aastast, mil W. Friebe kirjutas Eesti ja Liivimaa statistilises ja ökonoomilises aastaraamatus, et Baltimaades peeti ebaühtliku, jämeda villaga, väikesekasvulisi, kitsa rinna, kõrgete peente jalgade ja lühikese olmnurkse sabaga lambaid, kelle jäärad olid sarvedega, lambad olid enamasti mustad või hallid. Need olid eesti maalambad, keda võib pidada põhjalühisabalammasteks ja kes olid põhiliseks lähtematerjaliks eesti tumedapealise ja eesti valgepealise lambatõu kujundamisele.19. sajandi alguses oli meriinovill väga hinnaline kaup ning mõisnikud hakkasid importima meriino peenvillalambaid. 1840 oli Eestis ja Liivimaal 208 820 peenvillalammast ning peenvilla ja maalamba ristandit. Kuna meriinolammaste pidamine sai 19. sajandi lõpus Austraalias hoo sisse, siis peenvilla hinnad maailmaturul hakkasid langema ja meriinolammaste pidamine ei olnud enam nii tasuv. 19
olemasolev soome maalambatõug). Olemasolevaid eesti tumedapealisi või eesti valgepealisi uttesid tuleks esimeses etapis ristata dala või soome maalamba isasloomaga. Nii saadakse pooleverelised ristandtalled, kelle jäärtalled realiseeritakse lihaks aga utt-talled kasvatatakse üles ja viiakse põhikarja tallede tootjateks. Sellistel pooleverelistel F1 ristanduttedel on suur viljakus tänu ristamise heteroosiefektile. Teise variandina võib siin kasutada ka meie põhitõugude, s.t eesti tumedapealise ja eesti valgepealise tõu ristandeid, mis samuti on puhtatõulistest algtõugudest suurema viljakusega. Teises etapis ristatakse saadud F1 uttesid puhtatõuliste lihatõugu jääradega ( eesti tumedapealise tõupuhul suffolki või oksfordauni jääraga, eesti valgepealise tõu puhul kas tekseli või dorsetitõugu jääraga). Nii saadakse heade lihavormidega lihatalled, kelle genotüübis on 50 % ulatuses lihalambatõu geenid ja see tagab nendel hea
m). Tumedapealiste lammaste pea ja jalad on kaetud tumedate ohevillakarvad ega. Eesti tumedapealine lambatõug on üldiselt suurema kehamassi ning villatoodangug a kui eesti valgepealine lambatõug, kuid on viimasest mõnevõrra madalama viljakuse ja jämedama villaga (vt. tabel 6, 7). Jäärad kaaluvad ca 95 kg, uted 76 kg, villatoodang 3,7 kg ja viljakus ligikaudu1,50 talle poeginud ute kohta (tabel 6ja 7). Tänapäeval on eesti tumedapealise lambatõu parandajateks tõugudeks suffolki, oksforddauni lambatõud, kelle abil soovitakse parandada lihajõudlust ja lihakehade kvaliteeti (lihavormide väljendatus, lihakehade lihakus, tailiha sisaldus) ning soome maalambatõug, kes on kasutusel viljakuse parandajana.Eesti valgepealine lambatõug on saadud eesti lamba ristamisel seviatiga. Eesti valgepealine lambatõug on varavalmiv, heade lihavormidega lihalambatõug, kelledelt saadakse valget, poolpeenvilla keskmise peenusega 31 ?m
enda alla enamuse villkarva mahust) , mida on tinglikult hakatud selliselt nimetama, sest nad ei ole kasvu lõpetanud. Ohevillkarvad on lühikesed (1..2.5 cm), säbaruseta, sarnased pealis- ja surnud villkarvade ehitusega, millega on kaetud lambal pea ja jalgade alaosa. Kempkarvad on ohevillkarvade sarnased, valge värvusega ja rabedad. Ka nende olemasolu villakus ei ole soovitav. 5 EESTI TUMEDAPEALINE LAMMAS Eesti tumedapealise lamba sihikindla aretuse alguseks võib pidada 1926. a, kui Rootsist imporditi oksforddauni ja sropsiri tõugu jääraid ja uttesid. Eesti tumedapealistel lammastel on pea ja jalad kaetud mustade villkarvadega. Uttedel on keskmine kehamass 70...80 kg, jääradel 90...100 kg. Ute keskmine aastane villatoodang on 4...5 kg, villa peenuse 35...36 m ning keskmine viljakus 1,4 talle poeginud ute kohta. EESTI VALGEPEALINE LAMMAS
