Töötajate koolituse vajalikkus „AS Loomad“ näitel (0)

Töötajate koolituse vajalikkus
„AS Loomad“ näitel
Raamatus „AS Loomad“ otsustas farmijuhist siga Mo, et iga töötaja peab saama võimalikult laiapõhjalist koolitust. See otsus oli tehtud põhjusel, et kõik farmiloomad-töötajad peavad, või peaksid, hakkama saama kõigi aladega, mida nad parajasti tegema on pandud. Kuid missugust koolitust peaks töötajad saama – kas asjakohast, otseselt nende tööga seotut või hoopis laia, iga ala hõlmavat?
Kui kujutleda üht liinitöölist, näiteks autotehases turvavööde kokkupanijat, ei seostuks tema koolitamisega sugugi mitte juhtimiskursus või õpetus uute programmeerimiskeelte kohta. Tõenäoliselt läbiks tema hoopis koolitusi autode turvanõuetest ja uutest tehnilistest viisidest turvavööde ehituses. Just seesugust õpetust annaks arukas juht sellele liinitöötajale. Kuid tekib küsimus: „Miks ei saa firmajuht lubada, et üht kindlat tööt tegev inimene saaks koolituse ka teistel aladel? Farmis oli ju palju kursusi, kus said osaleda kõik, kes soovisid .“
Arukas juht aga teab – tavaline liinitööline ei vaja selliseid oskusi. Tema puhul on määrav vaid see, kui korralikul, kiiresti ja tõhusalt teeb see inimene oma tööd. Oluline on ka just selle firma turvavööde kvaliteetsus – kui on uued, kindlamad lahendused ning oskus neid ehitada, on ka ettevõtte kasum suurem. Sest on ju teada-tuntud tõde, et kvaliteet tähendab laialdasemat ostmist. Kauba, praegusel juhul auto hind eriti ei tõuseks, kuna neid koolitusi läbiks vaid selle alaga seotud inimesed. Juhil endal, laotöölisel ja näiteks raamatupidajal puudub vajadus just seda osa autost tundma õppida.
Tulles tagasi AS Loomade juurde on kohe märgata, et seal tegi Mo vea. Tema uskus, et igal hingel tema farmis, või siis firmas, peab olema vaba valik nende töö osas. Selle tõttu kulus hulk aega ning tootmine langes. Ka tulu puudus, kuna loomad, olles siiski loomad, tegid tihtipeale valesid otsuseid. Tegelikult teeks sarnaselt otsuseid ka inimesed, kui anda neile täielikult vaba valik oma koolituste osas.
Nii valis Hernehirmutis töö, mis oli kõige enam vastuolus tema endise tööga. Kui ennist pidi ta vaid seisma, et põldu valvata, siis nüüd otsustas ta istuva töö kasuks. Nii valiski ta munemise. Loomulikut ei arvestanud ta seda, kas ühel hernehirmutisel ikka on annet munemisele. Veel vähem mõtles ta sellele, et istumiseks on vaja põlvi, mis tal hoopiski puudusid. Loomulikult ei suuda hernehirmutis muneda, see on siiski kanade pärusmaa, ning ka põlvede puudumine tekitas üksjagu peavalu. Kuigi ta oli kursuse kõige püüdlikum, ei saanud ta hakkama. Reegel „Kõik peavad olema võimalikult laia profiiliga.“ ei pidanud paika. Kuid kas see tähendab, et töötaja peab jääma truuks ametile ja saama ainult vastavat koolitust, või peaks neil siiski olema võimalus end veidi laialdasemat harida?
Inimene, või siis hernehirmutis, ei pea jääma truuks ühele ametile. Siiski tuleb tõdeda, et kui inimesel on soov suunduda liinitöölt mujale, olgu see ehitusturg, õmblemine või poliitika, peab soov tulema temalt ning ka ümberõpe vastavaks ametiks peaks olema tema teha. Tööandja võiks jätkata tööks vastavate koolitustega ning mõnikord, vahel harva, lisada koolitusi, mis arendaks silmaringi või oleks huvitavad. Sarnaselt, nagu on üks minu vanematest, töötades igapäevaselt ehitusturul, läbinud veinikoolituse. Ei ole see ju sugugi seoses tavapärase tööga, kuid ometigi tõstab motivatsiooni ning avardab võimalusi.
Kuigi suurem osa koolitusest võiks siiski põhineda igapäevatööl, on iga inimene ära teeninud võimaluse enda arendada. Tööandja peaks oma töötajale pakkuma lisaks inimese põhiliste oskuste arendamisele iga mõne aja tagant ka midagi uut. Mitte spetsiifilist, hoopis teise alaga seonduvat, vaid just nimelt mõnd töötajat huvitavat koolitust. Sest isegi kui inimene seal õpitut kunagi ei vaja, toob see igapäevaelule vaheldust ning nii on töö lõppkokkuvõttes efektiivsem ning töötaja rahulolevam, sest ta tunneb, et tal on võimalus end arendada. Kuid just seda arukas juht vajabki.