Krimijutt See kõik juhtus ööl, mil olin end mugavalt sohvale seadnud, et lugeda ajalehte ning rüübata kohvi. Väljas oli jube torm ning ma olin veendunud, et hommikul välja minema ei pea. Korraga kuulsin ma koputust tagauksel ning tormasin seda üllatunult avama. Mu ees seisis kahvatu näoga ähmis noormees, vanuses umbes 20-30 eluaastat. Ta tormas elutuppa ning karjus: "Appi! Mu sõber Enrique leiti kodust surnuna. Charles, te peate mind aitama!" Võpatasin ning küsisin siis härra nime. Selgus, et tegemist on 25-aastase noormehega, kelle nimi on John Dog. i olnud enam aega pikalt mõelda. Tuli hakata tegutsema. Ma haarasin oma mantli ning asusimegi Johniga teele. Väljas oli jube ilm: vihma kallas ning tuul oli päris tugev
Pärast sööki läksime Bossega parki. Viskasin talle palli, ajasin teda taga, õpetasin teda. Lõpuks väsisin ära ning istusin pingi peale. Kutsusin koera enda juurde ja käskisin tal pingi ette istuda. Natukese aja pärast kõndis mööda vanem naine, kelle käekotist pistis pea välja kass. Bosse urises. Kass kräunus. Bosse haugatas, kass ehmus ning pistis kotist jooksu, Bosse tema järel. Küll ma karjusin, vilistasin ja vandusin, et koer tagasi tuleks, aga ei midagi. Tormasin siis koerale järele. Kass ronis ristmikul kasvava puuotsa, Bosse üritas samuti üles pääseda aga tulutult. Paremalt tuli auto. Bosse sai löögi, mis ta tee äärde paiskas. Autojuht jäi seisma, võttis Bosse pani ta autosse ja hakkas ära sõitma. Karjusin mehele, et ta ei viiks Bosset ära. Mees võttis mul käest kinni ja pani autosse istuma. Sõitsime loomakliinikusse. Arstid vaatasid Bosse üle. ,,Teda me küll päästa ei suuda, ainuke võimalus on magama panna." See lause
Minul on näiteks üks kurb mälestus rääkida.See oli umbes 4 aastat tagasi.Mul oli koer nimega Donna.Ma sain ta emalt ja kasuisalt sünnipäevaks.Avades ust,ei kuule ma ,et mulle keegi vastu jookseks nagu tavaliselt.Ma arvasin kõige halvemat ja ka õieti arvasin.Kotti maha visates nägin ma laua peal kirja. ,,Kallis Triin, Mine palun otsi väljast Donna üles ,ja too koju!". Kirja kõrvale oli jäätud koerarihm.Ma pühisin põselt pisarad ja tormasin välja koera otsima.Otsisin tund,siis veel tund ja siis veel mõnned tunnid,kuid ma ei leidnud teda.Olin murest murtud ja ema peale väga pahane.Ma nutsin oma nädal aega oma koera taga,ja vahel siianigi nutan. Need olid siis minu mälestused.Tegelikult on mul neid veelgi,rohkem kui sa arvata oskad. Hoia ja mäleta neid hetgi ,mis enam kunagi ei pruugi korduda.Ja arvatavasti ei kordugi. Rõõm ,kurbus,viha,abitus..see kõik on see ,mis teeb õnnelikuks.. Mälestused!
Juba kuu aega olin endale uut liikurit otsinud. Vana auto oli oma aja ära elanud. Üleeile sain pakkumise, millest ei saanud lihtsalt loobuda autol oli isegi CD-makk. Helistasin müüjale tagasi ning leppisime kokku koha, kus ost-müük ära vormistada. Ei jõudnud enam järgmist päeva ära oodata ning juba paari tunni pärast saime kokku raudteeviadukti juures. Andsin härrasmehele raha ja ta ulatas kavala pilguga mulle võtme ning lisas, et kõik muu on autos. Tormasin lapseliku rõõmuga auto juurde, et teha kohe esimene tiir. Nii mu sõit algaski. Tahtsin minna linnast välja, proovimaks, kuidas auto kiirendab. Ühtäkki liiga järsult kohalt minnes kukkus kusagilt päikesesirmide juurest mulle sülle mingi kiri. Kuna tee oli hea, ei pidanud ma vajalikuks hoogu maha võtta vaid otsustasin kirja kohe läbi lugeda. Esimesed read sellest kirjast tõotasid head: "Kallis auto uus omanik, mul on hea meel, et sa..
