lähedal. Küll on aga laialt tuntud tema siniseõieline sugulane sinine käoking, kelle rahvapärased nimed on kingalill, siller jt. Need taimed erinevad teineteisest peamiselt õite värvuse poolest. Nii sobib sinise käokinga kohta räägitu paljuski ka kollase käokinga kohta. Sinist käokinga kasvatatakse meil vahel iluaedades, kuid looduslikult ta meil ei esine. Iseloomustus Kingalill ja siller on käokingale igati sobivad nimetused. Tema õiekate koosneb kolmest värvilisest tupplehest, milledest tipmine on kiivrikujuline. Niisugust õit veidi pöörates näemegi armsat väikest kingakest. Sõna king on ka levinuim käokingade nimedes. Siller sobib aga nimeks seetõttu, et tema paks juurikas on väga sarnane selleri maa-alusele osale. Mõlemad võrdlused on aga toonud ka hulga hukatust! 1 -1,5m, harva kuni 1,8m kõrgune mitmeaastane rohttaim. Juurmised lehed meenutavad esmapilgul kullerkupu lehti, on pikarootsulised, sõrmjalt 3 - 5 osaks jagunenud ja alumisel pinnal karvased
Enamasti on varred tihedalt üksteise kõrvel. Varred on väga saledad, kaetud rohkete lühikeste punakas- kuni tumepruunide risoididega. Alusel on varred tumepruunid kuni mustad. Elupaik: madalsood Ohutegurid: soode kuivendamine ja turbavõtmine Ohustatuse kategooria: tähelepanu vajav Soontaim Aconitum lasiostomum, kollane käoking Kirjeldus: Õied on kahekülgselt sümmeetrilised rohekas- või määrdunud-kollased tihedates kobarates. Õiekate koosneb viiest tupplehest, neist ülemine kiiverjas, kõverdunud tipuga, lühikarvane. Kroonlehed muundunud nektaariumideks. Õitseb juunist augustini. Putuktolmleja. Karvased hallikasrohelised kaunakujulised kukkurviljad ilmuvad alates juuli lõpust, valmivad kobaras järgemööda. Lehed on suured. Esinevad nii juurmised kui varrelehed. Juurmised on pikarootsulised, sõrmjagused, 3...5 osaga, karvased (eriti allküljel), varrelehelt kujult samasugused, kuid lühirootsulised kuni rootsutud, veidi väiksemad
Sinine käoking on tulikaliste sugukonda ja käokingade perekonda kuuluv mürgine lill, mida leidub ohtralt inimeste koduaedades, kus teda imetletakse kui ilutaime. Välise ilu taga peitub aga väga ohtlik ja mürgine taim, mis palju pahandust tekitab. Metsades ja võsastikes võib kohata tema kollaste õitega sugulast kollast käokinga, mis on küll vähem mürgine, aga siiski inimesele ohtlik. Sinine käoking kasvab 1-1,5 meetri kõrguseks. Tema õiekate koosneb 3-5 tupplehest, mis moodustavadki kena kingakujulise õie. Õie värvus on tumesinine, äärmisel juhul lillaka varjundiga. Sinise käokinga lehed on pikarootsulised ja koosnevad 3-5 osast. Varrelehed on veidi väiksemad kui juurelehed. Varred on tugevad ja kaetud peente käharate karvadega. Maa-alune osa meenutab sellerijuurt ja inimesed on tihtipeale segamini ajades eluohtlikusse olukorda sattunud. Sinise käokinga taimemahl tekitab nahale ärritusi ning imbub läbi naha kiirelt
ANITA rühm Selts Amborellaceae - amborellalised 1 Perekond Amborella ja 1 Liik Amborella trichopoda - kõige primitiivsem elavatest õistaimedest ehk sõsarrühm kõigile teistele õistaimedele; kuulus geenide varas (horisontaalne geeniülekanne) Sugukond Nymphaeaceae vesiroosilised Hajusate soontekimpudega vee-risoom-rohttaimed, Lehed: vahelduvad pikarootsulised lihtlehed Õied: hüpogüünsed kuni epigüünsed, suured, üksikud Õiekate: 4-6 tupplehest ja paljudest spiraalselt asetsevaist kroonlehtedest Õiekroon: vabadest kroonlehtedest, tõenäoliselt tekkinud staminoodidest, aktinomorfne Tolmukad: arvukad, spiraalselt asetsevad, lamendunud Viljalehed: mitu Sigimik: üldiselt sünkarpne Vili: käsnjas ja ebakorrapäraselt avanev Liik Nuphar luteum kollane vesikupp Liik Nymphaea alba valge vesiroos Selts Austrobaileyales Austrobaileialaadsed
