13. saj eKr) · Antiikeepos toetub Trooja sõja müüdile. · Müüt lugu jumalatest ja muistse aja kangelastest · Antiikteatri teke 5. saj eKr saavutas kunstitäiuse. Alusepanijaiks olid Aischylos, Sophokles ja Euripides. · Komöödia zanr, kus kasutati vaba keelepruuki, oli pilkeline, mõnitav, kahemõtteliste ja erootiliste naljadega. Eelkõige oli seal poliitilist pilget ja satiiri. Oli agoon (peategelaste sõnasõda) ja parabaas (väljumine lavalisest tinglikkusest ja tegevusest) · Tragöödia nimetatakse tekkekoha järgi tavaliselt Atika tragöödiaks, varaseimad näitemängud võisid olla seotud sokuohvri toomisega. Oli rituaalne rahvapeo ola. Lõpp ei pruukinud olla õnnetu. · Sophokles tõi tragöödiasse juurde kolmanda näitleja. Koor oli mõtliku ja moraliseeriva kommentaatori rollis. · Millised luulezanrid tekkisid? 1. eleegia (ükskõik mis teemal loodud luuletus, mille rütmiliseks ühikuks oli
tavapärasteks muudelgi pidustustel. Atika komöödia sai alguse pilkelauludest, mida laulsid lõbusad meestesalgad Dionysosepühal. Sel ajal komöödia kujuneski pilkeliseks ja mõnitavaks zanriks, kus ei puudunud ka vaba keelepruuk, ropendamine ja kahemõttelised, eriti erootilised naljad. Olulisel kohal komöödias oli sõnasõda peategelaste vahel ja ka parabaas, mis tähendab, et väljutakse lavalisest tinglikkusest ja tegevusest. Seal hulgas muutus kõik, koor võttis maskid eest ning rääkis otsesõnu, mida autor iganes soovis neil öelda lasta. Vana-atika komöödia suurmeistriks oli Aristophanes, kelle 44st komöödiast on meieni jõudnud vaid 11. Tema peamiselt pilkas neid, kes taotlesid sõja jätkamist Sparta vastu iga hinna eest, samuti ka filosoofe ja kirjamehi, kelles ta nägi traditsiooniliste väärtuste kõigutajaid ja rahva moraali rikkujaid.
kultuuritööstus peamine vahend, mille kaudu kapitalistlik ühiskond oma stabiilsust säilitada suudab, kujundades selleks masside maitset ja eelistusi. Seega on see massidele peale surutud ja ei kajasta masside enda eelistusi. L. Althusser arendas edasi marksistlikut ideoloogia teooriat, et vabastada marksismi majanduslikust tinglikkusest. Ühiskonna uurimisel on tema arvates tehtud olulisi vigu: pole arvestatud selle keerukust ja on taandatud kõik (Marxist rääkides) majanduslikule determinatsioonile. Ühiskond ei koosne lihtsalt majanduslikust baasist ja pealisehitusest, vaid et need on omavahel keeruliste struktuursete seostega ühendatud. ideoloogilised riigiaparaadid pealisehitus tagab ühiskondlike suhete taastootmise. See tagamine toimub
Antiik-Kreeka Homeros (8. sajandil eKr) oli vanakreeka pime laulik(aoid), kahe kuulsa eepose autor: "Ilias"-Ilioni linna lugu, aineseks Trooja sõjaga seotud müüdid, "Odüsseia"-vägilase Odysseuse kojuminek,(mõlemad koosnevad 24 laulust). Hesiodos(VII saj algus) kirjutas õpetusliku eepilise teose ,,Tööd ja päevad" ning teose ,,Theogonia"-jutustab maailma ja jumalate tekkimise loo. Tyrtaios oli Vana-Kreeka eleegiline luuletaja. Ta elas Spartas 7. sajandil eKr ja oli elukutselt sõjamees, kes innustas oma lauludega ka teisi. Meelisteemadeks olid tal kangelaslikkus, patriotism, vaprus, sõda ning ülimaks ideaaliks pidas ta langemist võitlusväljal oma riigi eest. Sappho(630-612 ekr -570 ekr) oli Antiik-Kreeka luuletajanna ja pedagoog, kes sündis Lesbose saarel. Enamik tema kirjatööst on hävinenud. Arvatatakse, et Sappho oli Skamandronymose ja Cleïsi tütar ning Sapphol oli kolm venda. Oletatakse, et Sappho...