tööle minna. Sõin sisse paar võileiba ja jooksin ruttu takso peale. Tööl pean istuma oma kontoris ja tegema paberitööd kuni heliseb mu lauatelefon ja mind kutsutakse kuriteo paika. Ja just see juhtusgi. Mu laulatelefon heliseb. ,, Tere Mitch , mina Daniel siin. Tule Quillayute jõe juurde. Leidsime noore naise pea. Tundub alles värske. ,, Olin ehmunud, ma pole veel oma karjääri ajal ainult pead leidnud. ,, Kohe tulen , olen juba poolel teel ,, Kahmasin oma pintsaku ja tormasin kontorist välja. Kohale jõudes olid allveesukeldujad lisaks naise peale ka keha leidnud. ,, Jõudsidki, siin ta meil on , kahes tükis ,, Vaatasin Danieli ja küsisin : ,, Kas detaile on teada, tunnistajaid, kahtlasi inimesi ?,, ,, Teada on, et naine on abielus. Naise pea leidsid kaks vanemat meesterahvast, kes siin iga hommik jalutamas käivad. Üks meestest nägi ka kahtlast noorte kampa. ,, ,, Miks sa siis veel siin oled ? Mine ja otsi seda kampa ! Mine
Viies läbi küsimustiku noorte juutide seas, jõuti järeldusele, et nende palvetamiseaegne peakate on ,,Musta ruudu" motiiviga. Sama uurija arvab ,,Musta ruudu" kandjaid olevat suprematismi pooldajatena. ,,Musta ruutu" vastandatakse tihtipeale ,,Valgele draakonile" (valge leht ilma joonistuseta), millel on taoismis sümboolne tähendus. ,,Musta ruutu" on mainitud ka kirjanduses, nimelt kirjutas Pelevin oma romaanis ,,Libahundi püha raamat" peategelase rollis: ,,.. Ma tormasin raevus vabaduse musta ruudu juurde, milles juba särasid esimesed tähed. Põigates ette, tahan öelda, et justnimelt see kogemus aitas mul lõpuks mõista Kazymir Malevichi maali ,,Must ruut". Ma ainult maaliks sellele juurde paar imepisikest sini-valget punkti. Aga Malevich, nimetades end suprematistiks, jäi truuks elu õigusele Vene taevas pole tihtipeale valgust. Ja hingel ei jää muud valikut, kui luua need nähtamatud tähed enda seest see ongi maali mõte."
Järgmisel päeval nägime direktorit ning siis olime juba veendunud, et Claudius ongi isa mõrvar. Me pidime emaga seda asja rahulikult uurima hakkama, kuid mulle ei andnud ikka rahu, et keegi tappis mu isa ja pääses minema ning veel hullem nüüd töötab ta tema asemel direktorina. Suurel söögivahetunnil otsustasingi ma minna direktori kabinetti, et selle mõrvariga asjad korda ajada. Ma ei hakanud koputamagi ning tormasin sisse. Ruumis polnud kedagi, kuid siis kuulsin tagaruumis kolistamist. Avasin ukse ning minu ees seisis Claudius ning põrandal lamas verine Gertrud. Ema oli jõudnud minust ette, kuid nüüd oli tapnud see jõhkard Claudius ka Gertudi. Ma hüppasin direktorile selga ning ta kukkus pikali. Nüüd enam ei saand hellitada ning ma jagasin mehele järjest rusikaga pauke. Claudius oli pikali maas ning vaevalt liigutas. Järsku tõmbas ta seljatagant noa ning viskas selle mulle otse rindu
lähedal, polnud võimalust enam jahtima minna, et paremat saaki hankida. Järgmisel valgel ajal otsustasime lootsikuga, mille Jörka oli valmis saanud, järvele minna ja kala püüda. Ma kinnitasin varem teravaks tehtud luutükki puutoki otsa, et sellega kerge kalu tabada oleks. Pimeduse saabudes suundusime hüttidesse, et järgimseks valgeks ajaks jõudu koguda, puhata ja ettevalmistuda. Pimeduses ärkasin ma, kui Krrrr väljas klähvima kukkus, haarasin oma kõrvalt oda ja tormasin välja. Koheselt tormas minupoole suur must kogu, mis minuni jõudes mu pikali paiskas. Tundsin rinnas teravat valu ning olin kaetud punase veega. Ajasin end püsti ja viskasin musta kogu odaga, kes tabamuse saades hirmsasti möirgama pistis ja kiiresti külast minema liikus. Seejärel ma vaarusin ja kukkusin maha, kuulsin veel mingeid hääli, kuid need jäid järjest vaiksemaks, kuni sootuks kadusid. Mul lõppes viimne jõud......... .
