Toomapäev Toomapäev on eesti rahvakalendris ning laiemalt läänekiriku traditsioonidest mõjutatud piirkondades 21. detsember. Eesti rahvakalendris märgib toomapäev jõuluaja algust. Toomapäeval on Eestis olnud kombeks jõulueelne suurpuhastus ja jõuluroogade tarbeks sea tapmine. Lisaks on toomapäev märkinud viimast tähtpäeva aasta jooksul laenatud asjade tagastamiseks või muude aasta jooksul üles jäänud kohustuste täitmiseks. Kuigi päev on nime saanud apostel Tooma järgi, võivad päevaga seotud kombed eesti rahvakalendris olla ristiusueelsed ja seotud pigem tihti toomapäeva lähedale jääva talvise pööripäevaga. TOOMAPÄEV (21. DETSEMBER)
pesupesemist kui suurpuhastuse juurde kuuluvat toimetust, ent pesu ei tohtinud ööseks välja kuivama jätta, kuna Toomas võis selle tahmaseks määrida. Musta-Tooma väljaajamine on enam keskendunud riituslikule mustuse, lohakuse, räpasuse ja laiskuse eemaleviimisele ning usundilise sisu taandudes lihtsalt elamukoristamisele. Piirkonniti on väheseid teateid Tahma-Toomaks nimetatava õlg- või kaltsunuku valmistamisest ja teise peresse viimisest toomapäeval. Veel on toomapäevast alates, kolmel päeval enne jõulupühi, üksikult või grupina perest peresse käinud jõulutoomad ehk toomad. Need on valges rõivas meesterahvad, nimetatud on punast vööd ja näokatet. Nähtud on ka karvupidi kasukaga, tahmatud näoga toomast. Vanasõnas tavatsetakse järjestikku nimetada kolme ennejõulust sanditajat, kellel tunnusese käes või seljas: "Andrus ahjuhargiga, luutsi luuaga, toomas toobripuuga"
kärbsenuhtlus ja pererahvas laisk. Keelud: Õmblemine ja nõela kasutamine sigitab palju ohtlikke usse ümbruskonda. Kapsaste, ubade, herneste söömine ussid söövad need muidu suvel ära. 4 DETSEMBER JÕULUKUU Tähtpäev: Toomapäev 21. detsembril Toomapäev langeb enam-vähem talvise pööripäevaga kokku ja on päikeseaasta lõpupäev - see on ülioluline kriitiline pöördepunkt. Skandinaavias algas toomapäeval uus aasta. Asudes skandinaavia ja germaani mõjualal on mõlemast eesti rahvakalendris jälgi. Toomapäev on oluline kurjade jõudude peletamise, valgusele ja päikesele uue jõu kindlustamise poolest. Tähtpäev on säilitanud mitmeid muistseid tavasid ja saanud juurde kristlikke motiive. Toomapäeval on liikvel surnute hinged, Toomast on peetud paganluseajast säilinud surma(haldja)ks. Vähemalt 17. sajandist alates on kirjalikke andmeid sellest, et Toomas on
TOOMAPÄEV JA MARDIPÄEV TOOMAPÄEV Toomapäev on Eesti rahvakalendris ning laiemalt läänekiriku traditsioonidest mõjutatud piirkondades 21. detsembril. Eesti rahvakalendris märgib toomapäev jõuluaja algust. Toomapäeval on Eestis olnud kombeks jõulueelne suurpuhastus ja jõuluroogade tarbeks sea tapmine. Lisaks on toomapäev märkinud viimast tähtpäeva aasta jooksul laenatud asjade tagastamiseks või muude aasta jooksul üles jäänud kohustuste täitmiseks. Toomapäev on oluline kurjade jõudude peletamise, valgusele ja päikesele uue jõu kindlustamise poolest. Tähtpäev on säilitanud mitmeid muistseid tavasid ja saanud juurde kristlikke motiive.
