10 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.
~ 2 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2008-12-11
Kuupäev, millal dokument üles laeti
58 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Sugarplumfairy
Õppematerjali autor
Tulipunane Vihmavari Betti Alver Kui kõrgel olid lauad ja laed, Kui lähedal oli päike, pane vihmavari pingile Kui lähedal taevas, ja tule tuppa sööma." Kui kaugel aed Kui kõrgel olid lauad ja laed, ma olin väike. Kui lähedal oli päike, Olin väike, Kui lähedal taevas, kuid ihkasin juba Kui kaugel aed rohkem kui nukku ja ma olin väike.
kõlbeliste väärtuste kandjana suurte autorite ja aastatel – ARBUJAD traditsioonide mõju; huvi vaimsete, elufilosoofiliste, inimese olemasolu mõtestavate küsimuste vastu; ajakriitiline hoiak, mis näeb ühe väljapääsuna inimese sisemist puhastumist, individuaalse vabaduse ja vastutuse suurenemust; luule ja kunsti tõeväärtuste rõhutamine. Betti Alver Sang, eesti luuletaja ja tõlkija käsi veel ukselingil lävel kepsu ju löömas jalad - ma ei kilganud äkki enam
Kõige hullem viis kedagi igatseda on olla tema kõrval ja teada, et sa ei saa teda kunagi. Selle asemel, et igatseda vanu aegu, tuleks võtta kõik praegusdest aegadest, sest ka need muutuvad ajapikku vanadeks aegadeks ja siis on meil mida mäletada. Igatsus armsa sõbra vastu tunned alles siis, kui olete lahkunud. Vahepeal igatsen Sind nii palju, et mul hakkab paha. Inimesed, kes tõeliselt igatsevad on hoopiski teistsugused, nemad ei ütle välja seda, just nemad istuvad keskööni üleval, just need püüavad sõprade juures naerda, käivad mälestustemaal ning tänu sellele on igatsus nii tohutult valus neile! Igatsen sind hoolimata sellest, et sa murdsid igaveseks mu südame. Igatsedes ei suuda olla Mina ise, pole isu, ei maga, ei taha midagi... nagu oleks haigus keha vallutanud. Keegi ei saa minna tagasi ja alustada uuesti algusest, kuid igaüks saab alustada täna ja teha uue lõpu. Mäletad, kuidas sa naeratasid mulle esimest korda? Mina istusin pingil, sina istusid uk
toovad jää ning lumesaju; algu lombis ei saa kasta, aga nüüd saab liugu lasta, liugu lasta üle luha. Mardid toovad õnne puha! Mardid toovad marjaõnne, kadrid kitsekarja õnne -- ainult siis, kui meie Juku tahab olla pai ja kuku, pahad tujud lükkab lukku ja ei lõhu Liisi nukku ega pillu piimatassi ning ei rebi sabast kassi. Miks ei tule ükskord tali? Jüts on kurvalt akna all, halb ja nukker tuju tal. Väljas vihm ja tuul on vali. Miks ei tule ükskord tali? Juba nääritaat on käinud, vana aasta ära läinud, ikkagi ei tule tali, vihmasadu õues vali. Tuuled nukralt jorutavad, puud ja põõsad norutavad, ootavad kõik valget lund, seda talve pehmet und... TUISUNE ÕHTU Esimesed lumehelbed Lumehelbeke valgeke, lumehelbeke tilluke, lenda, lenda, mu lagleke, hõbeahtake killuke! Lumehelbeke valgeke, talve tulekut kuuluta! Lenda, lenda, mu lagleke, tuule-unelmais luuluta!
