tiit Piibeleht. Mehed on kooliajast juba vanad tuttavad. Mees on sattunud üle hulga aja linna. Räägivad veidi oma seiklustest, kui Sander kurdab talle oma muret. Juhtumisi on Tiit samuti kirjanik ning ta on nõus mehe hädast välja aitama. Tal juhtub olema just valmiskirjutatud raamat ,,Pisuhänd"
Eino Alexa isa, igavene toriseja ! Remargid on tekstis alla joonitud ! Eelmäng Alexa ja Marc istuvad keset põrandat, mängivad kaarte. Riided talulikud ja võimalikult vaesed. Laval on kardinad ees, tegevus toimub kardinaid avamata. Alexa: Hah! Näe jälle minu võit! Marc: Oota, oota, Alexa, veel pole lõpp! Möödub mängides paar sekundit Alexa: Viskab kaardid hõisates käest Ja mis ma sulle ütlesin? Ah? No näed sa, kellel täna pidupäev on! Jälle minu võit! Marc: Tusaselt enda ette pomisedes Jaa, jaa...on küll sinu võit...jälle... Alexa: Lööb vennale patsu õlale Aga ära meelt heida, venna! Tead ju küll seda vanasõna, et kellel kaartides ei vea, eks sellel veab siis armastuses...või oli see õnnes? Igatahes midagi taolist küll! Marc: Sul jah hea öelda ise samahästi kui Tiiduga kihlatud! Aga minul pole isegi...ma ei teagi! Mul pole naissõpragi! Alexa: No kuule! Vaata ennast! Kas sellise mossis näoga saabki üldse õnnelik olla? Marc: Õnn
Kui vankrisse istuti, alles siis vaatas Jakov karmilt ka pilkavalt haigla poole ning lausus: ,,Oh teid, pukki seatud artiste! Küllap oleksite rikkale kuppu pannud, aga vaesele inimesele on ühest kaanistki kahju. Juudad!" Koju jõudnud ja onni astunud, seisis Marfa kümmekond minutit, hoides ahjust kinni. Talle paistis, et kui ta kohe pikali heidab, siis hakkab Jakov kahjudest kõnelema ja temaga selle pärast riidlema, et ta lamab ega taha tööd teha. Aga Jakov vahtis tusaselt ja meenutas, et homme on Johannes Ilmutaja, ülehomme Nikolai Imetegija päev, siis aga pühapäev, selle järel esmaspäev- raske päev. Neli päeva ei saa töötada, aga Marfa sureb kindlasti ühel neist päevist; tähendab, kirst tuleb teha täna. Ta otsis oma raudarssina, läks eide juurde ja võttis temast mõõdu. Siis heitis naine pikali, Jakov lõi risti ette ja hakkas kirstu tegema. Kui töö valmis, pani Pronks prillid ninale ja kirjutas oma taskuraamatusse:
laes, toas pole pari katkise tooli ja segase voodi mitte kui midagi. Ekke otsustab peale jätkuvat päeva müügimehena millest ta tüdinenud on, (nähes taas endiseid kliente kes isekusest ja ahnusest juurde kaupa tahavad et oleks ikka rohkem kui naabri tüdrukul) osta laudu, naelu, hauge, heina, süüa ning mõned paar lina mis ta kavatseb kasutada, et teha korda Pille elamu mingil määral. Kui Pille koju jõuba on ta kuri ja vaikne, istudes vaikselt ja tusaselt tooli. Kui