Topiramaadi toimed lühiajalisel kasutamisel metamfetamiini kasutamisel tekkivale subjektiivsele meeleolule (0)

Topiramaadi toimed lühiajalisel kasutamisel metamfetamiini kasutamisel tekkivale subjektiivsele meeleolule
Metamfetamiini kuritarvitamist peetakse USA-s tähtsaks ja kasvavaks probleemiks, kuna sellega seostatakse vaimset haigestumist, vägivalda ja HIV- nakkuse levikut. D-metamfetamiinist sõltuvad käitumuslikud häired on põhjustatud ajukoores ja keskajus dopamiini, serotoniini ja veidi ka norepinefriini (noradrenaliini) taseme tõusust tänu nende neuromediaatorite presünaptilise tagasihaarde inhibeerimisele ja suurenenud vabanemisele.
Metamfetamiini sõltuvuse raviks võiks sobida aine, mis vähendab dopamiini neurotransmissiooni ajukoores ja keskajus. Üheks selliseks aineks on topiramaat, mida on kasutatud alkoholi, nikotiini ja kokaiini sõltuvuse raviks. Uuringu käigus sooviti teada saada, kas topiramaat võrreldes platseeboga võib vähendada metamfetamiini tekitatud mõnutunnet ja uuestikasutamist.
Uuringus osales 10 metamfetamiini sõltuvuses olevat isikut, kes muid ravimeid ei kasutanud ja kellel polnud muid psühhiaatrilisi probleeme peale nikotiinisõltuvuse. Uuring kooskõlastati riiklike institutsioonidega ja see vastab Helsingi deklaratsiooni eetilistele standarditele. Kasutati topelt -pimedat ristuva disainiga platseebovõrdlusega uuringu mudelit. Kõik uuritavad hospitaliseeriti kogu uuringu ajaks.
Topiramaati kasutati suukaudse ravimvormina minimaalses toimivas annuses kas 100 või 200 mg ööpäevas, mis jagati kaheks võrdseks annuseks (50 või 100 mg), millest esimene manustati õhtul kl 20:00 ja teine hommikul kl 8:30 ja seda 2-3 päeva järel (esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel) 3 nädala jooksul (3x3 päeva). Platseebokapslid olid topiramaadikapslitega väliselt täiesti sarnased. Metamfetamiini süstelahus vastas kvaliteedinõuetele ja seda kasutati annuses 15 või 30 mg ööpäevas..
Uuringu käigus lasti uuritavatel kirjeldada erinevate küsimustike ja skaalade abil enda enesetunnet ja hinnata oma soovi metamfetamiini uuesti kasutada ning jälgiti jooksvalt nende kardiovaskulaarsed parameetreid.
Kui uuritavatel lasti valida, kas metamfetamiini doos või nende poolt määratud rahaline summa, siis uuringu käigus selles osas olulisi muutusi topiramiini saanud uuritavatel ei tekkinud. Metamfetamiini soovisid uuringu käigus uuesti/edasi kasutada eelkõige need uuritavad, kellel kasutati nii suuremaid metamfetamiini kui topiramaadi annuseid. Metamfetamiini kasutamisel tundsid katsealused tugevalt väljendunud eufooriat, stimulatsiooni kui ka soovi seda ainet kasutada, topiramaadi puhul olid väljendunud vaid kaks esimest. Metamfetamiin tõstis oluliselt üldist enesetunnet, topiramaat üksinda võis isegi langetada üldise enesetunde hinnangut, kuid koos metamfetamiiniga tõstis oluliselt üldist enesetunnet. Metamfetamiin põhjustas eufooriat, samas kui topiramaat üksinda võis selliseid nähte vähendada (hinnatuna nii morfiini kui LSD eufooriahinnangu alaskaaladel). Meeleolu profiili mõõtmisel tõstis metamfetamiin oluliselt pinge-ärevuse ja jõulisusetunde taset. Ei metamfetamiin ega topiramaat ei tekitanud ülevus/vaimsustunnet.
Uuringute käigus ei ilmnenud olulisi soovimatuid toimeid. Kolmel katsealusel tekkisid kõrvaltoimed: esimesel muutus EKG S-T sakis, vererõhu tõus, enneaegne kodade kontraktsioon, teisel väike P- saki muutus, R-R intervalli muutus, siinusarütmia, kolmandal nahaärritus. Arütmiad esines just metamfetamiini manustamise järgselt. Kõrvaltoimed taandusid iseenesest ega vajanud medikamentoosset ravi.
Topiramaat üksi langetas üldist enesetunnet ega tekitanud soovi seda uuesti kasutada. Siiski koos metamfetamiiniga väljendusid veelgi tugevamalt metamfetamiinist põhjustatud positiivsed nähud enesetundes (sünergistlik efekt), mille loogiline seletus võib olla see, et topiramaadist tuleneva enesetunde languse järgselt tundus metamfetamiini toime katsealustele veelgi parem ja soov metamfetamiini uuesti kasutada veelgi suurem, millest esimene toime võimaldaks vähendada metamfetamiini annust ilma, et indiviidi enesetunne halveneks. Sünergistlikku toimet võib seletada ka sellega, et topiramaat võib metamfetamiini taset vereplasmas tõsta läbi erinevate farmakokineetiliste mehhanismide .
Uuringu kitsaskohad:

Lühiajaliste ravimite koostoimete uuringute miinuseks on see, et need ei anna täielikku pilti ainete potentsiaalse kliinilise toime kohta, mistõttu tuleks täieliku ülevaate saamiseks teostada ka pikaajalisi uuringuid . Sarnaselt serotoniini tagasihaarde inhibiitoritega võib ka topiramaat põhjustada ravi algul soovitule vastupidiseid toimeid, kuid osutuda ravi käigus tõhusaks ravimiks. Samuti on rangelt kontrollidud uuringu tingimused kunstlikud ja metamfetamiini kasutamine on turvalisuse kaalutlusel piiratud.

Topiramaadil on vaid dopaminergilised toimeid, kuid metamfetamiin mõjutab ka serotonergilist ja noradrenergilist ülekannet, mistõttu topiramaadil võib olla vaid osaline soodne toime.

Uuringus kasutatud topiramaadi annus võis olla mittepiisav. Osaline ravi võib aga veelgi suurendada ravitavate soovi mõnuainet kasutada, mistõttu tuleks ravimit kasutada siiski suuremas annuses või pikema aja jooksul.

Uuringumeetodite valik võis olla ka ebasobiv, järgmisel korral võiks kasutada bipolaarseid skaalasid.
Kokkuvõte:

kuigi uuringu käigus ei ilmnenud olulisi koostoimeid, võiks seda siiski ka edaspidi uurida

ka siis kui topiramaati pole võimalik metamfetamiini sõltuvuse raviks kasutada, saab selliste uuringute käigus kontakti inimestega, kes oleksid ka edaspidi nõus kliinilistes uuringutes osalema

edaspidiste uuringute käigus tuleks topiramaati kasutada suuremas annuses kui 200 mg päevas ja leida nõnda metamfetamiini sõltuvuse raviks efektiivne annus