Kammkeraamika kultuur (0)

Kammkeraamika kultuur
Ma ärkasin kui väljas alles päike tõusma hakkas. Me valmistusime koos Körri ja Mörtiga jahile minekuks , tõmbasime hirvenahad ümber võtsime, haarasin hüti kõrvalt terava otsaga puust oda kätte ja asusime teele, Körr võttis veel kaasa eile korjatud seeni, mis tuletasid mulle meelde, et ma pole juba kaks päeva söönud . Pärast mahlakat vahepala kergendasin ma end veel hüti kõrval ning asusime, siis metsa poole, et elajaid püüda, taevakohal oli juba näha valguseandjat. Kõndides märkasin, et mingi tume kogu jälitab meid mööda maad, kiirendasime endeid tagant kuid seda tegi ka kogu ise. Mõistsin, et see võib olla kuri vaim, mis meid jälitab, seega oli targem seda mitte ärritada. Metsavahel loobus must kogu meid jälitamast. Hakkasin terasemalt ümbrust silmitsema ja hääli kuulatama, järsku nägin - pikakõrvaline elukas lidus minust mööda. Ütlesin Körrile, et ta läheks vasakult ja Mörtile, et ta tuleks meile ringiga vastu. Võtsin oda kindlamini pihku ja just sellel hetkel jooksis pikakõrvaline must mööda suskasin elajat. Terav ots tungis sügavale loome selga ja ma surusin seda veel sügavamale looma selga, ta ei siputanud enam. Saagiga rahulolevalt asusime koduteele, valgus oli nüüd juba kõrgel metsakohal.
Külas käis juba tihe sagimine - Jörka uuristas terava kiviga uut lootsikut, et järvel kala püüda, eelmine läks koos Börkuga põhja, kui põhi alt ära vajus. Tria läks just metsa juurikaid ja marju korjama, Verro oli läinud aga teise külla. Ta tahtis mõned luud ja sarved loomanahkade vastu vahetada. Mina asusin tuld tegema, et jahisaak ära küpsetada. Keerutasin puust tokki kaua aega käte vahel, enne, kui tuli lahvatama lõi. Lõin pikkkõrva oda otsa ja suunasin selle siis tulle. Siis võtsin lõkke kõrvalt hirveluu ja terava kivi ning hakkasin seda teravaks ihuma. Ma lõpetasin selle loova tegevuse, kui lihakänsakas põlema lahvatas. Sunnik ehmatas mind, seega otsustasin seda rünnata, haarasin maast lähima suurima kivi ja asusin sellega känsakat materdama, kuni tulekeeled kadusid .
Järsku ilmusid aga taevasse suured tumedad moodustised, kus oli näha tuleleeke, mis maapoole sööstsid ning kogu küla valgustasid, kusjuures neid saatis kurjakuulutav mörin. See oli hirmuhäratav, kuigi seda oli ka varem juhtunud. Kui taevas hakkas alla sadama, jooksime kõik hüttidesse varju. Siis tabas aga üks tulekeel minu lähedal asuvat teist hütti, mis koheselt punase koletise meelevalda sattus. Mäslevast tulest jooksis punase katkuga kaetud Börka välja, ise täiest kõrist röökides. Kui ta järvepoole jooksis, sõid leegid teda nii tugevalt, et ta vajus korisedes poole maapeal maha, lastes tulel tema maiustamise lõpetada. Hiljem pärast tulenooletormi lohistasime söestunud kondid metsaäärde, kus Börkuga hüvasti jätsime ning siis oma töödega jätkasime.
Mina Jörka ja Õrr tõime metsast paar toigast, korjasime sammalt ning panime püsti ühe uue onni , et lahkunud Börka perel peavari oleks. Seejärel järasime küpsetatud lihakänsakat, mis oli liivane ja krigises hammaste vahel. Kuna valgus oli juba silmapiiri lähedal, polnud võimalust enam jahtima minna, et paremat saaki hankida. Järgmisel valgel ajal otsustasime lootsikuga, mille Jörka oli valmis saanud, järvele minna ja kala püüda. Ma kinnitasin varem teravaks tehtud luutükki puutoki otsa, et sellega kergem kalu tabada oleks.
Pimeduse saabudes suundusime hüttidesse, et järgimseks valgeks ajaks jõudu koguda, puhata ja ettevalmistuda. Pimeduses ärkasin ma, kui Krrr väljas klähvima kukkus, haarasin oma kõrvalt oda ja tormasin välja. Koheselt tormas minupoole suur must kogu, mis minuni jõudes mu pikali paiskas. Tundsin rinnas teravat valu ning olin kaetud punase veega. Ajasin end püsti ja viskasin musta kogu odaga, kes tabamuse saades hirmsasti möirgama pistis ja kiiresti külast minema liikus. Seejärel ma vaarusin ja kukkusin maha, kuulsin veel mingeid hääli, kuid need jäid järjest vaiksemaks, kuni sootuks kadusid. Mul lõppes viimne jõud ja ma heitsin taas magama.