Toomapäev 21. detsember on rahvakalendris TOOMAPÄEV - apostel Tooma surmapäev. Eesti rahvakalendris märgib toomapäev jõuluaja algust. Toomapäeval on Eestis olnud kombeks jõulueelne suurpuhastus ja jõuluroogade tarbeks sea tapmine. Paljud toomapäeva kombed olid seotud koristustöödega. Majapidamises tehti suurpuhastus ning praht, mis koristamise käigus tekkis, koguti kokku, nimetati Mustaks Toomaks ning maeti maha. Oli ka piirkondi, kus vanast luuast ja kaltsukotist tehti Toomas ning maeti maha. Toomapäeva uskumuste ja kombestiku omapära määrab päikesekalendri aastalõpp.
valmistatud toidud: lambapraad, -supp, käkid) kõrval värsket leiba-saia, kooke ja muud. Oli ju ka algamas hingedeaeg esivanemate koju ootamise ja kostitamisega. Küpsetati naereid ja kaalikaid. Joogiks oli õlu. Kuna oli püha, siis tööd ei tehtud, otseseid keelde polnud. Toomapäev- 21.detsember Toomapäev langeb enam-vähem talvise pööripäevaga kokku ja on päikeseaasta lõpupäev - see on ülioluline kriitiline pöördepunkt. Skandinaavias algas toomapäeval uus aasta. Asudes skandinaavia ja germaani mõjualal on mõlemast eesti rahvakalendris jälgi. Toomapäev on oluline kurjade jõudude peletamise, valgusele ja päikesele uue jõu kindlustamise poolest. Tähtpäev on säilitanud mitmeid muistseid tavasid ja saanud juurde kristlikke motiive. Oluline oli mustuse ja laiskuse minema saatmine kaltsu- ja õlenukkudena. Toomapäeval liikusid õlut nurudes ringi toomad. Pesti kerisekive ja puhastati majapidamist
Samuti olid keelatud villa ja lõngaga seotud tööd. 19. sajandil ja 20. sajandi alguses on Mulgimaal käidud õhtuti valgesse rõivastatult vaikselt või uludes akende taga või perest peresse. Hingesandid olid enamasti lapsed. Andeid nad ei palunud, kuid neile anti igasugust surnute mälestamise juurde kuuluvat toidukraami: käkke, pähkleid, ube, herneid. Tänapäeval pannakse akendele küünlad , et esiisade vaimud näeksid koju tulla. Toomapäev 21. detsember Toomapäeval oli oluline mustuse ja laiskuse minema saatmine kaltsu- ja õlenukkudena. Eestis teadaolevad nukud on olnud paarikümnest sentimeetrist kuni üleinimpikkused, riietatud meheks või naiseks. Neile on mõnikord joonistatud pähe silmad, nina ja suu. Selline nukk oli teatava negatiivse nähtuse või omaduse kehastuseks, mistõttu õlenukke on viidud ka peredesse, kellega satuti vaenusuhteisse. Toomapäeval liikusid õlut nurudes ringi toomad. Keelatud olid
lambalihast ja -verest valmistatud toidud: lambapraad, -supp, käkid) kõrval värsket leiba- saia, kooke ja muud. Oli ju ka algamas hingedeaeg esivanemate koju ootamise ja kostitamisega. Küpsetati naereid ja kaalikaid. Joogiks oli õlu. Kuna oli püha, siis tööd ei tehtud, otseseid keelde polnud. · Toomapäeva Toomapäev langeb enam-vähem talvise pööripäevaga kokku ja on päikeseaasta lõpupäev - see on ülioluline kriitiline pöördepunkt. Skandinaavias algas toomapäeval uus aasta. Toomapäeval on liikvel surnute hinged, Toomast on peetud paganluseajast säilinud surma(haldja)ks. Vähemalt 17. sajandist alates on kirjalikke andmeid sellest, et Toomas on katku ja igasuguste raskete haiguste patroon. Toomapäeval tapeti pühadeks loomi ja soolati liha. Paadid keerati kummuli ja valati neile anniks õlut. Keelatud olid kõik tööd peale pühadega seotu ehk siis lubatud olid eeskätt koristamine, kraamimine ja pühadetoitude valmistamine
