täiendada. Selliaastatele järgnes meistritöö sooritamine ja tsunftiliikmeks vastuvõtt. · Käsitööliste tööpäev algas päikesetõusuga ja lõppes päikeseloojangul. Päeva jooksul peeti paar puhke- ja söögipausi. Keskaja meister töötas oma kodus. Toodangu müümiseks üüriti raelt turulette. · Iga tsunft hoolitses oma liikmete vabaaja ja läbikäimise eest. Suurematel ja jõukamatel tsunftidel oli koos olemiseks oma maja. Olid oma tavad ja kombed, näiteks pidustused koosolekud, ametivendadele korraldatud matused. Igal tsunftil oli ka oma kaitsepühak ja temale pühitsetud altar kirikus. Kõikvõimalikud ühised tegevused aitasid hoida tsunfti ühtsena. Nende õlul oli ka hoolitseda vanade, haigete ja töötute eest andes neile raha ja süüa. c) Mõisted · tsunftisundus, skraa, tsunft, meister
Sõlmiti ka linnade liitusid, kes tahtsid vabaneda Rooma ja Saksa keisrite mõjuvõimu alt. Mõnel liidul see õnnestus ja tekkisid linnriigid, näiteks Toscana ja Lombardia. Linna eestotsas oli linnanõukogu, kuhu kuulusid rikkad kaupmehed. Linnaelanikudkoondusid ametite kaupa gildidesse ja tsunftidesse, mis kontrollisid tootmist, jälgisid kvaliteeti ja kehtestasid hindu. Kes tsunfti ei kuulunud, ei võinud midagi toota ega müüa. Tsunftidel oli ka põhikiri skraa. Gildid ja tsunftid korraldasid linna kaitsmist, pidasid koos pidusid ja neil oli isegi oma kabelid ja kaitsepühakud. Linna kodanikkonna moodustasidki gildide ja tsunftide liikmed, kuid otsuseid tegid rikkad kaupmehed. Vaesusid, kes olid äsja linna saabunud, ei võetud kohe kodanikeks. Kaubandus toimis mitmel viisil. Lähikauplemine toimus, kui talupojad tulid linna
laenatuna. Kehtestati erinevates linnades Lüübeki linnaõigus, Riia õigus ja pooskopiõigus. Vastavalt linnaõigusele oli linna võimuorganiks raad. Raeliikmete arv oli linnades erinev, muutudes ka vastavalt linna kasvule. Kõige suurem ja mõjukam oli Tallinna raad. Raeliikme seisus oli eluaegne. Rae ülesannete hulka kuulus linna sissetulekute, heakorra ja kindlustamise eest hoolitsemine. Lisaks raele oli keskaegse linna elus oluline roll ka kaupmeeste gildidel ja käsitööliste tsunftidel. Gildidest olulisim oli Suurgild, mis koondas suurkaupmehi. Peale selle oli linnades enamasti ka Mustpeade Gild ehk vennaskond, mis koondas noori ja vallalisi kaupmehi. Iseloomulik oli, et enamik inimeste eluks vajaminevaid saadusi toodeti kohapeal.
said elus palju paremini hakkama. Keskaegses linnas oli tsunftide miinusteks see, et tekkisid tsunftijänesed või see, et oli tsunftisundus, kuhu said sisse ainult sakslased. Kui oli halbu külgi, siis leidus muidugi ka positiivseid tunnuseid tsunftide kohta. Plussideks oli see, et sellid said tänu kodanikuõiguse omandamisele või abiellumisele tsunfti paremini sisse, nad said meistritelt korralikku väljaõpet või ka see, et tsunftidele oli elu palju kergem. Kuigi tsunftidel oli mitmeid halbu külgi, arvan siiski et sinna kuulumine oli rohkem positiivne.
