Tõde ja õigus- "Eesti taluperemeeste võitlused läbi aegade" (0)

Eesti taluperemeeste
Anton Hansen Tammsaare teos „ Tõde ja õigus“ kujutab Eesti ühiskonna arengut 19. sajandi teisest poolest kuni 20. sajandi esimese kahe kümnendini. Epopöa käsitleb inimeste suhet maa, jumala, ühiskonna ja iseendaga . „ Tõde ja õiguse“ esimene raamat räägib umbes 1870. aastast, kus kirjeldatakse pidevalt naaberperemeestevahelist konkurentsi ning suurt vajadust teisele kaikaid kodarasse vista. Teose keskseks teemaks on lakkamatu töö, mis kehastub lõputuks võitluseks maaga ning rikub nii mõnegi tegelase elu. Samuti kaasneb sellega tõe ja õiguse otsingud.
Eestis on läbi aegade peremeestel olnud raske elu. Põlde on haritud ja seal söögipoolist kasvatatud juba aastasadu. 19. sajandi lõpul, kus puudusid tänapäevased võimalused künda maad traktoritega ja lõigata vilja kombainidega, pidid inimesed praktiliselt hakkama saama oma kahe palja käega. Saagi kättesaamiseks pidi nägema ränka vaeva ning aastaringset hoolikat tööd. Teose „Tõde ja õigus“ Eespere peremees Andres Paas nägi alates Vargamäele saabumisest põldudega suurt vaeva. Põllu pidamiseks polnud sealne pinnas kiita, kuna maa oli soine ja seda tuli kuivatada kraavide abil, mis suunasid üleliigse vee jõkke. Lisatööd tekitas ka see, et kevadel tekkisid maa alt välja alati kivid, mis nõudsid meestelt suurt jõupingutust, et nendest vabaneda . Mäe Andres ütles: „ Aga põllul on ikka nõnda, et kui narrid teda korra, siis narrib tema sind üheksa korda vastu.“ Taludes ei saa tööd kunagi otsa, lisaks põldude harimisele oli talus väga tähtsal kohal loomad. Nende eest pidi hoolitsema aastaringselt ning vaatama, et korralik vari oleks neil pea kohal ja toit kogu aeg ees. Teoses vihjas Andres, et loomad on tähtsamad kui inimesed, sest loomad ei saa endaga hakkama. Mõneti oli tal isegi õigus, kuna loomad olid sellel ajal inimestele peamine toiduallikas ning ilma nendeta poleks vanasti hakkama saadud. Rusikareegel on see, et kui ühest otsast saadakse tööd tehtud ja tundub kõik korras olevat, hakkab teiselt poolt juba lagunema ning see „surnud ring“ saab jälle alguse.
Oluline pole see, kui palju tööd teha, vaid see, kui palju teised arvavad , et töötatakse. Raamatus „ Tõde ja õigus“ tegi Oru Pearu palju vähem tööd kui Andres, aga oli oluliselt rikkam. Pearu ajas kahtlaseid ärisid ja püüdis sellega ennast hästi ära elatada. Kõrtsis olles istus ta tihtipeale saksade toas, mis näitas, et Pearul on nendega head suhted ning arvatavasti tuli sealt kaudu ka suur osa Pearu sissetulekust . Vastupidiselt Oru Pearule arvas Mäe Andres, et jõukus tuleb tallu ausa tööga ning õiglusega. „Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus,“ kõlas Andrese suust tööpõllul oma vanemale pojale Andresele. Mäe peremees suutis vaatamata oma suhteliselt kesiselle põllule ikkagi edendada oma talu ning teha seda jõukamaks. Kuigi see kõik tuli tema ning Vargamäe Eespere talurahva tervise arvelt. Noor Andres ütles sellepeale: „Sina oled seda teinud ja minu ema tegi ka, ega ta muidu nii vara surnud, aga armastust ei tulnud, seda põle tänapäevani Vargamäel.“ Rohkem kui sajandiga pole selles valdkonnas suuri muutusi toimunud. Tänapäeval ei teeni samuti mäeandreseliku ausa tööga rohkem kui kahtlaste „rehnutitega“. Praeguse asja ausa ning raske tööga ei saada väärilist palka: prostituudid teenivad kordades rohkem raha kui müüjad, kuid teevad oluliselt vähem tööd. Nagu „Tões ja õiguseski“ kujutatud ajastul on nüüdsel ajalgi prioriteedid paigast ära.
Nagu vanasti, aitab ka tänapäeval konkurents arengule kaasa. Aastate taguse aja ja tänapäeva vahe on ainult selles, et muutunud on valdkonnad ja teisest paremaks olemise eesmärgid. „Tões ja õiguses“ kemplesid Pearu ning Andres peamiselt maade pärast. Pidevalt tehti endale hoopis sellega suurt kahju, kui taheti teisele halba. Näiteks, tegi Pearu nimelt aia katki, mis eraldas Andrese ja Pearu maid, et lasta loomad oma vilja sisse tallama. Sellega saavutas Pearu järjekordse kohtuprotsessi, et saada seal oma õigused. Kogu selle eesmärk oli ajada uus peremees Vargamäelt minema ning näidata, et ta on selle koha ainuõiguslik peremees. Tänapäeval ei taheta olla naabrist parem sedaviisi ja ei otsita selleks lahendust kohtutest, kuna see oleks liiga kulukas ja pikk protsess. Enam ei ole oluline maatüki suurus, vaid oskus, kuidas seda rahaks teha.Tänapäeva ning „Tõe ja õiguse“ ajastu sarnasused on ikkagi, et uhkustatakse, kellel on rohkem raha, parem sõiduriist ning kõige suurem ja jõukam talu.
Sajand tagasi, kus inimesed elasid hoopis teises ühiskonnas ja nende olukord ning mõtteviisid olid hoopis erinevad, leiame me ikkagi „Tõe ja õiguse“ tegelastega väga palju ärvahetamiseni sarnaseid olukordi ning prioriteete. Eestis elab nüüdki palju inimesi, kes tahavad Vargamäe Andrese kombel ausa tööga kaugele jõuda ning ka Pearu- suguseid, kes tahavad oma elu lihtsamaks teha ja saada jõukamaks läbi kahtlaste „rehnutite“. Leidub kindlasti ka neid,a kes kuskil jagelevad oma varade pärast ning ajavad taga oma tõde ja õigust nagu seda tehti rohkem kui 100 aastat tagasi.