6. Religioon ja kultuur. Idamaised mõjud religioonis. Müsteerionikultuste levik. Aleksandria kultuurikeskusena (Museion). Aleksandria luule (Kallisthenes, Apollonios Rhodoselt, Theokritos). Uus-Attika komöödia. Hellenistlik filosoofia: stoitsism (Zenon) ja Epikurose õpetus. Teadus (Eukleided; Eratosthenes; Archimedes). Ajalookirjutus (Polybios). 18) Rooma vabariigi hiilgeajal: hegemoonia Vahemerel 1. Riigikord ja ühiskond: senat; magistraadid (konsulid, preetorid, tsensorid, tribuunid, diktaator); rahvakoosolekud (tsenturiaatsed ja tribuutsed komiitsid); nobiliteet ja ratsanikuseisus. 2. Võimukorraldus Itaalias: roomlaste suhted allutatud linnade ja rahvastega; teedeehitus; Itaalia romaniseerumine. 3. Võit Kartaago üle Puunia sõdades: I Puunia sõda ja selle tulemused; II Puunia sõda: Hamilcar Barca ja Hannibal Hispaanias; Hannibali sissetung Itaaliasse; Cannae lahing; sõda Sitsiilias, Scipio sissetung Aafrikasse ja Zama lahing; sõja lõpp ja tulemused
kodanikud (10-25% elanikest), kelle peamisteks võitlusvahenditeks tollases avalikus elus olid esinemine ja kõnekunsti valdamine. Selline demokraatia pidas vastu ligi 200 aastat, s.o kuni Makedoonia kuningate ülemvõimu alguseni (330 eKr). II sajandil eKr sai Kreekast Rooma riigi osa. Roomas oli rahvakoosoleku tähtsus väiksem kui Ateenas. Siiski oli seal enamik magistraate (ametnik, võimukandja) - konsulid, tribuunid, kvestorid jne - valitud. Et need olid aga palgata ametikohad, said neid pidada vaid jõukad isikud. Rooma riigi elu tegelik suunaja oli Senat - magistraatidest koosnev riiginõukogu, milles oli 300- 900 liiget. Senat arutas läbi kõik rahvakoosolekule esitatavad eelnõud, kontrollis 4 ametiisikute tegevust, kehtestas makse, otsustas sõja, rahu ning muude välissuhete üle. (http://et.wikipedia.org)
võtta vaid täiskasvanud vabad meessoost kodanikud (10-25% elanikest), kelle peamisteks võitlusvahenditeks tollases avalikus elus olid mõjukas esinemine ja kõnekunsti valdamine. Selline demokraatia pidas vastu ligi 200 aastat, s.o kuni Makedoonia kuningate ülemvõimu alguseni (330 eKr). II sajandil eKr sai Kreekast Rooma riigi osa. Roomas oli rahvakoosoleku tähtsus väiksem kui Ateenas. Siiski oli seal enamik magistraate (ametnik, võimukandja) - konsulid, tribuunid, kvestorid jne - valitud. Et need olid aga palgata ametikohad, said neid pidada vaid jõukad isikud. Rooma riigi elu tegelik suunaja oli Senat - magistraatidest koosnev riiginõukogu, milles oli 300-900 liiget. Senat arutas läbi kõik rahvakoosolekule esitatavad eelnõud, kontrollis ametiisikute tegevust, kehtestas makse, otsustas sõja, rahu ning muude välissuhete üle. Senaatori ametikoht oli tavaliselt eluaegne, vabanenud senaatorikohad täideti nendega, kes olid
osa võtta vaid täiskasvanud vabad meessoost kodanikud (10-25% elanikest), kelle peamisteks võitlusvahenditeks tollases avalikus elus olid mõjus esinemine ja kõnekunsti valdamine. Selline demokraatia pidas vastu ligi 200 aastat, st kuni Makedoonia kuningate ülemvõimu alguseni (330 eKr). II sajandil eKr sai Kreekast Rooma riigi osa. Roomas oli rahvakoosoleku tähtsus väiksem kui Ateenas. Siiski valis rahvas ka Roomas enamiku magistraate (ametnikud): konsulid, tribuunid kvestorid jne. Et need olid aga palgata ametikohad, said neid pidada vaid jõukad isikud. Rooma riigi elu tegelik suunaja oli senat magistraatidest koosnev riiginõukogu, kus oli 300-900 liiget. DEMOKRAATIA VORMID JA ARENG OTSENE JA ESINDUSDEMOKRAATIA Antiikaja linnriikides tunti ainult otsest ehk vahetut demokraatiat. Selle erivormiks riikluseelsel perioodil oli hõimudemokraatia, mis seisnes selles, et kõik vabad,