o Bukoolika jutustava sisuga karjaseluule, mis kujutab karjuste elu idüllilise looduse taustal o Sofist rändasid ringi ja õpetasid raha eest retoorikat o Logograaf kõnede kirjutaja o Aoid lauliks, looja/improvisaator 1 o Agoon peategelase sõnasõda o Parabaas väljumine lavalisest tinglikkusest; koor võttis maskid eest ja rääkis otse publikuga o Idüll o Homeeriline naer üleolev naer o Iiobi sõnum halb sõnum, halva sisuga sõnum o Paabeli segadus suur segadus, kaos, keeleline mitmekesisus o Kiviga viskama süüdistama (süüdistada saab see, kes on süüst puhas) o Tuhka pähe raputama süüd omaks võtma (kergem karistus, kiitus) o Saalomonlik otsus tark ja õiglane otsus o Soodom ja komorra suur segadus
Atika Komöödia Komöödia sai alguse pilkelauludest, mida laulsid Dionysosepühal lõbusad meestesalgad. Komöödia kujuneski pilkeliseks, karikeerivaks ja mõnitavaks zanriks, kus kasutati vaba keelepruuki, kust ei puudunud ka ropendamine ja kahemõttelised, eriti erootilised naljad. Eel kõige oli tegemist poliitilise pilke ja satiiriga. Olulisel kohal oli komöödias peategelaste sõnasõda ehk agoon ning komöödiale eriomasena ka parabaas- väljumine lavalisest tinglikkusest ja tegevusest: koor võttis maskid eest ning rääkis otse sõnu, mida autor iganes soovis neil öelda lasta. Vana-atika komöödia suurmeistriks oli Aristophanes, kelle 44 komöödiast on meieni jõudnud 11. Tema peamiseks pilkeobjektideks olid need kes taotlesid Peloponnesose sõja jätkamist Sparta vastuiga hinna eest kuni võiduka lõpuni. Selliseks puhtpoliitiliseks komöödiaks on näiteks ,,Ratsanikud". Teiseks pilkeobjektiks olid need filosoofid ja kirjamehed, kelles Aristophanes
kontraarset mõistet omavahel. Mõistetevaheliste seoste käsitlemisel on seesugused mõisted nimetatud vastupidisteks ehk kontraarseteks mõisteteks. Seega on selgunud, et vastupidiste mõistete puhul teoreetiliselt korrektses käsitluses puudub kolmandat välistava printsiibi rakendamise võimalus. Teisest küljest, kõnesoleva printsiibi lõtv tõlgendamine loob võimaluse relativismi tekeks (relativism on tunnetusteoorias esinev suund, milline ilmneb mõtlemise subjektiivsusest ja tinglikkusest põhjustatuna), mis omakorda "toidab" sofistlikku mõtteviisi, olles seeläbi arendatud demagoogilise arutluse üheks meetodiks. Relativismi võib ilmestada järgmise mõistepaari abil: vabadus ja sundus (filosoofias: paratamatus, ka määratus, determineeritus). Piir nende mõistete vahel on subjektiivne, tinglik, mis taandub valdavalt tõlgendamise probleemiks. Ei saa väita, et seal kus lõpeb vabadus (kus ta lõpeb?), algab sundus, või vastupidi. Nagu
38. Mille poolest erinevad teineteisest vana-atika ja uus-atika komöödia? Kes on tuntumad autorid kummaski vallas? Kas võite nimetada nende teoseid? Vana-atika komöödia sai alguse pilkelauludest, mida Dionysuse pühade ajal lauldi. Koori osatähtsus oli vana-atika komöödias suur ja süzee enamasti fantastilist laadi. Olulisel kohal oli peategelaste sõnasõda ehk agoon ning komöödiale eriomasena ka parabaas (väljumine lavalisest tinglikkusest ja tegevusest: koor võttis maskid eest ning rääkis otsesõnu, mida autor soovis kooriliikmetel öelda lasta). Krates, Eupolis, Aristophanes (,,Konnad", ,,Linnud" ja ,,Pilved"). Uus-atika komöödias domineeris olustikuline laad, uue komöödia aineks oli argelu, keskklassi perekonnaelu lihtsustatud kujutamine (tüdruku võrgutamine, meheleminekumured, kakskikute segiminek). Koori roll hakkas vähenema, esines ainult vaheaegadel ja ei ole seotud komöödia faabulaga. Tuntumad autorid olid
o Jämekoomikat ega satiiri polnud, piirduti pehme huumori ja farsistseenidega. (farss olustikuline jant, naljamäng) Komöödia osad: o proloog o parodos avalaul; o agoon -- peategelaste sõnasõda. Vaieldakse aktuaalsel poliitilisel, ühiskondlikul teemal; o parabaas kasutati vaid komöödias: koor võtab keset näidendit maskid ära ja pöördub otse publiku poole, loobub lavalisest tinglikkusest ja tegevusest. Pöördumise sisu pole näidendi tegevusega otseselt seotud: autor selgitab oma teost, sarjab oma vastaseid, manitseb publikut jne; o episoodilised stseenid olustikulised farsilikud, jantlikud stseenid; o eksodos. koomiline Aristotelese nägemus puudub, kuna ,,Poeetika" teine osa, mis käsitles komöödiat, on kaduma läinud. Koomilise kohta leidub vaid vihjeid. Koomiline põhineb moonutatul, inetul,