Talle 100 päeva mass valgepealisel on mõnevõrra kõrgem kui tumedapealisel. Aretuskarjades hinnatakse lihassilma suurust ja rasva paksust need on andmed, mida jõudluskontrollis registreeritakse. TEISED EESTIS ARETATAVAD TÕUD Parandajad lambatõud toodud riiki spetsiaalse eesmärgiga parandada eesti tõugude teatud jõudlusnäitajaid. Need tõud on eelkõige sellised, kes on hinnatud silmapaistva liha kvaliteedi poolest. Tumedapealise tõu parandajad on Suffolk ja Oxforddaun. Suffolk on eestisse toodud Taanist peamiselt, aretatud on ta Uks. Ta on tähtis lihatõug, seda tõugu kasutatakse ka isastõuna, selleks et paaritades suffolki jääradega teise tõu uttedega, paranevad järglasel lihavormid ja suureneb tapale minevate tallede lihajõudlusnäitajad. Suffolk on peamine lihatõug üle kogu maailma. Oxforddaun on samuti pärit UKst, selle tõu erinevus suffolkist seisneb välimikus ja villaomadustes
Algselt olid need eesti maalambad, alates 1958.a on nad Eestis tuntud tumeda- ja valgepealise lamba nime all. Nende lambatõugude väljakujunemisel eristatakse 4 perioodi: 1) Kohalike jämevillaliste maalammaste parandamise katsed peenvilla lammastega. 2) Peenvilla lammaste kasvatamise periood 19. saj esimesel poolel. 3) Lihalammaste kasvatamise periood 19 saj teisel poolel. 4) Kohalike lihavillalammaste aretamine aastatel 1926.-1958. 1 Eesti tumedapealise lambatõu sihikindlama aretuse alguseks võib pidada 1926. aastat, kui Eestisse imporditi Rootsist inglise päritoluga 23 šropširi jäära ja 26 utte eesmärgiga parandada nende abil eesti maalammast. Seega eesti tumedapealise lambatõu lähtetõugudeks olid eesti maalammas ja šropširi lihalambatõug. Lammaste jõudluskontrollis osales 2007.aasta 1. jaanuari seisuga 3611 eesti tumedapealist utte 24 erinevast karjast. 2010. aastal 3246 utte 19 karjast.
Kui karjamaadelt viiakse loomad kuivtoidule üle Mitme päevaselt hakkavad vutid munema? 45 päevaselt Kui sigade söötmiseks 100 kg-ni kulub 150 päeva, siis milline on nende sigade majanduslik varavalmivus? 150/30 päeva= 5 kuud Nimetage kaks näitajat, mille järgi hinnatakse sigade bioloogilisi ja majanduslikke omadusi! Kasv, liha kvaliteet, suur tapasaagis, lühike tiinusperiood Millal on uttedel loomulik, aktiivne indlemise periood? Valguspäeva pikkuse lühenemisega Milline on eesti tumedapealise lambatõu parandaja tõug tänapäeval? Suffolki lammas Milline on lambatalle normaalne kehatemperatuur? 39...40 kraadi Vutimuna morfoloogiline koostis (%): 30% munarebu, 55% munavalge, 15% munakoor Kas emiste sigimistsükkel koosneb kolmest perioodist vabaperiood, tiinuse algperiood ja tiinuse lõpp-periood? Ei Millises sulus peetakse võõrdepõrsaid? Rühmasulus 1. Arvuta piimatoodang ja piima rasvatoodang viimasest kontrollpäevast 15.10 (piima 8 kg, rasvasisaldus 5,2%)
Meie riigis on levinud eelkõige just tumedapealised lambad, nad on varavalmivad, heade lihavormidega. Viljakus on keskmiselt 1,5 talle poeginud ute kohta. Annavad suuremat villatoodangut, kui valge pealised ja on samuti poolpeenvilla. Jäärade keskmiseks kaaluks on umbes 95 kg ja uttedel 76 kg. Lammaste liha tootlikus on ühe söödaühiku kohta sama palju liha kui nuumveiselgi. Lambad annavad lisaks ka villa, seega tuleb liha tootmine odavam (tumedapealine lambatõug). Tumedapealise lammaste puhul tahetakse parandada just lihakehade kvaliteeti ja lihajõudlust. Tõu parandajateks kasutatakse ristamisi suffolkiga ja oksfordauga (www.eau.ee). Eesti tumeda pealisest pildi leiad, Pilt 1. alt. 2.2. Valgepealised lihalambad Eestis on laialt levinud ka eesti valgepealie kambatõug. Eesti valgepealine lamba tõug on varavalmiv, heade lihavormidega ja on hea lihalambatõug. Vill mida valgepealiselt saadakse on valge ja poolpeen