Rooma rajajal, Romulusel, oli see võim, sest tema võimuletuleku tegid võimalikuks head ended. Kõrgem magistraat: kuningas, hiljem konsul. 3) Senat ja senaatorid Senatile kuulub kogu imperium interregnumi, võimuvaakumi ajal; senaatoreid ei valitud; senatiliikmed on endised magistraadid, kes jagunesid seisuseastmeteks, vastavalt endisele ametile: konsulid, preetorid, ediilid, tribuunid, kvestorid; selle hierarhia järgi said nad ka senatis sõna. Senatiliikmeid sai ametist tagandada censor.Põhjuseks kuritegu, ebaväärikas käitumine, võlad.Istungid olid avalikud. Senat: arutas ja kinnitas seaduseelnõud;kinnitas valimistähtajad; kontrollis magistraatide tegevust; juhtis välispoliitikat, provintside haldamist, rahandust, sõjandust; valvas usukultuse järele. Senaatorite arv väga erinev periooditi
5.Paternalistliku monarhiaidee põhijooned. Nii nagu jumal loovutas paradiisis valitsemise Aadamale, peaks valitsema kõigi teiste üle selle esimese ,,isa" järglased. Riik on nagu perekond, kus on üks pea, perekonda sünnitakse omale kohale ja sinna ka jäädakse. 6.Segavalitsuse teooria ja praktika varauusajal. Segavalitsus on parim, sest loob tasakaalu ja säilitab stabiilsuse süsteemi sees. Eeskujuks Rooma süsteem, kus on segatud demokraatlik (tribuunid), aristokraatlik (Senat) ja monarhistlik (konsulid) süsteem. John Locke ja Charles Montesquieu arendasid selle edasi võimude lahususe printsiibile, põhimõttega, et riigi funktsioonid peavad olema jaotatud erinevatele institutsioonidele. Esimene sellel põhimõttel tegutsev riik oli USA. Õiglus ja kasulikkus 1.Itaalia humanistide klassikaline voorusekäsitlus. Inimese (valitseja) õpetamiseks on vaja filosoofiat
Sg 1. fui 2. fuisti 3. fuit Pl 1. fuimus 2. fuistis 3. fuerunt Süntaks Halvad peremehed karistasid uusi orje tihti. Alus nom, öeldis/predikaat, sihitis/objekt acc Domini mali servos novos saepe puniverunt. Punio, ivi, itum, ire karistama XXIV De magistratus Rooma magistraatide positsioon on olnud: konsulid, preetorid, ediilid, tsensorid, kvestorid, lihtrahva tribuunid. Konsul on olnud kõrgeim magistraat. Konsulid on valitsenud senateid/senati eesotsas. Sõjas omasid võimutäiust ja valitsesid sõlaväge. Konsulid omasid elu ja surma õigust. Konsuli tunnused on: purpurpalistusega tooga, ametitool (elevandiluust kokkupandav tseremoniaalne iste), nahkrihmadega kokkuseotud vitsakimp. Kakstest auvahti kandsid nahkrihmadega kokkuseotud vitsakimpu ja kirvest. Praesens ind. pass. Sg 1. -or 2. -ris 3. -tur Pl 1. -mur 2. -mini 3. -ntur
:36) Tagantjärele vaadatuna oli see roomlaste poolt väga rumal käik. Kui enne oleks saanud seda juhtumit veel siluda, siis nüüd oli see täiesti võimatu ja sõda oli vältimatu. Seda võib ka pidada üheks roomaliku valitsemisviisi puuduseks: kui rahvas soovis, et rahvaste vahelise leppe rikkujaid tasustataks, siis seda ka tehti, tagajärgedele mõtlemata. Varsti algaski sõda ja kaks armeed kohtusid, kusjuures roomlased ilmutasid äärmiselt üleolevat suhtumist. ,,Konsul-tribuunid ei olnud ette valmistanud oma laagrit, neil ei olnud mingeid kaitserajatisi mille taha varjuda, ega polnud ka välja näidanud vajalikku austust ei vaenlase ega ka jumalate suhtes nad moodustasid lahingrivi ilma soodsat ennustust saamata. Nad pikendasid oma ridu mõlemal küljel, et vältida ümberpiiramist, aga isegi nii ei suutnud nad oma rinnet vastasega võrdseks teha ja nii tehes olid nad oma tsentri, niiet nad ainult hädavaevu suutsid seda koos hoida
