Tõde ja õigus (0)

Põlvkondade ja inimtüüpide vahelised erimeelsused.
Suhted vanade ja noorte, naabrite ja võõraste vahel on läbi aegade olnud aluseks nii filosoofilistele arutlustele kui ka proosateostele, mis püüavad kirjeldada elu, nii nagu see tegelikult on. Probleemidest eri generatsioonide ja inimtüüpide vahel ei ole saanud ei üle ega ümber ka A.H. Tammsaare oma suurteoses “Tõde ja õigus”. Teoses on Tammsaare paigutanud nii tüübilt kui generatsioonilt erinevad karakterid eestlaste ellu suuri muutusi toonud ajajärku, et leida vastust küsimusele: millised on eri põlvkondade ja inimtüüpide vahelised vastuolud ja erimeelsused ning millest on need tingitud?
Mõistmaks romaanis käsitletud probleemide olemust tuleb esmalt keskenduda kirjeldatud ajastule ja tollase eestlase mõttemaailmale. Ajastu, mil toimusid “Tõe ja õiguse” I osa sündmused, oli eestlastele keeruline – alguse oli saanud rahvuslik liikumine, kuid samas polnud veel unustatud orjaaeg; läbi raskuste oli võimalik omandada hea haridus , kuid eestlaste seas leidus palju neidki , kes selle väärtust veel endale ei teadvustanud. Viimati mainitud fakt oligi omane tollase talupoja mõttemaailmale, milles esmatähtsaks peeti töökust. Töökus oli teistest omadustest niipalju üle, et see varjutas täielikult harituse, suhtlemisoskuse ja oskuse teha kompromisse. Indiviidi hindamine ainult ühe omaduse järgi oligi peamiseks teguriks , mis tekitas romaanis “Tõde ja õigus” vastuolusid nii erinevate põlvkondade kui inimtüüpide vahel. Näiteks vana Andrese tüli Pearuga ja võõrandumine perekonnast oli suuresti tingitud just sellest, et Andres väärtustas ennast vaid oma töökuse ja Piibli käskude-keeldude põhjal luues seega endale illusiooni oma täiuslikkusest.
Ülal kirjeldatu on siiski vaid üldine põhjus, millele lisanduvad veel konkreetsed isiksustevahelised probleemid, mida ei saa üldistada kõigile ühelaadsetele karaktertüüpidele. Näiteks lisandub juba eelpoolkirjeldatud probleemile Pearu ja Andrese vahel veel ka asjaolu, et muutusid Andrese tõekspidamised – oma tõe ja õiguse otsingul minetas ta tõe ja keskendus vaid õigusele. Pearu, kes hindas oma naabris eelkõige tema kindlaid tõekspidamisi ja eeldas kindlaid reaktsioone, ei suutnud sellise muutusega leppida ning siit saigi alguse ületamatu lõhe naabrite vahel, kelle varasemaid tülitsemisi võis kuni selle hetkeni pidada suures osas vaid mõttemänguks.
Erimeelsustes Andrese ja tema perekonna vahel on eelkõige süüdi Andrese veendumus, et hirm tähendab ka armastust. Samuti muutus perekond Andresele piksevardaks, millesse ta sageli maandas oma pettumuse ja raevu, mis tulenes tülist naabriga. Kui siia lisada veel ülemäärane nõudlikkus, ongi koos kõik eeldused õnnetuks pereeluks. Mis puutub laste lahkumisse Vargamäelt, siis oli see vaid loogiline tagajärg, sest nad nägid, milliseks Vargamäe muutis isa, ja ei soovinud endale sama saatust. Seega sai Andres oma unistuste luhtumises süüdistada vaid iseennast .
Pime usk, kangekaelsus, kitsarinnalisus ja võimetus näha olukordi ning sündmusi kellegi teise vaatevinklist – need on võtmesõnad mõistmaks, miks tülitsevad naabrid ja lõhenevad perekonnad. Süüdi on ühiskond, mis loob stereotüüpe ja eirab isikupära andes sellega perekonnas domineerivale isiksusele, kes enda arvates on juba täiuse saavutanud, vormi kuhu painutada või murda ka teisi perekonnaliikmeid: nii oli see romaanis kirjeldatud ajastul ja stereotüüpide osas pole olukord paranenud ka tänapäeval.