enam jahtima minna, et paremat saaki hankida. Järgmisel valgel ajal otsustasime lootsikuga, mille Jörka oli valmis saanud, järvele minna ja kala püüda. Ma kinnitasin varem teravaks tehtud luutükki puutoki otsa, et sellega kergem kalu tabada oleks. Pimeduse saabudes suundusime hüttidesse, et järgimseks valgeks ajaks jõudu koguda, puhata ja ettevalmistuda. Pimeduses ärkasin ma, kui Krrr väljas klähvima kukkus, haarasin oma kõrvalt oda ja tormasin välja. Koheselt tormas minupoole suur must kogu, mis minuni jõudes mu pikali paiskas. Tundsin rinnas teravat valu ning olin kaetud punase veega. Ajasin end püsti ja viskasin musta kogu odaga, kes tabamuse saades hirmsasti möirgama pistis ja kiiresti külast minema liikus. Seejärel ma vaarusin ja kukkusin maha, kuulsin veel mingeid hääli, kuid need jäid järjest vaiksemaks, kuni sootuks kadusid. Mul lõppes viimne jõud ja ma heitsin taas magama.
ei ole, ütles üks nendest ,,ei, tal on juba naine". See mees oli minu hulle naise vend. Ma tunnistsin Janele üles, et tõesti mul on juba naine. Jane ei näidanud mingeid pettumuse märke välja. Järgmisel hommikul märkasin, et Jane enam pole. Ta oli põgenenud. Ma olin kurvastusest suremas. Mõni nädal peale Jane põgenemist oli mu hull naine mõisa süütanud. Ma päästsin enne sealt kõik enne kui oma naise. Kui ma hullu juurde tormasin, kukkus mulle üks tala peale. Ma jäin pimedaks. Ma ei tea, kuidas ma sealt lõpuks välja sain, kuid kõige viimane asi mida ma mäletan oli see, et mu naine hüppas katuselt alla surnuks. Ma läksin elama oma metsa mõisa. Ma nägin igal ööl unes Jane. Igal õhtul käisin ma õues jalutamas. Ühel päeval, kui Mary pidi mulle teed tooma, kuulsin ma vana mesimagusat häält. Ma küsisin ,, Mary, kus mu õhtune tee on" ja vastuseks tuli ,, Ma olen Jane Eyre ja siin on su õhtune tee"
seda küsis. Siis aga tuli meelde, et ma ei jõudnud tõepoolest ennast kodus peeglist vaadata. Kiiruga võtsin oma kotti ja tõttasin tüdrukute WC poole. WC-sse jõudes avastasin milline „saara“ ma välja näen. Juuksed on sassis, silmad on rähma täis, ripsmetušš on laiali mööda nägu. Õnneks oli mul kotis kaasas ka meigikott ja juuksehari. Kiiruga tegin ennast korda teha ja siis helises ka kell tundi. Viskasin kähku meigikoti koolikotti ja tormasin geograafia klassi juurde, et mitte hilineda või puududa ka sellest tunnist. Esimesed kümme minutid läksid nii kiiresti, et ma ei pannud tähelegi. Siis aga hakkas aeg venima ja venima. Õpetaja ainult rääkis ja näitas slaide. Hetkeks jäin ma kella sekundiseierit jälgima, kui klassivend kogemata jalaga minu vastu läks ja mu mõtted haihtusid minema. Õpetaja palus meil õpiku põhjal töövihikut täita ning jättis selle ka koduseks ülesandeks. Kell
täis , et ma hakkasin kohe kodutalu poole jooksma , ma tahtsin nii väga nähe , et kes mind seal ees siis ootab veel peale isa. Ma jooksin ja jooksin ja aina jooksin kuni mul tuli meelde ,et ma pidin poest koerale süüa ostma , aga mul oli nii suur vajadus koju minna , et ma otsustasin lõpuks , et ma ei lähe ikka poodi , et ma lähen ikka koju nii kiiresti kui vähegi võimalik see on. Ma olin jõudnud kodu ukseni , ma avasin ukse , tormasin jooksuga sisse ja vaatasin hoolikalt mööda maja ringi , et kus ja kes mind siis ootab peale isa. Ma vaatasin ja vaatasin kuni mu pilk peatus ühe suure pruunika musta segu kasti peal , mis oli asetatud kööki laua peale. Ma läksin kohe jooksuga isa juurde ja küsisin , et mis seal kastis on , et kas midagi mulle või kellelegi muule. Isa ütles muidugi , et see kasti sees olev asi on mulle. Ma olin nii rõõmus , kuigi ma ei teadnud veel , et