Lambakasvatuse alused Koostaja: dots. Peep Piirsalu Sheep Production 1 Sisukord 1. Lambakasvatus Eestis ja lambatõud 1.1. Lammaste arvukus, lambakasvatussaaduste tootmine, lambafarmide suurus Eestis 1.2. Lambakasvatuse perspektiivid 1.3. Eestis aretatavad lambatõud, nende jõudlusnäitajad 1.3.1. Eesti tumedapealise ja eesti valgepealise lambatõu väljakujundamise ajalugu. 1.3.2. Eesti maalammas 1.3.3. Eesti tumedapealine lambatõug 1.3.4. Eesti valgepealine lambatõug 1.3.5. Teised Eestis aretatavad lambatõud. 1.3.5.1. Tumedapealised lihalambatõud 1.3.5.2. Valgepealised lihalambatõud 1.4. Lambatõugude klassifikatsioonid 1.4.1. Zooloogiline klassifikatsioon 1.4.2. Klassifikatsioon pea värvuse järgi 1.4.3. Klassifikatsioon aretuspiirkonna järgi 1.4.4. Klassifikatsioon tõugude kasutuse järgi: 1.4.5
Lammaste arvu suurenemisega muutuvad suuremaks ka karjade suurused. Keskmine karja suurus oli 2001.aastal 9 lammast, 2003.aastal 14 ja 2005. aastal 21 lammast karja kohta. Kasvatuse suunad Viimastel aastatel on suurenenud lambaliha hind ja ka pargitud lambanahkade hind. Suurenenud on toetused riigi ja EL poolt. Erinevad toetused, ka pool-looduslike rohumaade karjatamiseks. Suurenenud ka mahekasvatuse maht. 2. Eesti tumedapealine lambatõug, jõudlus, arvukus, lühiajalugu Ajalugu Eesti tumedapealise lambatõu sihikindlama aretuse alguseks võib pidada 1926.a. kui Eestisse imporditi Rootsist inglise päritoluga 23 sropsiri (ing. k. Shropshire) jäära ja 26 utte eesmärgiga parandada nende abil eesti maalammast. Seega eesti tumedapealise lambatõu lähtetõugudeks olid eesti maalammas ja sropsiri lihalambatõug. 1934.a. toodi 19 sropsiri lammmast veel Inglismaalt, 1935.a. 36 sropsirit Rootsist ja 1936.a. 45 sropsirit Rootsist. Imporditud lambaid kasutati nn
Lambakasvatuse olukord ja perspektiivid Eestis. Aastal 2010 oli lammaste arv 79 tuh. Enamasti on karjas üle 100 lamba. Eesti suurim lambakari asub Valgamaal Laatres. Lambakasvatuse suunad Eestis: Lihaloom Piimakasvatus Villalambad – meriino lambad. Villa osatähtsus on langenud. Ka lambanahk. Eesti tumedapealine lambatõug, jõudlus, arvukus, lühiajalugu. Algselt olid need eesti maalambad, alates 1958 a on nad Eestis tuntud tumeda- ja valgepealise lamba nime all. Eesti tumedapealise lambatõu aretuse algus 1926 a, lähtetõugudeks olid eesti maalammas ja šropširi lihalambatõug. Suurema kehamassi ning villatoodanguga kui eesti valgepealine lambatõug, kuid madalama viljakuse ja jämedama villaga. 2010. aastal 3246 utte 19 karjast. Jäärad kaaluvad ca 95 kg, uted 76 kg, villatoodang 3,7 kg ja viljakus ligikaudu 1,50 talle poeginud ute kohta. Uttede tiinestumine 84,5%, tallede 100 päeva kehamass 24,2 kg. Eesti valgepealine lambatõug, jõudlus, arvukus, lühiajalugu.
valget, poolpeenvilla (keskmine peenus ca 35 m). Tumedapealiste lammaste pea ja jalad on kaetud tumedate ohevillakarvadega. Eesti tumedapealine lambatõug on üldiselt suurema kehamassi ning villatoodanguga kui eesti valgepealine lambatõug, kuid on viimasest mõnevõrra madalama viljakuse ja jämedama villaga (vt. tabel 6, 7). Jäärad kaaluvad ca 95 kg, uted 76 kg, villatoodang 3,7 kg ja viljakus ligikaudu1,50 talle poeginud ute kohta (tabel 6ja 7). Tänapäeval on eesti tumedapealise lambatõu parandajateks tõugudeks suffolki, oksforddauni lambatõud, kelle abil soovitakse parandada lihajõudlust ja lihakehade kvaliteeti (lihavormide väljendatus, lihakehade lihakus, tailiha sisaldus) ning soome maalambatõug, kes on kasutusel viljakuse parandajana. 3.Eesti valgepealine lambatõug, selle saamine, jõudlus ja parandajad tõud Eesti valgepealine lambatõug on saadud eesti lamba ristamisel seviatiga. Eesti valgepealine
annaabi.ee 