Tom Sawyeri seiklused EESSÕNA Suurem osa siin raamatus kirjapandud seiklustest on tõesti juhtunud; mõned nendest on mu enda elamused, teised poiste omad, kes olid mu koolivennad. Huck Finn on võetud elust; Tom Sawyer samuti, kuid mitte üksikisiku järgi; ta on kombinatsioon kolme poisi karakteristikast, keda ma tundsin, ja kuulub seepärast arhitektuuri segastiili. Ebausk, mida siin on puudutatud, valitses läänes üldiselt laste ja orjade hulgas selle loo ajajärgul, see tähendab, kolmkümmend või nelikümmend aastat tagasi. Kuigi mu raamat on mõeldud peamiselt poiste ja tüdrukute meelelahutuseks, loodan, et seda ei lükka tagasi ka mehed ja naised, sest minu plaani kuulus püüda täisealistele meeldivalt meelde tuletada, mis nad olid kord ise, kuidas nad tundsid, mõtlesid ja rääkisid ja missugustest kummalistest ettevõtetest nad mõnikord osa võtsid. 1. P E A T Ü K K «Tom!» Ei mingit vastust. «Tom!» Mingit, vastust. «Huvitav, kus see poiss peaks olema. Kuule, To
Sõnamõrvar Olen üks keskeas naine, mul on üks poeg ja üks tütar. Mul on ka mees. Ma jutustan teile ühe endaga juhtunud loo. Ma töötan pitsabaaris ettekandjana. Meil vahetati ülemust. Sellega kaasnes ka kostüümi muutus. See oli jube! Ühel esmaspäeva hommikul hiilisin kikivarvul toast välja, trepist alla ja olin peaaegu köögis, kui kuulsin enda selja taga naeruturtsatusi. Pöörasin ringi ja nägin, et see naerja oli Stiiv-Maikel, minu mees, kes tuli dusi alt. "Kuhu sa selle klounikostüümiga lähed?" küsis ta. "See poe mingi klounikostüüm, vaid mu töövorm!" ütlesin vihaselt ja natuke häbelikult. See kostüüm nägi välja nagu meeshotellitöötajatelgi, aga see kuueosa oli püksteosa küljes, mitte eraldi. See kostüüm oli erkroheline. See sarnanes pigem klouniülikonnaga, kui pitsabaari töötaja vormiga. Kõige hullem oli see, et mul oli peas skaudimüts, kaelas skaudirätik ja peas oranzid päikeseprillid. Müts oli erkroheline ja rätik oranz, kollaste ser
Enam inimesi koguneb kuulatama. KESKEALINE MEES. Puha ebausk! I POISS. Ebausk jah! Kuidas nüüd inimene ennast vahel hundiks ja jälle inimeseks muuta saab! VANA NAINE. Kus ta's ebausk on? Va Räägu Rein Pära-külas, kätt ega jalga ei viitsi liigutada, põllulapikesed sööti jäänud, nälg igal pool silmaga näha, loomad ära lõppenud, kevadel ei jõua jalgu alla võtta, kantakse teisi inimeste vahel laudast välja, aga - peremees? Peremees paks ja punane nagu puik, veri näost välja tulemas. Kõik ilma inimesed teavad, et ta libahundiks käib ja et kõik see ramm murtud lammaste soojast verest tuleb! KESKEALINE MEES. Hull jutt puha! VANA NAINE (nagu enne). Hull jutt? Kui sulase ka libahunti tegema välja õpetas? Vana Rein ei jõudnud teopäevi ära teha, kui siis pandi mõisa poolt vana Aasta Mats sinna sulaseks, et see teopäevad tasa teeks. Tee teopäevi, kui leivakotti kaasa panna ei ole
Mary K. Baxter JUMALIK ILMUTUS PÕRGUST Aeg on lõppemas! Vaimulik kirjavara 1999 Originaali tiitel: Mary K. Baxter A Divine Revelation of Hell Tõlkinud: Olav Maran SISSEJUHATUS Tunnistan, et ei seda ega ühtegi teist sealpoolsust esitavat raamatut poleks olnud võimalik kirjutada ilma Jeesuse Kristuse üleloomuliku jõuta. Jeesuse käes üksi on põrgu võtmed ja Ta on maksnud hinna, et võime siseneda taevasse. Selle raamatu kirjutamine oli pikk ja nõudlik protsess, mille jooksul tundsin end kõigist eraldatuna. Möödus mitmeid aastaid, enne kui see raamat sai ilmuda. Issanda ilmutused, millest siin on juttu, algasid 1976.a. Kulus kaheksa kuud, et panna see paberile. Käsikirja lõplik valmimine nõudis mitmeid aastaid. Nüüd mõistan, et Issand valmistas mind selle raamatu kirjutamiseks juba lapsepõlvest peale, mil mul oli unen�
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid