Andrese võidud ja kaotused (5)

Andrese võidud ja kaotused Vargamäel
Suhted vanade ja noorte, naabrite ja võõraste vahel on läbi aegade olnud aluseks nii filosoofilistele arutlustele kui ka proosateostele, mis püüavad kirjeldada elu nii, nagu see tegelikult on. Probleemidest eri generatsioonide ja inimtüüpide vahel ei ole saanud ei üle ega ümber ka A.H. Tammsaare oma suurteoses “Tõde ja õigus”. Romaani I osas on kujutatud kahte külge. Neist esimene käsitleb inimese võitlust maaga, teine püüab aga jälgida inimloomuse üldist arengut. Tammsaare arvates oli võimalik inimloomuse mitmekülgsust võimalik väljendada ka talupoja-romaani abil. Teose sündmuspaiga ja selle ümbruskonna on Tammsaare võtnud oma kodukohast. Vaatamata sellele ei ole ta tegelikust elust täielikult kopeerinud ühtegi inimest. Teoses on Tammsaare paigutanud nii tüübilt kui generatsioonilt erinevad karakterid eestlaste ellu suuri muutusi toonud ajajärku, et leida lahendusi paljudele probleemidele. Mõistmaks romaanis käsitletud probleemide olemust tuleb esmalt keskenduda kirjeldatud ajastule ja tollase eestlase mõtte-maailmale.
Ajastu, mil toimusid “Tõe ja õiguse” I osa sündmused, oli eestlastele keeruline – alguse oli saanud rahvuslik liikumine, kuid samas polnud veel unustatud orjaaeg; läbi raskuste oli võimalik omandada hea haridus , kuid eestlaste seas leidus palju neidki , kes selle väärtust veel endale ei teadvustanud. Viimati mainitud fakt oligi omane tollase talupoja mõttemaailmale, milles esmatähtsaks peeti töökust. Töökus oli teistest omadustest niipalju üle, et see varjutas täielikult harituse, suhtlemisoskuse ja oskuse teha kompromisse. Indiviidi hindamine ainult ühe omaduse järgi oligi peamiseks teguriks , mis tekitas romaanis “Tõde ja õigus” vastuolusid nii erinevate põlvkondade kui inimtüüpide vahel. Pime usk, kangekaelsus, kitsarinnalisus ja võimetus näha olukordi ning sündmusi kellegi teise vaatevinklist– need on võtmesõnad mõistmaks, miks tülitsevad naabrid ja lõhenevad perekonnad. Süüdi on ühiskond, mis loob stereotüüpe ja eirab isikupära, andes sellega perekonnas domineerivale isiksusele, kes enda arvates on juba täiuse saavutanud, vormi, kuhu painutada või murda ka teisi perekonnaliikmeid: nii oli see romaanis kirjeldatud ajastul ja stereotüüpide osas pole olukord paranenud ka tänapäeval.
Tammsaare on üritanud luua teosesse vastandlikke ja mitmekülgseid karaktereid. Nii on täielikud vastandid romaani kaks peategelast, Andres Paas ja Pearu Murakas , kes on Vargamäel naabrimehed. Nende omavahelised tülid on tekitatud peamiselt Pearu poolt, kes üritab mõista “mis puust” naabrimees on. Pearu jaoks on see kõigest mäng, kuid Andres võtab seda algul väga tõsiselt. Siiski muutub see hiljem ka tema jaoks mänguks. Tähtis pole enam mitte tõde, vaid lihtsalt võit naabrimehe üle. Oluline pole ka milliste vahenditega võit saavutatakse. Romaanist selgub , et Tammsaare on Eespere Andrese ja Tagapere Pearu vahelist võitlust kujutanud inimeste üksteisevaheliseks võitluseks.
Näiteks vana Andrese tüli Pearuga ja võõrandumine perekonnast oli suuresti tingitud just sellest, et Andres väärtustas ennast vaid oma töökuse ja Piibli käskude-keeldude põhjal, luues seega endale illusiooni oma täiuslikkusest. Äsja kirjeldatu on siiski vaid üldine põhjus, millele lisanduvad veel konkreetsed isiksustevahelised probleemid, mida ei saa üldistada kõigile ühelaadsetele karaktertüüpidele. Näiteks lisandub juba eelpoolkirjeldatud probleemile Pearu ja Andrese vahel veel ka asjaolu, et muutusid Andrese tõekspidamised– oma tõe ja õiguse otsingul minetas ta tõe ja keskendus vaid õigusele. Pearu, kes hindas oma naabris eelkõige tema kindlaid tõekspidamisi ja eeldas kindlaid reaktsioone, ei suutnud sellise muutusega leppida ning siit saigi alguse ületamatu lõhe naabrite vahel, kelle varasemaid tülitsemisi võis kuni selle hetkeni pidada suures osas vaid mõttemänguks.
Erimeelsustes Andrese ja tema perekonna vahel on eelkõige süüdi Andrese veendumus, et hirm tähendab ka armastust. Samuti muutus perekond Andresele piksevardaks, millesse ta sageli maandas oma pettumuse ja raevu, mis tulenes tülist naabriga. Kui siia lisada veel ülemäärane nõudlikkus, ongi koos kõik eeldused õnnetuks pereeluks. Mis puutub laste lahkumisse Vargamäelt, siis oli see vaid loogiline tagajärg, sest nad nägid, milliseks Vargamäe muutis isa, ja ei soovinud endale sama saatust. Seega sai Andres oma kaotustes ning unistuste luhtumises süüdistada vaid iseennast .
Arvan, et kui Andres poleks võtnud Vargamäe ülesehitamist nii tõsiselt, oleksid kõik palju õnnelikumad olnud: Krõõt poleks raske töö tõttu ära surnud, Pearuga poleks nii palju tülisid ette tulnud, lapsed oleksid rõõmsalt kilgates ringi jooksnud ja Mari oleks ehk taluõues toimetades kenasti laulnud.