Fifth level Linna sisekorraldus ja valitsemine Eesotsas linnanõukogu-rikkad kaupmehed (raad) Linnaelanikud organiseerisid ametite kaupa ühingutesse-gildid ja tsunftid Gildid ja tsunftid Toimisid omavalitsuslike erialaühendustena: kontrollisid tootmist kehtestasid reeglid kvaliteedile määrasid kindlaks hindu keelasid toota neil, kes tsunfti ei kuulunud Kõike seda reguleeris põhikiri ehk skraa Sageli olid tsunftidel ja gildidel omad kaitsepühakud ja kabelid Tsunftisiseseid asju otsustasid: nende täieõigluslikud liikmed tsunftimeistrid, kellel oli isiklik töökoda tsunftimeistrid, kelle teenistuses olid sellid ja õpipoisid Muud linnaelanikud Tsunftid ja gildid-linna kodanikkond Vaesed linnaelanikud jäid kodanike hulgast välja Kodakondsus privileeg, millest äsja linna saabunud inimesed ilma jäeti Kodanikustaatus ei tähendanud õigust osaleda linna valitsemises
Kokku sai keskajal linnaõiguse üheksa linna. Nende kõikide nimetused aga erinesid palju tänapäeva omadest. Kõige levinum teadmine on, et Tallinn kandis nime Reval, mis on olnud alates tekkimisest kõige suurem linn Eestis. Muudest linnadest näiteks Tartu kandis nime Dorpat, Rakvere nime Wesenberg ja Viljandi nime Fellin. Keskaegset linna valitses raad, mis koosnes raehärradest ja sõltus linna suurusest. Rae kõrval oli oluline osa ka käsitööliste tsunftidel ja kaupmeeste gildidel. Need ühendused kontrollisid ja reguleerisid oma tegevusalasi. Ka tänapäeval võib leida väiksemaid käsitöö kogukondi, kuhu kuuluvad aktiivsed käsitöölised, kuid mulle tundub, et nende ühenduste tähtsus ja võim ei ole enam nii suur, kui oli siis. Kokkuvõtteks keskajast võin öelda, et see oli eestlastele raske aeg. Pidi palju sõdima, oli haigusi ja võõrad kuskilt lõuna poolt tahtsid, et eestlased loobuks oma uskumusteks ning võtaks vastu nende jumala
Tekkisid gildid- kaupmeeste ja käsitööliste seisuslikud ühendused ja tsunftid- käsitööliste kutseühendused. Suurkaupmehed moodustasid omaette ühingu suurgildi.Gildid ja tsunftid kontrollisid tootmist, kehtestasid reeglid kvaliteedile, määrasid kindlaks hinna ja keelasid toota neil, kes tsunfti ei kuulunud(tsunftijänesed). Seda reguleeris põhikiri ehk Skraa. Tsunfti siseasju otsustasid tsunftimeistrid. Gildidel ja tsunftidel olid oma kabelid ja kaitsepühakud. Nende liikmed moodustasid linna kodanikkonna. Arvestades seda, kui palju väidetavalt tsunftijäneseid trahviti ning toetudes selle aja Skraale võib oletada, et kõrgkeskaeg oli väga reegliterohke ajajärk. Elurütm linnas oli palju kiirem, kui maal ning linnadesse oli kogunenud väga kirev elanikkond. Aadlisuguvõsad rajasid linnadesse enda kindlustatud majad, millega kodanikud ehituse uhkuselt võistlema hakkasid
Valitsevad suurkaupmehed moodustasid sageli omaette priviligeeritud ühingu suurgildi. Gildid ja tsunftid toimisid omavalitsuslike erialaühendustena: need kontrollisid tootmist, kehtestasid reeglid kvaliteedile, määrasid kindlaks hindu ja keelasid toota neil, kes tsunfti ei kuulunud. Kõike seda reguleeris vastav põhikiri ehk skraa. Ühtlasi moodustasid nad oma liikmetest linna kaitsesalku, korraldasid ühissöömaegu, osalesid ühiselt linnapidustustel. Sageli olid tsunftidel ja gildidel omad kabelid ja kaitsepühakud. Tsunftisiseseid asju otsustasid nende täieõiguslikud liikmed, tsunftimeistrid, kellel oli isiklik töökoda ja kelle teenistuses olid täisliikmeks püüdlevad sellid ja õpipoisid. Ka gildid võisid olla vaid ühe ametiala ühenduseks, seetõttu gildidel ja tsunftidel sisulist erinevust ei ole, erinev on ainult nimetamise traditsioon. Ametkondade ühendused kujunesid esmalt välja
