- kasutati äkkrünnakuteks ning jälitamiseks, mitte otseseks pealetungiks. · Peamiselt koosnes ratsavägi maavaldajatest, kes olid varakad, et endale kallist sõjavarustust lubada (kaitserüü, kiiver, ründerelvad, hobune). · Jalaväe osakaal muutus väiksemaks (suurem, kui ratsavägi). Kui jala- ja ratsavägi kokku juhtusid, proovisid esimesed lahingut vastu võtta metsas või soos, kus neil oli palju rohkem eeliseid Relvastus · Väga tähtis, sellest sõltus palju. · Turviste ja korralike relvadeta talupojegadel ei olnud lootust hästivarustatud rüütlisalga vastu saada (tähtis ka väljaõpe). · Rüütel kasutas mitmeid relvi: kaitseks oli plaatrüü või plaatvest, kilp, kiiver, ründerelvadeks oda, mõõk (neid oli mitmeid tüüpe), pistoda, kirves, nui või sõjahaamer. · Kaitserelvadest põhilisem oli kiiver ja kilp: pead on alati oluline kaitsta (ka tänapäeva sõduritel on veel kiiver) ja kilbita on kilbiga vastase vastu raske võidelda.
Kui poleks tulnud sõda, siis arvatavasti oleks saanud Eestist lähiajal ühtne riik. Pikk sõda oli eestlaste jaoks väga kurnav, sest neil ei olnud võimalust pidevalt uusi sõjamehi juurde saada, nagu oli sakslastel. Sakslased ründasid Eestit süstemaatiliselt. Nende plaan oligi kurnata Eestit süstemaatiliste rüüsteretkedega. Esti sõjameestel oli raske tungida läbi ristisõdijate rauast ja rõngassärkidest koosnevast rüüst. Eestlased kasutasid nende turviste raskust enda kasuks ära, muulitades neid näiteks soodesse, mida vaenlased ei tundnud. Nii uppusidki saksa sõjamehed lihtsalt oma raske rüüga sohu ära. Ristisõdijatel oli ka keeruline taanduda, sest niivõrd raske turvisega oli peaaegu võimatu joosta. Ma arvan, et eestlastel õnnestus ka seda enda kasuks ära kasutada. Eestlasi karistati näiteks selle eest, kui ta oli ristiusu võtnud vastu vaenlase poolt. Näiteks sakslased
Diego juhtimise all muutus olukord veelgi hullemaks. Kui Kolumbus saarele tagasi jõudis, leidis ta oma koloonia kokkuvarisemise äärelt. Surnuaed oli värskeid haudu täis ning pinged kohalike ja kolonistide vahel olid laes. Oma meestest süüdlaste karistamise asemel otsustas Kolumbus hoopiski pärismaalastele kätte maksta.1495. aasta märtsis kogus Kolumbus umbes 200 ratsanikku ning läks põliselanike vastu sõtta. Kohalikud ei saanud hispaanlaste tulirelvade ja turviste vastu. Toores vägivald ja terror muutusid igapäevaseks. 1495. aastal juurutas Kolumbus brutaalse maksusüsteemi. Iga 14 kuni 70 aasta vanune indiaanlane pidi igal kolmandal kuul ära andma sõrmkübara täie kulda. Seda nõuet oli võimatu täita, kuid "patustajaid" karistati poomise või käe otsastraiumise abil. Parem ei olnud ka nende kohalike saatus, kes saadeti Hispaaniasse orjadeks. Paljud neist surid ookeani ületamisel.Hispaaniasse sõitvatel alustel
2 Kuigi keskajal oli tähtis roll kirikul ja riigiaparaadil oli kõige olulisem sõjavägi. Sõjaväe tugevust näitas rüütlite ettevalmistus ja relvad, mis pidid olema head ja tugevad. Aegade jooksul arenesid ka relvad. Kui algul kuulus varustusse mõõk, turvis, kilp ja piik, siis hiljem tuli kasutusele kasutusele amb ja rõngasärgist sai raudrüü. Keskaegne relvastus Relvastus oli keskaegsete sõjavägede juures väga tähtis, sellest sõltus väga palju. Üldiselt ei olnud turviste ja korralike relvadeta talupoegade väel lootustki hästivarustatud rüütlisalga vastu saada, ehkki loomulikult oli oma osa ka väljaõppel. XIV sajandi I poole rüütel kasutas kaitse- ja ründerelvi: ründerelvadeks oda, mõõk , pistoda, kirves, nui või sõjahaamer Kaitserelvadest põhilisemad olid kiiver ja kilp. XIV sajandil oli keha kaitsmiseks rüütlil plaatrüü. XIV sajandi algul arenes sellest plaatvest
