Kas sa siis ei näe neid kõiki signaale , mis sulle saatnud olen ? Sa meeldid mulle - Jah, see vihje on SULLE ! MÄLESTUS. Kunagi olid Sa minu jaoks tulevik, aga nüüd on Sinust saanud minevik! Ja kahjuks või õnneks, mulle ei meeldi minevikus sorida. Kui sa unustad meie mäletused, siis unusta ka juba mind. Aeg kaob - kõik saab mullaks, ainult mälestus jääb kullaks. Klaas puruneb, nagu purunevad nii paljud mälestused. Aga need päevad on teemandid ja säravad igavesti. Aeg tekitab mälestusi, nii häid, kui ka halbu,. Vahel ongi hea, et on halvad mälestused, siis teame teinekord kuidas teisiti käituda, et oleks rohkem häid mälestusi! Mäleta mind alati sellisena nagu ma olin, mitte sellisena nagu sa tahtsid, et ma oleks. Mälestused teevad haiget, aga sina teed rohkem. Remember me and smile, for it's better to forget than remember me and cry. Meie aeg on möödas
Sõnamõrvar Olen üks keskeas naine, mul on üks poeg ja üks tütar. Mul on ka mees. Ma jutustan teile ühe endaga juhtunud loo. Ma töötan pitsabaaris ettekandjana. Meil vahetati ülemust. Sellega kaasnes ka kostüümi muutus. See oli jube! Ühel esmaspäeva hommikul hiilisin kikivarvul toast välja, trepist alla ja olin peaaegu köögis, kui kuulsin enda selja taga naeruturtsatusi. Pöörasin ringi ja nägin, et see naerja oli Stiiv-Maikel, minu mees, kes tuli dusi alt. "Kuhu sa selle klounikostüümiga lähed?" küsis ta. "See poe mingi klounikostüüm, vaid mu töövorm!" ütlesin vihaselt ja natuke häbelikult. See kostüüm nägi välja nagu meeshotellitöötajatelgi, aga see kuueosa oli püksteosa küljes, mitte eraldi. See kostüüm oli erkroheline. See sarnanes pigem klouniülikonnaga, kui pitsabaari töötaja vormiga. Kõige hullem oli see, et mul oli peas skaudimüts, kaelas skaudirätik ja peas oranzid päikeseprillid. Müts oli erkroheline ja rätik oranz, kollaste ser
Tom Sawyeri seiklused EESSÕNA Suurem osa siin raamatus kirjapandud seiklustest on tõesti juhtunud; mõned nendest on mu enda elamused, teised poiste omad, kes olid mu koolivennad. Huck Finn on võetud elust; Tom Sawyer samuti, kuid mitte üksikisiku järgi; ta on kombinatsioon kolme poisi karakteristikast, keda ma tundsin, ja kuulub seepärast arhitektuuri segastiili. Ebausk, mida siin on puudutatud, valitses läänes üldiselt laste ja orjade hulgas selle loo ajajärgul, see tähendab, kolmkümmend või nelikümmend aastat tagasi. Kuigi mu raamat on mõeldud peamiselt poiste ja tüdrukute meelelahutuseks, loodan, et seda ei lükka tagasi ka mehed ja naised, sest minu plaani kuulus püüda täisealistele meeldivalt meelde tuletada, mis nad olid kord ise, kuidas nad tundsid, mõtlesid ja rääkisid ja missugustest kummalistest ettevõtetest nad mõnikord osa võtsid. 1. P E A T Ü K K «Tom!» Ei mingit vastust. «Tom!» Mingit, vastust. «Huvitav, kus see poiss peaks olema. Kuule, To