Valitsevad suurkaupmehed moodustasid sageli omaette priviligeeritud ühingu suurgildi. Gildid ja tsunftid toimisid omavalitsuslike erialaühendustena: need kontrollisid tootmist, kehtestasid reeglid kvaliteedile, määrasid kindlaks hindu ja keelasid toota neil, kes tsunfti ei kuulunud. Kõike seda reguleeris vastav põhikiri ehk skraa. Ühtlasi moodustasid nad oma liikmetest linna kaitsesalku, korraldasid ühissöömaegu, osalesid ühiselt linnapidustustel. Sageli olid tsunftidel ja gildidel omad kabelid ja kaitsepühakud. Tsunftisiseseid asju otsustasid nende täieõiguslikud liikmed, tsunftimeistrid, kellel oli isiklik töökoda ja kelle teenistuses olid täisliikmeks püüdlevad sellid ja õpipoisid. Ka gildid võisid olla vaid ühe ametiala ühenduseks, seetõttu gildidel ja tsunftidel sisulist erinevust ei ole, erinev on ainult nimetamise traditsioon. Ametkondade ühendused kujunesid esmalt välja
Hansalased olid valmis oma kaubandushuvide eest isegi sõdu pidama. Mõjukate hansalinnade hulka kuulusid ka Riia, Tallinn ja Tartu (Kõiv, Raudkivi 1996: 80-81). Käsitöö eraldumine põllumajandusest oli keskaja ühiskonna arengu üks olulisi saavutusi. Linna käsitöölised koondusid erialade järgi ametitesse ehk tsunfidesse. Igal tsunftil oli oma põhimäärus ehk skraa. Rangelt jälgiti, et tsunfti koondunud käsitööliste kõrval ei tegutseks neid, kes sinna ei kuulunud. Keskaegsetel tsunftidel oli käsitööliste elus täita mitu ülesannet. Tee õpipoisist meistrini oli pikk ja keeruline. Kandidaat pidi olema sündinud kristlikust abielust. Õpiaeg kestis kuni kümme aastat, algust tehti väga noorelt. Nooruk pidi alustama lihtsate töödega, olles kõigepealt selli ja meistri käsualune. Kui õpipoisi aeg sai otsa algasid rännuaastad. Oskuste omandamiseks käidi õppimas mitme meistri juures. Kui sell oli piisavalt õppinud, tuli tal valmistada sedööver
Eelkõige sooviti kõrvaldada igasugust konkurentsi, et igale meistrile jätkuks linnas tööd ja iga käsitööline suudaks üleval pidada oma peret. RAAD määras kindlaks mitu käsitöömeistrit võis mingis tsunftis olla. Igal tsunftil oli oma põhikiri ehk SKRAA. Tsunfti etteotsa valiti tsunftivanem. Tsunftid hoolitsesid ka oma liikmete vaba aja veetmise ja seltskondliku läbikäimise eest (peod, ühised söömaajad, koosolekud jne). Jõukamatel tsunftidel oli kooskäimiseks oma maja, oma tsunftiatribuutika (pitsat, tsunftilaegas, kann, lipud jne nagu kaupmeeste gildidelgi). Tsunftide õlul oli ka vaeste hoolekanne (abistati vanu, haigeid töövõimetuid või vaesunud tsunftikaaslasi). 19. Kirjelda, kuidas sai õpipoisist meistriks. Ameti õppimist alustati üsna noorelt õpipoisina (SELL ehk õpipoiss) käsitöömeistri juures. Õpipoisi aeg võis kesta olenevalt ametist 1 10 aastat
Tavaliselt kuulusid tsunfti ainult ühe käsitööala esindajad. Tsunft kaitses oma liikmete huve, kuid normeeris ühtlasti ka nende elu. Kui mõni meister ei jälginud tsunfti kehtestatud norme, siis ta toodang hävitati. Tsunftil oli põhikiri (skraa), mis kehtestas tsunfti liikmetele mitmesuguseid piirmäärasid. Nii olid näiteks kindlaks määratud, millised rõivaid meister ja meistriproua tohtisid kanda, kui palju (kaalu järgi) tohtisid meistriprouad endale ehteid ümber riputada. Tsunftidel oli konkurentide ületrumpamine ja oma toodete reklaamimine keelatud. Tavaliselt tegutsesid tsunfti mittekuuluvad meistrid alevites, kus nad omasid kohaliku senjööri kaitset. Liikmed valmistasid toodangut ainult tellimise peale, hulgitootmist ei toimunud. Tsunfti tähtsus seisnes selles, et ta tagas oma liikmetele seisukohase elu. · Kaubandus
Patriitsid. korporatiivsed erialaühendused(tsunft, gild )§22 Suurkaupmehed moodustasid omaette privilegeerirud ühingu suurgildi.Gildid ja tsunftid toimisid omavalitsuslike erialaühendustena: korntrollisid tootmist, kehtestasid reglid kvaliteedile, määrasid kindlaks hinna ja keelasid toota neil kes tsunfti ei kuulunud. Seda reguleeris põhikiri e. Skraa. Gildid ja tsunftid organiseerisid linna kaitset, korraldasid pidusid. Tsunfti siseasju otsustasid tsunftimeistrid. Gildidel ja tsunftidel olid oma kabelid ja kaitsepühakud. Nende liikmed moodustasid linna kodanikkonna. Linna oli kogukond mida valitsesid eesõigustatud patriitsiperekonnad.Senjööri ja linna omavahelised suhted. Linnade iseseisvumise püüdlused §22Kogu maa kuulus maaisandatele(kuningad, suurja väikefeodaalid. Maaisandad lootsid linnade kasvavalt elanikkonnalt makse kogudes rikastuda. Senjööri ja linna vahekord määrati lepingutega. Enamasti said linnlased õiguse kaubelda ja käsitööd teha