Octavia Ottavia, Rooma keisrinna; sopran (või metsosopran) Otho Ottone, Rooma väepealik, Poppea abikaasa; kastraat (tänapäeval sageli alt, kontratenor) Seneca Seneca, filosoof, Nero õpetaja; bass Drusilla Drusilla, õuedaam, armunud Othosse; sopran Amm Nutrice, Octavia amm; alt (ka kontratenor) - meheroll Arnalta Arnalta, Poppea amm; tenor või alt - meheroll Lucanus Lucano, poeet, Seneca vennapoeg; tenor Seneca sõbrad Famigliari di Seneca Konsulid Consoli; koor Tribuunid Tribuni; koor Liktor Littore, keisri auvaht (=liktor) või kohtuteener; bass (bariton) Kapten (keisri ihukaitsest, vabaks lastud ori) Liberto capitano, tenor Paaz Valletto, sopran Õuedaam Damigella, sopran Kaks sõdurit Due soldati, tenorid Mercurius Mercurio, roomlastel esmajoones kaupmeeste jumal, =kr. Hermes, ka jumalate saadik; tenor Pallas Athena Pallade, kreeka tarkuse- ja kaitsejumalanna, kr. peajumal Zeusi ( rooma Jupiter) tütar; sopran (või metsosopran)
Tulemus oli aga see, et ,,demokraatlik rahvavõim" vähenes veelgi ja tunduvalt suurenes kõrgetel positsioonidel olevate pleibeide võim. 287 133 ekr oligi ,,tugevate pleibeide" aeg. Selle perioodi ajal oli vanarooma vabariik ka sõjaliselt kõige aktiivsem/edukam, samas kodanike olukord muutus kehvemaks. Töötud olid tänavatel jms. Oli hea aeg populistliku liidri tõusuks. 133 121 ekr Tiberius ja Gaius Cracchus (vennad. Tribuunid (riigiamet). Soovitan iseseisvalt nende kohta lugeda) üritasid sisuliselt riiki ümber teha nii, et rahva populaarsel arvamusel oleks suurim võim. See ebaõnnestus neil, kuid rahvas oli aru saanud, kui nõrk senat tegelikult oli. Edasi tuli keeruline periood, kus põhiliselt olid võimukad erinevad väejuhid ja/või kõnemehed (sh rahvale meelepärased isikud). Mõned tähtsad nimed Gaius Marius, Lucius Cornelius Sulla, Lucius
6. Segavalitsuse teooria ja praktika varauusajal Aristoteles: eri vormide segunemine pole ideaal, ent on praktiline lahendus, kui on eri grupid ühiskonnas. Väldib võimust eemale jäävate gruppide pahameelt. Varauusaja vabariiklikud mõtlejad (Machiavelli, Guicciardini, Harrington): mixed government on ideaal: loob tasakaalu Segavalitsus on parim, sest see loob tasakaalu ja säilitab süsteemi stabiilsuse. Eeskujuks Rooma süsteem, kus on nii demokraatlik (tribuunid), aristokraatlik (senat) kui ka monarhistlik (konsulid) võim. Eeskujuks Sparta süsteem, kus valitses stabiilsus võim jagunes samuti eri institutsioonide vahel. Locke ja Montesquieu arendasid segavalitsuse ideed edasi võimude lahususe printsiibini, vältimaks türanniat. Riigi funktsioonid peavad olema jaotatud eri institutsioonidele. I võimude lahususe printsiibil põhinev riik - USA. Tänapäevase demokraatia alused tulenevad segavalitsuse pooldajatelt. Õiglus ja kasulikkus 1
protseduurireegleid – ametiisikute ümbervalimine, võimude lahusus, enamusvalitsus, riigi kodanike võrdsus seaduste ees, eliidi tsirkulatsioon jne. Selline demokraatia pidas vastu ligi 200 aastat, s.o kuni Makedoonia kuningate ülemvõimu alguseni (330 eKr). II sajandil eKr sai Kreekast Rooma riigi osa. Roomas oli rahvakoosoleku tähtsus väiksem kui Ateenas. Siiski oli seal enamik magistraate (ametnik, võimukandja) - konsulid, tribuunid, kvestorid jne - valitud. Et need olid aga palgata ametikohad, said neid pidada vaid jõukad isikud. Rooma riigi elu tegelik suunaja oli Senat - magistraatidest koosnev riiginõukogu, milles oli 300-900 liiget. Senat arutas läbi kõik rahvakoosolekule esitatavad eelnõud, kontrollis ametiisikute tegevust, kehtestas makse, otsustas sõja, rahu ning muude välissuhete üle. Senaatori ametikoht oli tavaliselt eluaegne, vabanenud
annaabi.ee 