Ekke teda sööma kutsub, ütleb teine, et ei taha. Järgneb dialoog mille vältel saame teada, et kui Pille Riinu ema suri siis tulid erinevad nn laenu andjad kapitali tagasi võtma. Võtsid lehmad, lambad ja mööblit, laenajaid tuli palju ja kõik tahtsid midagi saada, et vaev siia tulekuks oleks õigustatud võeti lausa sõnnikut. Kui asi hakkas juba väga ebaõiglane olema tekitati kuulujutt, et Pille olevat jobu ja hull, et laseb kõigil ükskõik mida võtta
Ahelikus mehed ei saanud kohe aru, et need on vaenlased aga kui Kohlapuule appi tõtati oli too juba ühe enamlase maha lasknud. Kasukas ning saapad kuulusid õigusega talle. Teisena läks valvesse Konsap. Tema tuli peagi suure jooksuga, et vaenlased tulevad. Toimus ka suur paugutamine aga vaenlast ei olnud. Kõndimise hääl tuli hoopis sellest, et jääkirme oli kõrtes ja krõbises nii. Kõik naljatasid Konsapi üle, tema aga tundis end haavunult ja tusaselt. Kui poisid ahelikku tagasi jõudsid tegi Käsper ettepaneku, et minna vaenlase tagalasse. Julgematest läksid temaga kaasa Kohlapuu, Konsap ja Ahas. Konsap oli kohe nii julge et läks vaenlase valvetõkkele ja tappis nende valvuri. Peale seda pandi tulistjalu jooksu. Külas hakkas suur tulistamine pihta. Poisid võtsid surnutelt veel mis võtta andis ja põgenesid. Joosti kaua, kuni mindi võsastikku ja Kohlapuu seal maha kukkus. Jõud oli lihtsalt otsa saanud. Teised
Ahelikus mehed ei saanud kohe aru, et need on vaenlased aga kui Kohlapuule appi tõtati oli too juba ühe enamlase maha lasknud. Kasukas ning saapad kuulusid õigusega talle. Teisena läks valvesse Konsap. Tema tuli peagi suure jooksuga, et vaenlased tulevad. Toimus ka suur paugutamine aga vaenlast ei olnud. Kõndimise hääl tuli hoopis sellest, et jääkirme oli kõrtes ja krõbises nii. Kõik naljatasid Konsapi üle, tema aga tundis end haavunult ja tusaselt. Kui poisid ahelikku tagasi jõudsid tegi Käsper ettepaneku, et minna vaenlase tagalasse. Julgematest läksid temaga kaasa Kohlapuu, Konsap ja Ahas. Konsap oli kohe nii julge et läks vaenlase valvetõkkele ja tappis nende valvuri. Peale seda pandi tulistjalu jooksu. Külas hakkas suur tulistamine pihta. Poisid võtsid surnutelt veel mis võtta andis ja põgenesid. Joosti kaua, kuni mindi võsastikku ja Kohlapuu seal maha kukkus. Jõud oli lihtsalt otsa saanud. Teised
1. peatükk „Ära räägi minuga niiviisi!“ Õpetajale ei meeldi Corey hääletoon ja käitumisviis („laisk tola“). „No aga mul pole ju pastakat? Mida ma siis ütlema pean?!“ Corey paneb tusaselt käed rinnale risti ja pöörab pilgu ära. „Siis hangi endale pastakas!“ Selle peale tõuseb Corey püsti ja kõnnib klassist välja. Õpetaja järgneb talle kiiresti.