). õpipoisse, kui pikk võib olla tööaeg, milliseid tööriistu võib Seadustega piirati ka talupoegade müük ja loodi talurahvale kasutada, milliseid tooteid valmistada. Sageli olid kindlaks määratud ka hinnad (palju võid maksta üks kingapaar). Üldjuhul kohtud. 1816/1819Pärisorjuse kaotamine, talup. oli vaba ja puudusid tsunftidel ja kiltidel kaubanduslikud vahendajad. kuulus talurahvaseisusesse. Maa jäi mõisnike omaks ja talup. Meister müüs kauba vahetult ostjale. Vaatamata konkurentsi rentijaks, kuid kadus õigus talu pärandada. Teoorjus säilis. Talup. puudumisele ja tsunftide monopoolsele seisundile oli tollaste võis kolida teise mõisa, kui mitte linna või kubermangu. käsitöökaupade kvaliteet väga kõrge. Manufaktuurid hakkasid tekkima 16.-17. sajandil
Linnaelanikud organiseerusid ametite kaupa korporatiivsetesse ühingutesse gildidesse ja tsunfidesse, kusjuures valitsevad suurkaupmehed moodustasid sageli omaette privilegeeritud ühingu suurgildid. Gildid ja tsunftid toimisid omavalitsuslike erialaõhentusdena:need kontrollisid, kehtestasid reeglid kvaliteedile, määrasid kindlaks hindu ja keelasid toota neil, kes tsunfti ei kuulunud. Kõike seda reguleeris vastav põhikiri e skraa. Sageli olid tsunftidel ja gildidel oma kabelid ja kaitsepühakud. Tsunftisiseseid asju otsustasid nende täieõiguslikud liikmed e tsunftimeistrid. Paljudes linnades moodustasid tsunftide ja gildide liikmed linna kodanikkonna. Korporatiivsetesse ühingutesse mittekuuluvad vaesed linnaelanikud jäid sageli kodanike hulgast välja. Valitsemine linnas, maaisandad ja linna õigus-kogu maa kuulus keskajal maaisandatele-olgu kuningale, suur- või väikefeodaalile. Maaisandad õldjuhul soosisid linnade teket, lootes
Raad oli linnas nii kõrgeim haldus- kui ka kohtuorgan. Keskaegse rae suurus sõltus linnast: suurtes linnades, nagu Tallinnas ja Tartus, võis olla üle 10 raehärra, väiksemates võis neid olla aga vaid 12. Vastavalt kõikus ka bürgermeistrite arv. Raehärra koht oli üldiselt eluaegne, uued raeliikmed valis raad ise. Need pärinesid enamasti suurkaupmeeste seast. Lisaks raele oli keskaegse linna elus oluline roll ka kaupmeeste gildidel ja käsitööliste tsunftidel. Gildidest olulisim oli Suurgild, mis koondas suurkaupmehi. Peale selle oli linnades enamasti ka Mustpeade Gild ehk vennaskond, mis koondas noori ja vallalisi kaupmehi. Lisaks sellele võis olla ka regionaalse või etnilise eripäraga gilde, nagu Kanuti Gild Tallinnas, mis algselt koondas skandinaavia ja eesti päritolu kaupmehi. Käsitöölised jagunesid tsunftidesse vastavalt tegevusalale. Linna juhtimises neil niivõrd suuri rolli polnud kui kaupmeestel.
Kui talupoeg oli suutnud end linnas varjata, seega oli vabanenud feodaali võimu alt. Linnakodanike peamised tegevusalad olidki käsitöö ja kaubandus. Oma huvide kaitseks rajasid käsitöölised ja kaupmehed omalaadseid vennaskondi. Kaupmeestel olid gildid. Käsitöölistel tsunftid. Need ei olnud lihtsalt ametialased ühendused, vaid neil olid omad sõjalised üksused. Gildid ja tsunftid pidid oma sõjaüksuse välja panema. Neil oli ühiskassa, mille abiga vajadusel liikmeid toetati. Tsunftidel oli kindel arv käsitöömeistreid, rohkemat arvu ei lubatud. Väljaspool gildi või tsunfti polnudki võimalust käsitöö või kaubandusega tegeleda. Tsunftide elukorraldus oli reglementeeritud, mida reglementeeris skraa. Reglementeeriti tootmist tohtis toota ainult selles ulatuses nagu skraa ette nägi. Tsunft kontrollis ka kvaliteeti. Tsunft tegeles sotsiaalabiga. 17. Ristiusu kiriku kujunemine varakeskajal Ristiusk kujunes välja ajaarvamise vahetusest 1. sajandini
annaabi.ee 