aastaga on mardisante vähemaks jäänud. Kohati on mardipäeva asemele Ameerikalik Halloweeni traditsioon tekkinud." 33 DETSEMBER JÕULUKUU Tähtpäev: Toomapäev 21. detsembril Toomapäev langeb enam-vähem talvise pööripäevaga kokku ja on päikeseaasta lõpupäev - see on ülioluline kriitiline pöördepunkt. Skandinaavias algas toomapäeval uus aasta. Asudes skandinaavia ja germaani mõjualal on mõlemast eesti rahvakalendris jälgi. Toomapäev on oluline kurjade jõudude peletamise, valgusele ja päikesele uue jõu kindlustamise poolest. Tähtpäev on säilitanud mitmeid muistseid tavasid ja saanud juurde kristlikke motiive. Toomapäeval on liikvel surnute hinged, Toomast on peetud paganluseajast säilinud surma(haldja)ks. Vähemalt 17. sajandist alates on kirjalikke andmeid sellest, et Toomas on
HINGEDEAEG JA HINGEDEPÄEV TÖÖLEHT NR 1 Loe järgnev jutt kaks korda hoolikalt läbi. Hingedeaeg algab mihklipäeval 29. septembril ja lõpeb hingedepäeval 2. novembril. Hingedepäeva piirid pole väga kindlad, mõne uskumuse järgi lõpeb see aeg alles enne jõule toomapäeval. Hingedeajal on Eestimaa ilm läbi aegade olnud uduvihmane ja tihti ka tormine. Selle kohta arvati vanasti, et hingedeajal on õhk siia ilma tulnud hingedest paks. Seetõttu ei saanud inimesed ja loomad (eriti hobused) vabalt hingata lõõtsutasid ning olid üleväsinud. Maa kohal hõljus udu. Puud olid raagus. Jõed hakkasid jäätuma. Tuulevaikust häirisid aeg-ajalt ägedad iilid, mis märkisid hingede parve möödumist. Hinged liikusid tavaliselt hulgakesi koos
paar püha. Jõuluaja lõpu kohta on mitmeid arvamusi. Viimased jõulud (teise nimega jõuluemapäev) võivad olla taliharja ajal (17.I), saartel arvatakse viimaseks jõulupühaks pudrupäeva (küünlapäeva, 2.II). Jõuludeks koristatakse ja ehitakse kogu majapidamine ning valmistatakse aasta kõige rikkalikumad piduroad. Pühade ajal ei tohi tööd teha, kõik toimetamine tuleb varakult ära toimetada. Suurem osa ettevalmistustest tehakse toomapäeval või varem (21.XII). Toomapäeva hommikul tõustakse varavalges, et tappa siga ja teha valmis jõulutoidud. Kus jõulutoitu ei tehta, seal pole järgmisel aastal midagi head oodata. Laual peab kindlasti olema õlu, sealiha (poolik seapea), jõululeib (kutsutud ka jõuluorikaks) ja valged tanguvorstid. Oma koduõlut peab jätkuma jõuluaja lõpuni. Tihtipeale viiakse jõululeib uuel aastal viljasalve ning jagatakse karjalaskepäeval loomadele ja inimestele.
Pärast söömist tuli laud koristada ja pühkimiseks tohtis kasutada ainult valget linast või takust lappi, vastasel juhul tuli tüli, nälga, vaesust või muud häda kaela. Järgnevalt on raamatus kirjeldatud tähtsamaid talurahvapühi ja sündmusi ning mida sellistel puhkudel toiduks valmistati ja millised olid üldse toitumistavad pühade aegu. Kõigepealt on juttu tol ajal nääridest, tänapäeval siis jõuludest. Aastavahetuse pühade pühitsemist alustati toomapäeval (21. dets.) ja lõpetati 6. jaanuaril. Rohkesti söödi liha, kas keedetuna või ahjus küpsetatuna. Liha juurde anti kartuleid, kapsaid. Lastele keedeti ube ja herneid. Tingimata valmistati tanguvorsti. Kardeti äpardust sigadele kui vorstid laual puudusid. Vorsti söömine tähendas majasse õnne toomist. Pühadeleivad erinesid argipäevaleibadest oma erilise kuju poolest. Üldiseks kombeks oli näärileibade kaunistamine ja nendele mitmesuguste kujude andmine.