Varsti puudutas nuga õõnsalt kõmisevat puud. Ta pistis käe auku ja ütles mõjuvalt järgmised nõiasõnad: «Mis ei ole siia tulnud, tulgu! Mis on siin, jäägu siia!» Siis kraapis ta mulla kõrvale ja nähtavale tuli männipuust kastike. Ta võttis selle välja. See oli nägus väike varalaegas laudpõhja ja -külgedega. Kastis lebas rnar-morkuulike. Tomi imestus oli piiritu! Ta kratsis hämmeldunult pead ja ütles: «Noh, see ületab juba kõik!» Siis viskas ta kuulikese tusaselt ära ja seisis viivu mõtiskledes. Asi seisis selles, et siin oli äpardunud üks ebausukomme, mida Tom ja tema kaaslased olid alati vääramatuks pidanud. Kui üks kuulike teatud vajalike lausumissõnadega maha maeti, kaheks nädalaks mulda jäeti ja siis nende sõnadega, mis Tom oli asja öelnud, uuesti välja võeti, siis leiti, et kõik kuulikesed, mis kunagi olid kaotatud, olid vahepeal sinna kogunenud, ükskõik kui kaugel nad üksteisest olid olnud
Gabriel jõi kannu ühe joonega tühjaks ja kostis siis: «Ei, kui ma selle peaga komandandi ette astun, siis teeb ta mu vähemalt vahtmeistriks.» Nüüd nihkusid ka kodanikud uudishimulikult ligemale ja tormasid küsimustega Gabrieli peale. «Olid vist nendega ühes, keda välja saadeti vange tooma?» 409 «Olin küll,» vastas Gabriel. «Noh, kas vange saite?» «Meie täname õnne, et meid endid vangi ei võetud.» «Kuidas see juhtus? Jutusta ometi!» «Mis seal jutustada?» ütles Gabriel tusaselt. «Me olime ettevaatamatud, tegime liiga suurt kära, venelased ärkasid unest ja hakkasid vastu. Meie pistsime muidugi kõhe .punuma, aga nad ajasid meid kuni Viru väravani taga ja oleksid peaaegu meiega tükkis linna tunginud.» «Nonoh, siin oleks neid hoopis teistviisi vastu võetud,» kiitles üks pealtkuulaja täie Tallinna kodaniku uhkusega. «Aga kuidas võisid nemad teid taga ajada? Teid saadeti ju
k.). 84 Seda kõneldes osutas ta sõrmega väikesele habemikust ungari juudile, kes Gringoire'i ennist oli tüüdanud oma facitote caritaiem'ga ja kes nüüd, ühtki muud keelt oskamata, üllatunult santlaagrite kuningale otsa vaatas, kellest ta aru ei saanud, miks ta oma paha tuju tema peale välja valas. Lõpuks jäi aulik härra Clopin rahulikuks. «Niisiis tahad sa, lontrus, santlaagriks saada?» «Muidugi,» vastas poeet. «Tahtmisest pole veel küllalt,» seletas Clopin tusaselt. «Hea tahtmine ei lisa supile vürtsi juurde. See kõlbab ainult taevasse saamiseks. Kuid taevariik ja Argoo riik on kaks ise asja. Kui sa meie hulka tahad astuda, pead sa näitama, et sa millekski kõlblik oled, ja sellepärast koba nukku.» «Hüva,» ütles Gringoire, «koban kõike, mida soovite.» Clopin andis märku. Mõned argoolased lahkusid pool-sõõrist ja tulid varsti tagasi. Nad tõid kaasa kaks posti, mille alla puust latid olid löödud, nõnda et nad kõvasti maa peal 4 8
segamatult. Õnnetuseks oli salakoosoleku kellaaeg valitud halvasti. Äsja oli kõlanud hommikune äratussignaal, igaüks raputas eneselt unerammestust ja et hommikusest niiskusest lahti saada, tuli jooma tilgakest puhvetis. Tragunid, sveitslased, kaardiväelased, musketärid, kergeratsaväelased järgnesid üksteisele kiirusega, mis oli kasulik peremehele, kuid ei sobinud meie nelja sõbra kavatsustega. Seepärast vastasid nad üsna tusaselt kaaslaste tervitustele, toostidele ja naljatustele. «Kuulge,» ütles Athos, «nii läheme me kindlasti tülli ja praegu pole meil seda vaja. D'Artagnan, jutustage meile, kuidas veetsite öö, meie jutustame pärast.» «Tõepoolest,» hüüdis kergeratsaväelane, kes lonkis ringi klaasi viinaga, mida ta aeglaselt maitses, «teie 475 olite öösel kaevikutes, härrased kaardiväelased, ja mulle näib, et teil oli väike tüli La Rochelle'i rahvaga.» D'Artagnan vaatas küsivalt Athosele
annaabi.ee 
