olla Uku või Ukko, keda võidi kutsuda ka Vanaisaks või Taevataadiks vms. Vaevalt saab teda pidada otseselt ülijumalaks või teiste jumalate valitsejaks, kuid on võimalik, et sellise taevajumaluse olemasolu hõlbustas hiljem ristiusu vastuvõtmist. Taeva asukatest mainitakse rahvaluules veel Ilmaneitsit. Muutusid hingekujutelmad ja arusaam surmajärgsest elust. Usuti, et inimese hing võib kehast lahkuda liblika või mardika kujul või linnuna. Surnuid arvati minevat Manalasse, Toonelasse või Hiielasse, kust nad sügisesel pimedal ajal tulevad koduseid külastama.
Selle tõttu kandsid paljud inimesed kaelas loomade kihvasid, et oma väge suurendada. Teine eestlaste loodususundi alustala on hing. Hing on inimese keha elustaja (kehahing). Ta hoiab inimese isikupära. Hingel on võime kehast lahkuda (vabahing), see võib juhtuda magamise ajal või suremisel. Magamisel naaseb hing kehasse, kuid surma korral lahkub hing jäädavalt kas Manalasse või siirdub uude kehasse. Hingega on seotud hauatagune elu. Arvati, et surnute hinged lähevad Manalasse (Toonelasse), kust nad pimedal ajal tulevad välja koduseid külastama. Selleks puhuks pani pererahvas lauale parima toidu, küttis sauna ja jättis hingedele vihad. Hingede ajal (tänapäeval tähistatakse hingede päeva 2. novembril) ei tohtinud lärmi teha, see võis hingesid pahandada. Maausundis oli oluline vaimude ja haldjatega heades suhetes olemine. Selle tagamiseks viidi läbi ohverdamisi. Andide toomiseks olid kindlad paigad hiied. Hiis võis olla nii kivi,
Henriku aegne matusekoht, kui lätlased tungisid eestlaste aladele ja siin hulgaliselt eestlase maha tapsid.Kui lätlased olid läinud, siis need eestlased, kes olid ellu jäänud, põletasid langenute surnukehad oma esivanemate kombe kohaselt.Ennevanasti oli esivanematel komme, et enne matmist surnud põletati ning tuha ja kontide peale kuhjati kive. Arvati, et põletamine vabastab hinge maisest kehast ning ta saab vabana lennata surnuteriiki - Toonelasse. Neid haudu nimetatakse tänapäeval kivikalmeteks.Kivikalmetel käidi esivanemate hingedelt nõu ja abi saamas. See oli samuti püha koht, sest siin puhkasid nende esivanemad, kelle hinged olid oma valgetes rüüdes läinud Toonelasse. Miks just valgetes? Aga sellepärast, et mustades riietes pidid hinged niikaua Toonela väravas seisma, kui musta värvi riided valgeks pleekisid, alles siis avati Toonela värav ja hinged võisid siseneda hinged maailma. Atika ohvrikivi
haaravuses, aegade igaveses igavikus." Eelnev fakt näitas muinasusundil alguse saanud usu jumalasse kajastust isegi lähiminevikus. 2005. aastal läbi viidud Eurobaromeetri uurimuse kohaselt uskus 16 protsenti eestimaalastest küll Jumala olemasolu, kuid 54 protsenti uskus «mingisuguse vaimu või elujõu» olemasolu. Muutusid hingekujutelmad ja arusaam surmajärgsest elust. Usuti, et inimese hing võib kehast lahkuda liblika või mardika kujul või linnuna. Surnuid arvati minevat Manalasse, Toonelasse või Hiielasse, kust nad sügisesel pimedal ajal tulevad koduseid külastama. Manala nimetust on arvatud tulevat väljendist "maa(n) ala" ehk maa-alune. Eesti mütoloogias on olemas olendid, kes elavad maa all ja kelle tegutsemise kuulmine ennustavat halba ja põhjustavat nahahaigusi (nt vistrikud, punetus, käsnad). Sellest hoidumiseks tulevat enne maale istumist kolm korda sülitada, samuti olla maa mürgine kevadel enne esimest äikest
· Üheks taeva ja äikesejumalaks võis olla Uku või Ukko, keda võidi kutsuda ka Vanaisaks või Taevataadiks vms. · Taeva asukatest mainitakse rahvaluules veel Ilmaneitsit. · Maa jõu kehastuseks ja taeva valitseja vastandikspaariliseks oli arvatavasti Maaema. · Muutusid hingekujutelmad ja arusaam surmajärgsest elust. Usuti, et inimese hing võib kehast lahkuda liblika või mardika kujul või linnuna. · Surnuid arvati minevat Manalasse, Toonelasse või Hiielasse, kust nad sügisesel pimedal ajal tulevad koduseid külastama. · Kujunes välja rahvakalender, kuhu kuulusid tähtsamate pühadena päikese austamisele pühendatud suvehari ja talihari, samuti külvinädalad ja hingedeaeg. · Levisid ka muud germaanipärased uskumused kuri silm, libahunt, tuulispea, pisuhänd, näkk, puuk, haiguste personifikatsioonid (hall, katk).