ning laps, kelle ta olevat saanud Laioselt endalt. Pärisin kohe, et miks vürst talle lapse andis ning vastuseks sain, et hukkamiseks. Laios olevat saanud Delfi oraaklilt ettekuulutuse, et ta enda laps ta kord surma saadab ning selle hirmul ta hülgaski oma lapse. Karjus olevat aga kaastundest lapse hoopis saadikule - tollaegsele teisele karjusele - andnud. Olin täiesti meeleheitel. Kogu tõde oli välja tulnud. Mina olingi tapnud omaenda isa. Tormasin ahastuses kohe lossi Iokaste juurde. Tema toa juurde jõudes aga avastasin selle lukust ning seest kostis karjeid. Käskisin oma teenril kohe mõõga tuua, millega ma siis ukse lahti murdsin. Naise tuppa sisse pääsedes aga oli juba hilja - ta rippus silmus kaelas laest. Ma karjatasin lausa hirmust ning võtsin koheselt ta laiba alla. Ma ei suutnud mõelda. Haarasin siis naise kleidilt kuldsed preesid ning puurisin need oma silmadesse. Tunnid hiljem, kui ma lossist väljusin ootas mind Kreon
ütlema ,,ei" need kes selle sidemega nõus ei ole, ütles üks nendest ,,ei, tal on juba naine". See mees oli minu hulle naise vend. Ma tunnistsin Janele üles, et tõesti mul on juba naine. Jane ei näidanud mingeid pettumuse märke välja. Järgmisel hommikul märkasin, et Jane enam pole. Ta oli põgenenud. Ma olin kurvastusest suremas. Mõni nädal peale Jane põgenemist oli mu hull naine mõisa süütanud. Ma päästsin enne sealt kõik enne kui oma naise. Kui ma hullu juurde tormasin, kukkus mulle üks tala peale. Ma jäin pimedaks. Ma ei tea, kuidas ma sealt lõpuks välja sain, kuid kõige viimane asi mida ma mäletan oli see, et mu naine hüppas katuselt alla surnuks. Ma läksin elama oma metsa mõisa. Ma nägin igal ööl unes Jane. Igal õhtul käisin ma õues jalutamas. Ühel päeval, kui Mary pidi mulle teed tooma, kuulsin ma vana mesimagusat häält. Ma küsisin ,, Mary, kus mu õhtune tee on" ja vastuseks tuli ,, Ma olen Jane Eyre ja siin on su õhtune tee"
ütles üks nendest ,,ei, tal on juba naine". See mees oli minu hulle naise vend. Ma tunnistsin Janele üles, et tõesti mul on juba naine. Jane ei näidanud mingeid pettumuse märke välja. Järgmisel hommikul märkasin, et Jane enam pole. Ta oli põgenenud. Ma olin kurvastusest suremas. Mõni nädal peale Jane põgenemist oli mu hull naine mõisa süütanud. Ma päästsin enne sealt kõik enne kui oma naise. Kui ma hullu juurde tormasin, kukkus mulle üks tala peale. Ma jäin pimedaks. Ma ei tea, kuidas ma sealt lõpuks välja sain, kuid kõige viimane asi mida ma mäletan oli see, et mu naine hüppas katuselt alla surnuks. Ma läksin elama oma metsa mõisa. Ma nägin igal ööl unes Jane. Igal õhtul käisin ma õues jalutamas. Ühel päeval, kui Mary pidi mulle teed tooma, kuulsin ma vana mesimagusat häält. Ma küsisin ,, Mary, kus mu õhtune tee on" ja vastuseks tuli ,, Ma olen Jane Eyre ja siin on su õhtune tee"