meie lugejatele. Seetõttu ütleme vaid niipalju, et hetkel, kus nii paljude viljatute uurimuste tõttu olime juba lootuse kaotanud ja valmis loobuma otsingutest, leidsime lõpuks, juhituna meie kuulsa ja õpetatud sõbra Paulin Päris' nõuannetest, ühe fooliokaustas käsikirja, mis oli registreeritud, ei mäleta enam hästi, kas number 4772 või 4773 all ja mis kandis pealkirja: «Härra krahv de la Fere'i mälestused mõningate sündmuste kohta Prantsusmaal kuningas Louis XIII valitsuse lõpul ja kuningas Louis XIV valitsuse algul.» Võib kujutleda meie rõõmu, kui me seda käsikirja lehitsedes, mis oli meie viimane lootus, leidsime kahekümnendal leheküljel Athose, kahekümne seitsmendal Porthose ja kolmekümne esimesel Aramise nime. Peaaegu imepärasena tundus meile täiesti tundmatu käsikirja leid ajajärgul, mil ajalooteadus on saavutanud nii kõrge taseme. Seepärast tõttasime nõutama käsikirja
See e-raamat on skaneeritud ja koostatud Tartu Linnaraamatukogus Tartu, 2011 I See oli läinud aastasaja kolmanda veerandi lõpul. Päike lähenes silmapiirile, seistes sedavõrd madalas, et enam ei ulatunud valgustama ei mäkke ronivat hobust, kes puutelgedega vankrit vedas, ei vankril istuvat noort naist ega ka ligi kolmekümnelist meest, kes kõndis vankri kõrval. Varsti jõudsid teelised mäerinnakul nii kõrgele, et päikeses helendama lõid mehe nägu – laiavõitu, tugevate lõuapäradega, terassilmadega, lühikese, kuid tiheda musta habemega –, naise nukrad silmad, look ja hobuse kikkis kõrvadega pea. «Seal ta ongi, see Vargamäe,» lausus mees ja näitas käega üle soo järgmise väljamäe poole, kus lömitas rühm madalaid hooneid. «Meie hooned paistavad, teiste omad seisavad mäe taga orus, sellest siis rahva suus Mäe ja Oru, mõisakirjas aga Eespere ja Tagapere. Paremat kätt s
I. Esimest korda elus Indrek tundis end tõesti üksikuna, mahajäetuna ja nagu maailmast eraldatuna, niipea kui vagunirattad hakkasid põrisema, tagudes mingisugust tundmatut takti. Kogu minevik tõmbus millegi pärast Vargamäele kägarasse kokku ja muutus nagu unenäoks, muinasjutuks, peaaegu olematuks. Mis olnud, tundus kõik tähtsusetuna; mis tulemas, nii tähtsana ja suurena, et tal puudus alles peaaegu igasugune sisu. Ta oli endalegi võõras selles võõras ümbruses. Võhivõõrad inimesed kiilusid ta vaguninurka. Ainuke lohutus, et võis aknast välja vahtida, kus vilksatasid mööda valgete kannudega traate kandvad postid lagedal või poolraagus põõsaste vahel, niidud aedadest piiratud heinakuhjadega, metsad, sood, rabad, viljarõukudega tipitud põllud. Siin-seal kirju kari, tule ääres seisev karjapoiss ja koer, kes sibas põriseva rongiga kaasa, kadudes mahalangevasse vedurisuitsu. Aga need tuttavadki asjad jätsid külmaks ja ei äratanud huvi. Valitses mingisugune h
Ja kivilõvi ukse ligidal, pea maas ja saba jalge vahel, nagu Saalomoni * trooni lõvid, alandlikus asendis, mis nii sobib jõule õigluse ees? Ja ilusad uksed? Ning ilusad aknad? Ja kaunimustrilised taotud rauad, mida nähes BiscornetteMl käed longu vajusid? Mis on meile jäetud kõige selle asemele, Gallia ajaloo, gooti kunsti asemele? Kunsti asemele Saint-Gervais' 10 portaali kohmaka arhitekti de Brosse'i * rasked, rusuvad võlvid; ajaloo asemel aga on meil paljusõnalised mälestused jämedast sambast, mis veel tänapäevalgi edasi kajavad igasuguste advokaatide lobas. Kuid see pole nii tähtis. Tulgem tagasi tõelise vana Palee tõelise suursaali juurde. Selle hiiglaristküliku ühes otsas oli kuulus marmor-laud, nõnda pikk, lai ja paks, et kunagi pole nähtud «säärast marmoritükki kogu maailmas», nagu seda ütlevad vanad aktid stiilis, mis Gargantualgi * suu vett jooksma ajaks; teises otsas aga kabel, kus seisis Louis XI kuju,
Kõik kommentaarid