olla paksenenud, samuti võivad mõnikord lihakad lehed toimida säilitusorganina. · Kõigil varremugulatega orhideedel on erineva pikkuse ja sügavusega puhkeperiood. Need vastavad loodusliku kasvukoha kliimatingimustele. · Hübriitsetel orhideedel on puhkeperioodide vaheldumine aga täielikult segamini paisatud. Orhideede osad õis · Tüüpiline orhideeõis koosneb kolmest kroon- ja kolmest tupplehest. · Need on alati asetatud nii, et kesktelg jagab orhidee kaheks sümmeetriliseks pooleks. · Kõigist teistest taimedest eristav tunnus on veel sammas (columna), mis asub õie keskel üle kroonlehtede ning moodustub emakaga kokkukasvanud tolmukaist. · Keskmist kroonlehte, mis on teistest erinev, kutsutakse huuleks (labellum) , selle kuju varieerub erinevate orhideede lõikes suuresti. Kuuking Phalaenopsis hooldamine Ostmine
Küll on aga laialt tuntud tema siniseõieline sugulane sinine käoking, kelle rahvapärased nimed on kingalill, siller jt. Need taimed erinevad teineteisest peamiselt õite värvuse poolest. Nii sobib sinise käokinga kohta räägitu paljuski ka kollase käokinga kohta. Sinist käokinga kasvatatakse meil vahel iluaedades, kuid looduslikult ta meil ei esine. Kingalill ja siller on käokingale igati sobivad nimetused. Tema õiekate koosneb kolmest värvilisest tupplehest, milledest tipmine on kiivrikujuline. Niisugust õit veidi pöörates näemegi armsat väikest kingakest. Sõna king on ka levinuim käokingade nimedes. Siller sobib aga nimeks seetõttu, et tema paks juurikas on väga sarnane selleri maa-alusele osale. Mõlemad võrdlused on aga toonud ka hulga hukatust! Sinist käokinga peetakse Euroopa üheks mürgisemaks taimeks. Kollase käokinga kohta ei ole selliseid võrdlusandmeid olemas tema kitsa levila tõttu. Kuid ta sisaldab samu
Orgaanilised väetised pikendavad kasvuiga. Sobivad väetised mis on madala lämmastikusisaldusega. Kahjurid on lehetäi, hernekärsakas, laikpõletik ja šokolaadilaiksus. Kartul – Kuulub maavitsaliste sugukonda ja perekonda. Mitmeaastane rohtne taim. Elutsükkel toimub idanemisest mugulate moodustamiseni. Varred on kolme- või neljakandilised ning enamasti püstised. Koosneb: õiest, vili, lehed, külgmine vars, peavars, stoolonid, emamugul, juured, mugul. Õis koosneb viiest tupplehest, kroonlehest, tolmukast ja emakast. Kartulimugul on muundunud vars, moodustudes mullasisese varre külgharu ehk stolooni tipu jämenemisel toitainete kogunemise tulemusel. Kartul on tundlik põua suhtes. Sellel ajal vajab ta kindlasti niisutust. Kartul kasutab ka vett väga effektiivselt. Ennem mahapanekut peam muld olema hästi haritud ja kobe. Eemaldada ennem mahapanekut kivid. Vältima peab mulla tihenemist. Mugulate mahapaneku ideaalne aeg on aprilli lõpus – mai keskpaigani
Just selline ongi huul, aga see osutub ka tõeliseks libedaks teeks, lõksuks. "Kingakotti" kukkuval putukal 7 võivad juba polliiniumid küljes olla, samal ajal saab ta õie südamikust uued tolmukotid külge. Tagasiteel vabadusse puutub ta kokku emakasuudmega ning külgehaakunud tolmukotid tolmutavad õie. (1) 5. Orhideede ehitus 5.1 Õie ehitus Vaatamata pealtnäha suurele erinevusele koosneb tüüpiline orhideeõis kolmest kroon- ja kolmest tupplehest.(Pilt 5) Need on alati asetatud nii, et kesktelg jagab õie kaheks sümmeetriliseks pooleks. See tähendab, et õis on bilateraalse sümmeetriaga ehk sügomorfne. Kuid botaanikuile ainuüksi sellest veel ei piisa, et identifitseerida see õis kui orhideeõis. Kõigist teistest õitest eristatav tunnus on sammas (columna), mis kõrgub õie keskelt üle kroonlehtede ning moodustab emakaga kokkukasvanud tolmukaist. (1) Keskmine kroonleht on erilise kujuga, teistest tugevast erinev