"Noh, mis?" ta tuli minu juurde, andis mulle põsele musi ja pani oma välisjalanõud jalga. "Ma... hii... Kuhu sa lähed?" naersin ma ja muutusin siis järsku tõsiseks. "Ma pean töö juurde minema. Ma tulen alles õhtul!" ütles ta ja võttis nagist jaki. "Tead, ma kuulsin oma pojast hulle uudiseid! Ta pidi praegu väga kuulus ja hulljulge olema! Lahe eks?!" ütlesin talle tema mobiili ja rahakotti ulatades. "Jah, kihvt küll!" OK, tsau! Õhta näeme!" Ja läinud ta oligi. Mina aga tormasin üles. Ma pidin ju oma sünnipäeva päeval ilus välja nägema. Ma tõstsin kapi riietest tühjaks, otsisin välja meigi ja soengu materjalid, kingakapist otsisin välja kõige ilusamad kingad, ehtekarbid tõstsin sahtlitega ka kõik välja ja tõin alt topsiga vett. Peale nende asjade tegemist keerasin pähe suured rullid, et mu soeng oleks homme võrratu! Kui rullid peas, määrisin pähe ühte geeli, mis jätab lokid ilusaks, kohevaks, kauapüsivaks ja läikivaks
teisega...kellegiga, kes ta teeb õnnelikuks. " Enam ma ei nuta, ei !"...mööduvad aastad, kui tüdruk naaseb oma lapsepõlve koju ja teeb oma vana, tolmunud arvuti lahti. Loeb vanu kirju ja leiab selle pildi. Ajalugu kordub ja tüduk puhkeb nutma kogu hingest nagu tol ajal, kui oli pisike plikake. Aeg ei paranda haavasid see on vaid sõnakõlks... *** Olin tunnis ja mõtlesin sulle , järsku hakkasin nutma . Tõusin püsti ja tormasin klassist välja , jooksin ja jooksin , kuid järsku jäin seisma , kuulsin kellegi tuttava häält . Vaatasin taha ja nägin sind , aga sa polnud üksi , vaid koos mingi eidega . Sa rääkisid minuga , kuid ma ei vastanud sulle , vaid jooksin minema. M a istusin puu alla ja hakkasin jälle nutma . Järsku ma märkasin katkist pudelit , ja võtsin ühe killu enda kätte , mis tundus küllaltki terav olema . Pisarad voolasid , aga tõmbasin üle veenide , verd tuli ojadena .. Kui sa
Uskuge mind, ma andsin jalgadele valu! Kui linna, jõudsin, siis nägin, et selle tormiga polnud kedagi väljas; seepärast ei hakanud ma kõrvalisi tänavaid otsima, vaid kihutasin otse mööda peatänavat. Kui ma tütarlaste maja lähedale jõudsin, siis vahtisin, silmad pinevil; aga ei paistnud mingit valgust, kogu maja oli pime -- see tegi mu kurvaks ja valmistas pettumust, ma ei tea, miks. Ja viimaks, just siis, kui ma mööda tormasin, süttis tuli Mary Jane'i aknas ja mu süda tuksus äkki kiiremini. Järgmisel silmapilgul jä i maja ja kõik mu selja taha pimedasse. Iialgi enam pole ma teda näinud siin maailmas. Ta oli kõige parem tüdruk, keda ma olen näinud -- ja kõige nupukam. Niipea kui ma olin küllalt kaugel teisel pool linna ja võisin loota, et saarele jõuan, nakkasin teraselt ringi vaatama, kas ei saaks kuskilt paati laenata; jalamaid, kui välgu
arusaadavalt ei muretsenud ta enam eriti Porthose pärast. Kuna aga lootus on viimane, mis kustub inimsüdames, siis hakkas ta arvama, et võib-olla õnnestub tal üle elada mõlemad duellid -- endastki mõista, hirmsate haavadega. Seks puhuks, kui ta peaks elama jääma, tegi ta endale tuleviku suhtes järgmisi etteheiteid: «Oh ma arulage, ma igavene käpard! Vapper õnnetu Athos oli just sellest õlast haavatud, mille otsa ma nagu oinas peaga tormasin. Mind üllatab ainult see, miks ta mind kohe maha ei löönud -- tal oli selleks täielik õigus, sest tegin talle hirmsat valu. Mis puutub aga Portho-sesse, oh, ausõna, mis puutub Porthosesse, -- siis temaga oli lugu hoopis naljakam!» Ja noormees puhkes tahtmatult naerma, ise siiski kogu aeg ringi vaadates, et see üksildane naer, mis näis olevat ilma põhjuseta nende silmis, kes nägid teda naervat, ei solvaks mõnda möödujat. «Mis puutub Porthosesse, siis temaga oli lugu palju naljakam
annaabi.ee 