Paraku on nendel teadetel arvatavasti kirjanduse mõju ja saksa taust. Germaani päritolu on ilmselt ka meile nii tuttav nimetus Suur Vanker. Linnutee kui lindude tee on äärmiselt laialt levinud uskumus, eesti arhiivmaterjalides ongi enamasti märgitud Linnuteed teena, mida mööda rändlinnud lendavad talvituma ja tagasi. Linnutee kui surnute hingede tee on taas paljude rahvasteusundis leiduv motiiv. Mõnikord on mainitud Linnuteed kui surnutehingede ja hingelinnu teed Toonelasse. Minu arvates on Linnutee üks ilusamaid nähtusi taevas. See on ka huvitav, sest koguaeg pole seda näha. Foto: internet Kasutatud materjal: http://et.wikipedia.org/wiki/Linnutee http://www.aai.ee/~urmas/ast/gal.html http://opik.obs.ee/osa4/ptk01/tekst.html http://www.folklore.ee/tagused/nr16/cps.pdf http://www.miksike.ee/documents/main/lisa/4klass/1kosmos/linnutee.htm
eluta loodusesse ja loodusnähtuste hingestatusesse Muinasusundis olid väga tähtsal kohal hing ja vägi. Hing oli inimese keha elustaja (kehahing). Ta hoidis inimese isikupära. Hingel oli võime kehast lahkuda (vabahing), see võis juhtuda magamise ajal või suremisel. Magamisel naases hing kehasse, kuid surma korral lahkus hing jäädavalt kas Manalasse või siirdus uude kehasse. Hingega oli seotud hauatagune elu. Arvati, et surnute hinged lähevad Manalasse (Toonelasse), kust nad pimedal ajal tulid välja koduseid külastama. Selleks puhuks pani pererahvas lauale parima toidu, küttis sauna ja jättis hingedele vihad. Hingede ajal (tänapäeval tähistatakse hingede päeva 2. novembril) ei tohtinud lärmi teha, see võis hingesid pahandada. Vägi oli elusolendites peituv maagiline jõud. Väge leidus ka mõnedes eluta nähtustes, nagu näiteks taevas ja sõnades. Vägi võis muutuda isikuliseks ja selle tugevus sõltus toimiva või selles osaleja tähtsusest
Maa jõu kehastuseks ja taeva valitseja vastandiks-paariliseks oli arvatavasti Maaema. Mõneti ebaselge rolliga tegelane oli Murueit, kes võis olla Maaema analoog või siis teatud metshaldjas, aga võis ka olla seotud surmakujutelmadega. Muutusid hingekujutelmad ja arusaam surmajärgsest elust. Usuti, et inimese hing võib kehast lahkuda liblika või mardika kujul või linnuna. Surnuid arvati minevat Manalasse, Toonelasse või Hiielasse, kust nad sügisesel pimedal ajal tulevad koduseid külastama. On oletatud, kuid on kahtlane, kas eksisteeris ka mingi surnuteilma valitseja (Tooni, Mana). Manala nimetust on arvatud tulevat väljendist "maa(n) ala" ehk maa-alune, kuid seda seisukohta on ka vaidlustatud. Kujunes välja rahvakalender, kuhu kuulusid tähtsamate pühadena päikese austamisele pühendatud suvehari ja talihari, samuti külvinädalad ja hingedeaeg
Vabahing (mis saab?) >hoolivus >surnute kultus 1. Jääb siia ilma - undlikud/nõiad 2. Toonela (kaugemal olnud paik) - teispoolsus - algselt veealune paik; - veetagune (kõnelev vesi (vesi liigub)) > surm toonelas Loodus - maaviha - veeviga - äi ke - tähistaevas - vikerkaar - loomad - tuul - ilmakaared - põhi (kui looma pea on põhjas, siis hundid ei tule) - lääs 3. Manala - pika aja peale sulandus toonelasse; hiljem kurjadele hingedele Surm toonelas - hajub; - teisele tasandile; - reinkarnatsioon Ahi/Ähi/Vello/Ahti - veejumalatega seotud nimeotsad Sümbioos. Elavad - (elu ise on surnute kingitus) matusepaikade kaitse; - toit Surnud - inimeste sigivus; - viljakasv; - karjaõnn kõik kolm on seotud viljakuseg; - moraalivalvurid Kohtumised - kalmistul; hingedepäev (toit) 2. november (varem oli kogu november või mingi muu umbmäärasem, aga pikem aeg); jõulude ajal:
-- seos hiidudega -- kurat kardab kukke, hunti, pikset; kuradi tõrje pihlakase kepiga -- seos surnutega (kurat kui kodukäija asendusolend, kurat kui pooma ahvatleja) -- kurat kui Toonela isand Soome-Karjala Tuonela ja Manala · Mõisted esinevad Gananderi Mythologia Fennicas (1789): Tuonella käydä, Tuonelassa vaeltaa (käia Toonelas), paralleelväljend lovesse langemise kohta · Kalevala-mtüloogias Väinämöise ja Lemminkäise käigud Toonelasse: -- kajastused samanistlikest praktikatest (transis e lovesse langenuna teise ilma liikumine) -- Lemminkäise laulus nähtud kajastust muinasegiptuse Osirise müüdist (vt surev ja taasärkav jumalus), kuid tegemist pigem samanistliku arusaamaga initsiatsioonist 14. Kuidas suhestub läänemeresoome sanditamistava ja eesti hingedeaeg (või soome jaokaika)? Maad ja teispoolsust ühendav ilmapuu (seos hingedeajaga, vrd kuldne kõrend mardilauludes)
