Mälestused (0)

Hetge vaid mõni mälestus kestab kuid on neid ,mida minna
ei lasta!
Mälestused on elus enesest juhtunud erinevad,õnnelikud ja mitte õnnelikud juhtumid ja sündmused.Mälestused ei unune ,kui sa neid ei unusta ja kui need on sulle tähtsad ja olulised.Mõni mälestus võib jaada igavesti meile meeldi,kui mõni mälestus võib ka kesta ainult mõned tunndi,kui sedagi .Igal inimesel on vähemalt mitu mälestust ,nagu ka minul,milles ma kohe rääkima hakkangi.
Esimene mälestus,mis mulle meenub ,on see kui me käisime kanuudega sõitmas.Meil oli väga tore ja huvitav.Sõitsime kanuudega umbes 10 km maha.See tee tundus sõita nagu linnu lennul ,kuida oli tegelikult pikk.Kui me juba natuke teed sõitnud olime ,jäime mingi kännu taha kinni ,kust me välja ka ei saanud.Muidugi ronisin mina vette ja lükkasin kanuu lahti ning siis sõitsime edasi.Me polnud vist 10 minutitki sõitnud ,kui järsku käisime kanuuga kummuli.Küll siis oli palju nalja.Nii juhtus umbes 5 korda.Minule oli see päev väga meelde jääv.
Teine mälestus,mis mulle meenub on see, kui me Maarikaga saime endale uue sõbranna,aga ta oli venelane .Me olime siis päris tillukesed ja hästi ulakad.Ühel päeval mängisime Maarikaga maja ees.Meie juurde tuli üks tüdruk,kes rääkis mingis imelikus keeles,meie muidugi ei saanud aru ,mida ta räägib.Puhkesime südamest naerma .Tüdruk vaatas meile otsa ja hakkas ka naerma.Kõik tundus nii naljakas,mitte ei tundunud vaid oligi.Me maarikaga üritasime ka siis samas keelest temaga rääkida,kuid see ei tulnud meil just kõige paremini välja.Me rääkisime pudi keeles,millest me ise ka aru ei saanud.Tüdrukult tundus meiega lõbus olevat,mis sellest ,et me üksteist ei mõistnud,kuid ikka oli tore.Ja nii aee tüdruk hakkasgi meiega väljas mängimas käima.
Ega kõik mälestused ka rõõmsad ei ole.Minul on näiteks üks kurb mälestus rääkida.See oli umbes 4 aastat tagasi.Mul oli koer nimega Donna .Ma sain ta emalt ja kasuisalt sünnipäevaks.Avades ust,ei kuule ma ,et mulle keegi vastu jookseks nagu tavaliselt.Ma arvasin kõige halvemat ja ka õieti arvasin. Kotti maha visates nägin ma laua peal kirja.
„Kallis Triin,
Mine palun otsi väljast Donna üles ,ja too koju!”.
Kirja kõrvale oli jäätud koerarihm.Ma pühisin põselt pisarad ja tormasin välja koera otsima. Otsisin tund,siis veel tund ja siis veel mõnned tunnid ,kuid ma ei leidnud teda.Olin murest murtud ja ema peale väga pahane.Ma nutsin oma nädal aega oma koera taga,ja vahel siianigi nutan.
Need olid siis minu mälestused.Tegelikult on mul neid veelgi,rohkem kui sa arvata oskad.
Hoia ja mäleta neid hetgi ,mis enam kunagi ei pruugi korduda.Ja arvatavasti ei kordugi.
Rõõm , kurbus ,viha,abitus..see kõik on see ,mis teeb õnnelikuks..
Mälestused!