Õpinguid alustati nii vara, sest siis oli laps kõige mõjutavam ning seda said mõjutada mõtlema rüütelikult. Paazist järgmine aste oli skvaier. Varem õpitut hakati edasi arendama. Relvade õppimisest ja kasutamis põhitõdest astuti sammu võrra kõrgemale ning hakati relvade käsitlemist lihvima. Harjutati vibulaskmist vastu puutulpa, nad pidid olema võimalised tegema hirvele lõppu peale. Musklijõu treenimiseks harjutati kaks korda raskemate relvadega kui lahinguväljal. Turviste puhastamisest mindi üle selle kandmisele. Skvaier pidi raudrüüga nii ära harjuma, et see tundus olevat tema loolik osa. Rüütlite elus oli tähtsal kohal lahinguturniir, selle jaoks harjutati piigi hoidmist nii, et see käest ära ei libiseks ning piigiga pöörleva märklaua tabamist. Peale tabamist tuli väga kiirelt eemale ratsutada, sest vastasel korral oleks teisel pool märki olev 4
.........................................................22 Lisa 11. Alumiiniumpuru põlemine............................................................23 2 3 Sissejuhatus Vaske ja rauda hakati kasutama kõige varasemalt, hiljem tuli juurde alumiinium. Vasest tehti vanaajal palju ehteid, nõusid ja teisi kaunistusi. Rauda, aga kasutati suurem osaliselt relvade, turviste, tööriistade valmistamiseks, kuid tehti ka ehteid. Hiljem avastati tugevamaid raua ühendeid ja hakati tegema uuemaid ja paremaid relvi, tugevamad sõjavarustust ja muid asju. Aeg liikus edasi ja inimesed kasutasid rauda ja vaske juba rohkem, kuigi vase kasutamine ei arenenud nii kiiresti oli vask ikkagi tähtis metall. Leiutati esimene lennuk, auto, aurumootor, rong, kasutusele tuli elekter- kõigi nende leiutiste jaoks kasutati rauda ja vaske. Umbes 200 aastat tagasi leiti selline metall
Leitud neid on vähe, Otepäält 3 ja Poolast 1. 4. Mida kujutasid endast brigantiinid? Millal need tulid kasutusele? Brigantiin on tehtud raudplaadiribadest, kus ühel küljel on needid, needitud kas samet- või nahkvesti siseküljele, välja paistavad ainult needid. Ribad on üpris õhukesed, 1mm paksused, samas katavad topelt, st iga plaat katab teist plaati poole peale, seega tugevus ja vastupidavus nooltele on tõenäoliselt parem kui eelnevatel. Üleüldse kogu turviste areng toimus kaugrelvade vastu. Ilmselt hakkasid brigantiinid välja arenema 14. sajandi viimasel veerandil. 5. Kuidas arendati ambe 13. 16. sajandil? Ammud arenesid sünkroonis kaitserelvastusega tuli parem soomus, ei kulunud kuigi palju aega, kui parandati ambude omadusi vastavalt parem vinnastusmehhanism, paremad nooled või tugevamad kaared. Ammunoole otsad muutusid järjest laugjamateks ja kuulisarnasteks, nagu näha juuresolevalt pildilt. 13
tulevasele rüütlile üle tema esimene mõõk.8 Neljateistkümneaastaselt, kui algseed teoreetilised teadmised olid omandatud, tuli kasupere juurest lahkuda ja hakata teenima rüütlit, mis oli auväärne amet teenritest peeti lugu. Noormehe õlul lasus vastutusrikas ülesanne olla rüütlile igakülgseks abiliseks, tegeledes kõigega alates abistamisest söögilauas kuni varustuse hooldamise ja isegi lahingus mõõga kandmiseni. Raskete turviste ja relvade kandmine nõudis ka suuremat jõudu, seetõttu pööratigi järgmise seitsme aasta jooksul just füüsise arendamisele suurt tähelepanu. Lisaks sellele tuli ära õppida relvaoskus ja ratsutamine, mida alustuseks tehti ilma varustuseta. Kõigepealt õpiti lahinguväljal navigeerimist ja mõõgata võitlemist kuni tehnika selgeks sai ja nooruk iseseisvalt koos varustusega hobuse selga tõusta suutis.