Toomas kahtles Jeesuse ülestõusmises, kuid Issand ise kinnitas ta usku. Legendi järgi kuulutas ta evangeeliumi Pärsias ja Indias ning suri seal märtrisurma. Toomapäev on aasta kõige pimedam päev ja sel päeval olid kõik tööd peale koristamise taunitavad. Keelatud oli ketramine, käsikiviga jahvatamine. Perest peresse tassiti õlgedest ja kaltsust nukku Tahma-Toomast, mis sümboliseeris mustust ja kasimatust. Leidja pidi tolle jälle edasi toimetama. Toomapäeval algavad jõuluettevalmistused. Rahvas nimetas Toomast ka mustaks Toomaks, Nõgi- Toomaks, pühaks Toomaks, maajumal Toomaks jne. Toomapäev oli suurpuhastuspäev, majades käis pühkimine ja küürimine, pesti pesu, põrandaid ja laudu, kolded ja kerised puhastati tahmast, katkiste kivide asemele pandi uued. Maja seati igati jõuluks valmis. Kui must Toomas sai majast välja aetud, siis võisid jõulud oma valgusega sisse tulla.
Vorsti tegi tavaliselt talu vanim naine. Valgevorst on meie rahvuslik jõuluroog, kuna kuskil mujal pole ta sedavõrd üldiselt levinud. Verivorst tundub meie maal olema uuem nähtus. Suurem osa ettevalmistustest tehti 21. detsembril. Et pühade ajal ei tohtinud tööd teha, tuli kõigi ettevalmistustega varakult hakkama saada. Olid keelatud nii müratekitavad kui ka ringikujulised liikumisega seotud tööd, nagu ketramine, lõnga kerimine, käiamine, vankriga sõitmine, ka veskil jahvatamine. Toomapäeval tehti suurpuhastus: nõud ja teised köögitarbed, kuid ka majapidamisriistad pesti hoolega puhtaks; tuulutati riided, voodipesu ja tekke; parandati ning puhastati ahju ja kerst; toodi vesi tuppa valmis. Ka takud pidid jõuluks kedratud olema, kodus ei tohtinud olla isegi pooleldi kootud kinnast ning vanad võlad tuli enne pühi ära õiendada. Eluruumid koristati ja puhastati ülima hoolega ja nüüd ei tohtinud põrandat pühkida enne, kui jõulud läbi – vastasel
lahingus ja orduriik langes peale verist Tannenbergi lahingut (1410) leedulaste ja nendega ühendatud poolakate valitsuse alla. (Autori märkus.) 215 toetuspaika ei oleks. Selleks on meil hea nõu leitud. Sõjariistu on minu maa-aluses sepapajas nii palju valmis, et neist lossi kaitsjate maharaiumiseks küll saab; küllap edaspidi ordu sõjamehed ise meile sõjariistu juurde muretsevad. Lossi sisse pääseme järgmisel viisil: tuleval toomapäeval peavad Viljandi maakonna mehed, nagu see igal aastal olnud, kümnist lossi vedama. Nüüd paneme aga vilja asemel kõige tugevamad mehed kottidesse ja saadame nad varahommikul, kui rüütlid veel magavad, lossi. On reed kottidega lossiõue peale lastud, siis teevad voorivedajad kottide suud lahti, mehed ronivad ühe silmapilguga välja, raiuvad kohmetanud sõjamehed maha ja võtavad unised rüütlid! vangi.