43. Missugused arusaamad teispoolsusesse ja selle asukate kohta tulevad esile eesti regilauludes ja setu itkudes? Hingedeaeg lahkunuid oodatakse koju, mardi-kadrisandid on kui mardused ehk surmahaldjad või hingesandid; lauludes on teekonnamotiiv ehk siis mardid on teispoolset päritolu. Mardilauludes on kuldne kõrend, mis on ilmasammas, -kõis -või sild, ühendab taevast ja maad. Sandid on teispoolsusesse jõudmise müüdi etendajad, justkui tee toonelasse oleks vaevaline, raske ja täis takistusi. Seto ja eesti lauludes ning itkudes on teispoolsuse valitsejad Äijo, Tooni, Mana, Koolu, teispoolsuse nimetustena tuntud Toonela, Manala ja Hiiela asukad üldiselt äijolased, manalased. Kui rist (ilmselt sümboliseerib usku) on rinnul, siis ei saa manalane liigutada. Teispoolsus on üsna sarnane tavamaailmaga, nt peetakse loomi. Kui hing ei jaksa ise tulla, viib ta kohale Toonela hobune. 44. Iseloomusta [Ü
kagusopiga piirnev Ingeri. EEPILINE RAHVALAUL · Teemad ja kronoloogia Kalevalamõõduliste jutustavate runode ainestikku on rühmitatud: 1. Müüdirunodes jutustatakse alg-aja loomistöödest, maailma ja selle eri nähtuste - ka ainelise kultuuri esemete- sünnist. Paljud müüditeemad osutavad ürgsele , eelkristlikule kultuurile. 2. samaanirunode kangelased on vägevad teadjad ning loitsijad ja neis kirjeldatakse samaani teekonda Toonelasse. ainestikku raske dateerida. 3. seiklusrunode aineks on kosja- ja röövretked või põgenemine meretagusele maale. puuduvad peaaegu täiesti eestlaste ja nende idapoolsete naabrite vadjalaste traditsiooonis. 4. Fantastilistes runodes kujutatakse muinasjutulisi olendeid, imepäraseid loomi ja lapsi. ainestikku on soovitatud dateerida paganliku ja kristliku ajastu vahetumisega. 5. legendirunodes käsitletakse eksootilist Piibli maailma ja pühakute elu, muutes need
EEPILINE RAHVALAUL Teemad ja kronoloogia Kalevalamõõduliste jutustavate runode ainestikku on rühmitatud: 1. Müüdirunodes jutustatakse alg-aja loomistöödest, maailma ja selle eri nähtuste - ka ainelise kultuuri esemete- sünnist. Paljud müüditeemad osutavad ürgsele , eelkristlikule kultuurile. 2. samaanirunode kangelased on vägevad teadjad ning loitsijad ja neis kirjeldatakse samaani teekonda Toonelasse. ainestikku raske dateerida. 3. seiklusrunode aineks on kosja- ja röövretked või põgenemine meretagusele maale. puuduvad peaaegu täiesti eestlaste ja nende idapoolsete naabrite vadjalaste traditsiooonis. 4. Fantastilistes runodes kujutatakse muinasjutulisi olendeid, imepäraseid loomi ja lapsi. ainestikku on soovitatud dateerida paganliku ja kristliku ajastu vahetumisega. 5. legendirunodes käsitletakse eksootilist Piibli maailma ja pühakute elu, muutes need
ainevahetuses muutused, mis põhjustavad lõpuks sünteesi ja lagunemise. Elusolendi edasikestmine on mõeldav vaid järglastes ja liigina, ülekantud tähenduses ka mälestusena järelpõlvede mälus (Ermakov 2008: 21). Usundiliselt on surm hinge lõplik lahkumine kehast ja siirdumine teispoolsusse, ümbersünd uude kehasse või olekusse. Eestlaste esivanemate uskumuste kohaselt läks surnu hing Surnute Ilma Toonelasse (Tolles Ilmas, Virmaliste maal), jäi kinni Manalas (manatud) või jäi keha kahes (kolmes) kohas: veres (kui veri ära läks, läks ka hing); südames (kui süda ei töötanud); peas (kui pea otsast ära löödi) (Heintalu 2001: 237-243). Slaavlaste uskumuste kohaselt asus hingede maailm maise maailma lõpus: ookeani keskel asuvas saarel, suurte mägede või horisondi taga. Tee surnute riiki oli raske ja pikk. Paradiisi ja põrgut ei eristatud, mõisted tulid koos ristiusu vastuvõtmisega
annaabi.ee 