Aegamööda arenesid hobusõidukite kered aina keerulisemaks ning sarnanesid lõpuks suhteliselt palju tulevaste mootorsõidukite keredega –selle erinevusega,et neil puudus mootor. Samas on huvitav fakt, et kaalu kokkuhoiu mõttes hobusõidukite ehituses metalli, eriti terasplekki, reeglina ei kasutatud. Oskused vormida õhukest lehtterast ja muid lehtmetalle tulenevad hoopis teisest valdkonnast –pikkade aastasadade vältel oli pidevalt arenenud peen, sõjanduses vajalik käsitööoskus –turviste ja raudrüüde valmistamine. Raudrüü valmistamisel oli eesmärgiks valmistada tugevast lehtterasest sõjamehe kehakujuga sarnane turvis, ehitada sellele üksteist katvad liigendid ja kaunistada rüü soovi korral keerukate ornamentidega. Tegu oli väga keeruka ning suure käsitöömahuka tööga ning vastavad meistrid olid väga kõrgelt tunnustatud ja tasustatud. 4
varandust. "Avaliku sõja" puhul olid reeglid laiemad. Samuti kehtisid sõjas reeglid, mis puudutasid vangide võtmist, naiste puutumata jätmist jne. Sõjavägede taktikale ja varustamisele avaldas suurt mõju see, et enamasti oli tegemist rüüsteretkedega. 2 1. Relvastus Keskaegsed relvad jagunesid kaitse -ja ründerelvadeks. Relvastus oli keskaegsete sõjavägede juures väga tähtis, sellest sõltus väga palju. Üldiselt ei olnud turviste ja korralike relvadeta talupoegade väel lootustki hästivarustatud rüütlisalga vastu saada, ehkki loomulikult oli oma osa ka väljaõppel. XIV saj. I poole rüütel kasutas mitmeid relvi: ründerelvadeks oda, mõõk , pistoda, kirves, nui või sõjahaamer. Kaitserelvadest põhilisimad olid kiiver ja kilp. Pead on alati oluline kaitsta, sellepärast on ka tänapäeva sõduritel kiiver ja kilbita on kilbiga vastase vastu väga raske võidelda. 1.1 Ründerelvastus
võimalus oli, käskis oma ratsaväel edasi tungida ja läbi kammida lagendik, mis oli hõivatud vaenlase poolt.`` (Tacitus 14:63) Nüüd oli tekkinud olukord, mis oli täpselt vastupidine Varuse olukorrale. Roomlased olid ülekaalus ja jälitasid vastast. Sellise edu põhjuseks võib pidada fakti, et ei sadanud, nagu Teutoburgi lahingus ja roomlasi podud ka varitsetud vaid roomlased ründasid germaanlasi ise. Kui võrrelda germaanlaste ja roomlaste relvade ja turviste erinevust, siis tundub, et varitsus oligi ainuke viis roomlaste alistamiseks. Samas ei olnud roomlaste ratsavägi nii efektiivne kui jalavägi ja sellest oli germaanlastel võimalik jagu saada ka otseses lahingus. Seda tõestab ka järgmine lõik. ,,Arminius, olles palunud oma meestel end kokku võtta ja puude lähedusse hoiduda, pööras äkitselt ümber ja andis varsti märku neile, keda ta oli saatnud metsateede sissepääse valvama, märku, et nad ründaksid
pärast, et neil oli kallis rõngassärk. _ rõngassärk oli sageli rüütlivarustuse kõige hinnalisem ese. _ rüütli hobune pidi suutma kanda täisvarustuses rüütli kogu raskust ja olema rängaks tapluseks spetsiaalselt aretatud ja välja õpetatud. Destrier' id olid suuremad ja tugevamad kui aadlike tavalised ratsahobused ning neid kasutati enamasti ainult võitluses. _ raskeratsavägi oli r a s k e ka sellepärast, et hobuseidki hakati järjest enam turviste ja raudrüüdega kaitsma. Vibukütid * Keskajal tarvitati kolme tüüpi vibusid: lühikest vibu, pikka vibu ja vibupüssi. _ Lühike vibu oli u 90 cm pikk ja see tõmmati pingule vastu rinda ._ Pikk vibu oli 180 cm pikk ja tõmmati vinna kõrva juurest. _ Amb oli selle aja Euroopas peamise tähtsusega laskerelv. 12. sajandi lõpuks olid ratsaammuküttide suured salgad iga vürsti kõige kardetumateks ja tõhusamateks sõjajõududeks
üsna väike. Kasutati soomaake või madala rauasisaldusega maake, enne kui arendati välja keerukamate, sügavamatel asuvate maakide kättesaamise tehnikad. Kogu Euroopas toodeti 1400. aastal 25 t rauda, 1500. paiku 40 t aastas. Raud oli väärtuslik ja seda tuli taaskasutusse võtta. Rauda sulatati kivisöega, varasemalt tehti seda puusöega. Toorrauast omakorda valmistati spetsiifilisi sepatöö saadusi. Mõnedes piirkondades kujunes keeruline sepatöö, mis puudutas eelkõige relvade ja turviste valmistamist - näiteks P-Itaalias, Milanos. Peale raua tunti puhtal kujul veel viit metalli (plii, tina, kuld, hõbe ja vask). Olulised keskused olid hiliskeskajal näiteks Saksimaa. Põhiline tinatootja oli Inglismaa. Oluline mineraal, mida keskajal tarbiti ja millega kaubeldi oli sool eristati maasoola ja meresoola. Maasoola saadi sisemaa allikate veest, mida kuivatati. See nõudis samuti väga palju puitu kütteks. Lõunapoolsetes piirkondades kasutati meresoola, mida saadi
annaabi.ee 
