"Must ruut" analüüs ja interpretatsioon (0)

Käies Venemaa Riiklikus Tretyakovi Galeriis ei näinud ma kahjuks ühte tuntuimatest Vene futurismi maalidest – Kazymir Malevichi „Musta ruutu “. Lähemal uurimisel selgus, et maali Tretyakovi Galerii peahoones ei eksponeeritagi, see pidavat olema Galerii teises hoones Krimski Val’i peal. Järgmisel päeval läksime sinna uude galeriihoonesse ning sealt ma selle „Musta ruudu“ avastasingi. Tunne, mis mind valdas, oli omapärane. Lisaks imetlusele oli ka äratundmisrõõm ning ka teadmine, et nägin seda maailmakuulsat maali oma silmaga.
„Must ruut“ kujutab endast 79,5cm x 79,5cm suurust maali. Sellel on kujutatud must ruut valgel foonil. Kazymir Severinovich Malevich (23 veebruar 1878 – 15. mai 1935) maalis seda 1915.aasta suvel ja sügisel. Tema kinnitusel ta maalis seda mitu kuud. Maal oli olnud viimasel futuristlikul näitusel „0.10“, mis oli avatud Sankt-Peterburis alates 19.detsembrist 1915.aastal.39 Malevichi välja pandud maali hulgas, mis olid välja pandud kõige nähtavamal kohal ning nö „punasesse nurka“, kus tavaliselt rippusid ikoonid , paigutas ta „Musta ruudu“. Sellegipoolest sai see maal seal näituselgi väga kuulsaks . Malevich on maalinud mõndadel andmetel lausa 7 „Musta ruudu“ koopiat.On teada, et aastatel 1915 kuni 1930ndate alguseni maalis ta 4 varianti „ Mustast ruudust“, mis erinevad teineteisest mustri, faktuuri ja ka värvide poolest. Ühte „Ruutudest“, olles autori poolt dateeritud aastaga 1913, peetakse ikkagi 1920-30ndate aastate teosena. Malevichi maalitud olid ka „Punane ruut“ (kahes eksemplaris) ja „Valge ruut“ („Supremaatiline kompositsioon “ – „Valge valgel“, üks eksemplar ). „Ruut“ mängis ka suurt rolli Malevichi matustel 1935.aastal. Matustel oli üks suur kaubik, kapotil musta ruudu kujutisega, mille lahtisel platvormil seisis supremaatiline sarkofaag. Haua kohal aga oli pandud puidust kuup , millel oli must ruut kujutatud. Varsti pärast matuseid oli haud hävitatud.
Malevichi enda sõnul oli „Must ruut“ tema loomingu kese . Malevich rääkis: „Ma ei suutnud pikka aega süüa ega magada ja ei suutnud uskuda , et suutsin luua midagi sellist“. Eksisteerib väide, et „Ruudu“ loomisele aitas kaasa Malevichi ainsa poja Anatoli surm tüüfusesse 1915.aasta oktoobris . Teine väide seisneb aga selles, et maal oli loodud hiljem, justnimelt futuristliku näituse tarbeks, kuna suurt näitusesaali pidi kuidagi sisustama. See väide on ka õigustatud ühe näituse organisaatori poolt Malevichile saadetud kirja sisu tõttu: „Praegu tuleb maalida palju. Ruum on väga suur ja kui meie, 10 inimest, maalime igaüks vähemalt 25 maali, siis see oleks juba peaaegu hea“.
Interpretatsioonid:
„Parempoolsed“ kunstikriitikud arvavad „Musta ruutu“ antikristlikuna olevat. Tuntud kunstikriitik Aleksander Benua ütles: „Olen kindel, et see ongi see ikoon , mida seltsimehed futuristid kummardavad „Madonna“ asemel.“
„Vasakpoolsed“ kriitikute arvamus maalist ühtib „parempoolsetega“, kuid nad on sellest vaimustunud. On teada, et „vasakpoolsel“ kunstikriitikul Mihhail Gershenzon’il rippus „Must ruut“ oma kabinetis laua kohal.
Malevich ise võrdles oma kunstilistel loengutel „Musta ruutu“ Jeesus Kristuse kujutamisega. Vitebski kunstilisel perioodil ta kunstiline „Musta ruudu“ interpretatsioon aga muutus. Ta arvas „Ruudu“ maailma majanduse kujutajana olevat.
Teised uurijad on „Musta ruutu“ sidunud juudimotiividega Malevichi loomingus. Viies läbi küsimustiku noorte juutide seas, jõuti järeldusele, et nende palvetamiseaegne peakate on „Musta ruudu“ motiiviga. Sama uurija arvab „Musta ruudu“ kandjaid olevat suprematismi pooldajatena. „Musta ruutu“ vastandatakse tihtipeale „Valgele draakonile“ (valge leht ilma joonistuseta), millel on taoismis sümboolne tähendus.
„Musta ruutu“ on mainitud ka kirjanduses, nimelt kirjutas Pelevin oma romaanis „Libahundi püha raamat“ peategelase rollis: „.. Ma tormasin raevus vabaduse musta ruudu juurde, milles juba särasid esimesed tähed. Põigates ette, tahan öelda, et justnimelt see kogemus aitas mul lõpuks mõista Kazymir Malevichi maali „Must ruut“. Ma ainult maaliks sellele juurde paar imepisikest sini-valget punkti. Aga Malevich, nimetades end suprematistiks, jäi truuks elu õigusele – Vene taevas pole tihtipeale valgust. Ja hingel ei jää muud valikut, kui luua need nähtamatud tähed enda seest – see ongi maali mõte.“