Küll on aga laialt tuntud tema siniseõieline sugulane sinine käoking, kelle rahvapärased nimed on kingalill, siller jt. Need taimed erinevad teineteisest peamiselt õite värvuse poolest. Nii sobib sinise käokinga kohta räägitu paljuski ka kollase käokinga kohta. Sinist käokinga kasvatatakse meil vahel iluaedades, kuid looduslikult ta meil ei esine. Kingalill ja siller on käokingale igati sobivad nimetused. Tema õiekate koosneb kolmest värvilisest tupplehest, milledest tipmine on kiivrikujuline. Niisugust õit veidi pöörates näemegi armsat väikest kingakest. Sõna king on ka levinuim käokingade nimedes. Siller sobib aga nimeks seetõttu, et tema paks juurikas on väga sarnane selleri maa-alusele osale. Mõlemad võrdlused on aga toonud ka hulga hukatust! Sinist käokinga peetakse Euroopa üheks mürgisemaks taimeks. Kollase käokinga kohta ei ole selliseid võrdlusandmeid olemas tema kitsa levila tõttu. Kuid ta sisaldab samu
Rohtsete roosiõieliste, nagu tulikalistegi hulgas peaaegu ei esine söödataimi, kuid mürgiseid taimi on väga harva. Roosiõieliste sugukond jaotatakse õite ja viljade ehituse iseärasuste järgi neljaks alamsugukonnaks: enelalised, kibuvitsalised, õunapuulised ja ploomipuulised. Alamsugukond enelalised- Spiraeoideae. Põõsad, mitmeaastased rohttaimed. Lehed vahelduvad, harvem vastakud. Õiepõhi enamvähem lame, harva nõgus. Tupp koosneb viiest alusel kokkukasvanud tupplehest, kroon – viiest vabast kroonlehest. Tolmukkond koosneb suurest hulgast vabadest tolmukatest. Emakkond apokarpne, emakaid enamasti viis. Ülemine sigimik sisaldab vähemalt kaks seemnealget. Vili on kogukukkurvili, harvem kupar, mis moodustub emakate kokkukasvamisel. Siia kuulub perekond enelas. Alamsugukond kibuvitsalised- Rosoideae. Liikide üldarv umbes 800. peamised eluvormid on igihaljad ja heitlehelised puud, põõsad, liaanid, mitmeaastased rohttaimed
Rohtsete roosiõieliste, nagu tulikalistegi hulgas peaaegu ei esine söödataimi, kuid mürgiseid taimi on väga harva. Roosiõieliste sugukond jaotatakse õite ja viljade ehituse iseärasuste järgi neljaks alamsugukonnaks: enelalised, kibuvitsalised, õunapuulised ja ploomipuulised. Alamsugukond enelalised- Spiraeoideae. Põõsad, mitmeaastased rohttaimed. Lehed vahelduvad, harvem vastakud. Õiepõhi enamvähem lame, harva nõgus. Tupp koosneb viiest alusel kokkukasvanud tupplehest, kroon viiest vabast kroonlehest. Tolmukkond koosneb suurest hulgast vabadest tolmukatest. Emakkond apokarpne, emakaid enamasti viis. Ülemine sigimik sisaldab vähemalt kaks seemnealget. Vili on kogukukkurvili, harvem kupar, mis moodustub emakate kokkukasvamisel. Siia kuulub perekond enelas. Alamsugukond kibuvitsalised- Rosoideae. Liikide üldarv umbes 800. peamised eluvormid on igihaljad ja heitlehelised puud, põõsad, liaanid, mitmeaastased rohttaimed
Rohtsete roosiõieliste, nagu tulikalistegi hulgas peaaegu ei esine söödataimi, kuid mürgiseid taimi on väga harva. Roosiõieliste sugukond jaotatakse õite ja viljade ehituse iseärasuste järgi neljaks alamsugukonnaks: enelalised, kibuvitsalised, õunapuulised ja ploomipuulised. Alamsugukond enelalised- Spiraeoideae. Põõsad, mitmeaastased rohttaimed. Lehed vahelduvad, harvem vastakud. Õiepõhi enamvähem lame, harva nõgus. Tupp koosneb viiest alusel kokkukasvanud tupplehest, kroon viiest vabast kroonlehest. Tolmukkond koosneb suurest hulgast vabadest tolmukatest. Emakkond apokarpne, emakaid enamasti viis. Ülemine sigimik sisaldab vähemalt kaks seemnealget. Vili on kogukukkurvili, harvem kupar, mis moodustub emakate kokkukasvamisel. Siia kuulub perekond enelas. Alamsugukond kibuvitsalised- Rosoideae. Liikide üldarv umbes 800. peamised eluvormid on igihaljad ja heitlehelised puud, põõsad, liaanid, mitmeaastased rohttaimed
annaabi.ee 