Kas võite nimetada nende teoseid? Vana-atika komöödiat tuntakse Aristophanese teoste järgi, mis esindasid jämedat huumorit nii keelelt kui sündmustelt. Obstsöönsed väljendid kuulusid ootuspäraselt nende juurde. Vana-atika komöödias kritiseeriti ja sõimati ka kaas--aegseid tuntud isikuid, sealjuures neid nimepidi nimetades. Olulisel kohal oli vana-atika komöödias peategelaste sõnasõda e agoon ning komöödiale eriomasena ka parabaas väljumine lavalisest tinglikkusest ja tegevusest: koor võttis maskid eest ning rääkis otsesõnu, mida autor soovis kooriliikmetel öelda lasta. Krates, Pherekrates, Eupolis, Aristophanes - ,,Ahharnlased" a 425, ,,Ratsanikud" a 424, ,,Pilved" a 423 Uue komöödia all tuleb mõista Aristotelese kaasajal ilmunud nn. keskmist komöödiat, kus robustsed naljad asendusid vaoshoitumatega.Domineeris olustikuline laad, uue komöödia aineks oli argielu, keskklassi perekonnaelu lihtsustatud kujutamine
Ta võib arvestada küll tolle soosinguga, kuid seos tema käitumise ja teaktsiooni vahel pole kohustuslik; tasu puudumine ei anna alust suhteid katkestada. Sunduslikkuse puudumine – üks pool annab kõik, teine võib anda vastu või jätta ka andmata, võib anda vääritule ja jätta ilma väärilise. Suhted pole värdväärsed – välistatud on vahetuspsühholoogia, juttu ei saa olla pähiväärtusteste tinglikkusest ja kokuleppelisusest võimatu on manipuleerimine või pettus Lepingulisuse puudumine – selle asemel tingimusteta kinkimine/andumine. Usk ja rahvausk Igasugune rahvausk (aga tegelikult ka mistahes kõrgreligioon) kombineerib elementide ja kontserptsioonidega mõlemast esitatud mudelist. Kärgreligioonist erinevalt on rahvausk aga vähem ideoloogiline – ta ei tegele allikakriitikaga – selle päritoluga, mida igapäevapraktikas oma tegevuses ära kasutab. Rahvausk
Ta võib arvestada küll tolle soosinguga, kuid seos tema käitumise ja teaktsiooni vahel pole kohustuslik; tasu puudumine ei anna alust suhteid katkestada. · Sunduslikkuse puudumine üks pool annab kõik, teine võib anda vastu või jätta ka andmata, võib anda vääritule ja jätta ilma väärilise. · Suhted pole värdväärsed välistatud on vahetuspsühholoogia, juttu ei saa olla pähiväärtusteste tinglikkusest ja kokuleppelisusest võimatu on manipuleerimine või pettus · Lepingulisuse puudumine selle asemel tingimusteta kinkimine/andumine. Usk ja rahvausk Igasugune rahvausk (aga tegelikult ka mistahes kõrgreligioon) kombineerib elementide ja kontserptsioonidega mõlemast esitatud mudelist. Kärgreligioonist erinevalt on rahvausk aga vähem ideoloogiline ta ei tegele allikakriitikaga selle päritoluga, mida igapäevapraktikas oma tegevuses ära kasutab
Vastuse sellele paradoksile leiame eelkõige näidendite nõrgas ülesehituses. Ajaloolisest tõelusest ning poiitilis filosoofilisest sisukusest hoolimata jäid lavalisi nõudeid minetavad teosed monotoonseks, venivaks ja jutlustavalt paatoslikuks. Muusika ja tegevustiku vahelist lõhet ning zanri laialivalguvust märgates adus Verdi, et ooperireformi tuleb just nimelt libretost alustada. "Millal ükskord ilmub libretist, kes kingiks Itaaliale huvitava, jõulise ja tinglikkusest vaba melodraama, mis oleks vaheldusrikas ning ühendaks kõiki draama elemente ja mis eelkõige oleks uus?!" küsis Verdi 1854. a. Cesare de Sanctiselt. Seni aga ei jäänud heliloojal muud üle, kui süzee valikust ning stsenaariumi ja libreto väljatöötamisest ise osa võtta. On loomulik, et tegevustiheda, heroilise, emotsioonidelt kontrastse ainestiku otsingud teda eelkõige just Schilleri, Hugo ja Shakespeare'i juurde juhtisid. Dramaturgiliste uuenduste kõrval tõi Verdi ka
Komöödiaid iseloomustab ka 24-liikmeline koor, mis kujutab endast mõnikord inimesi, aga sagedamini teisi olendeid (konnad, linnud, herilased) või isikustatud nähtusi (pilved). Koor võib jaguneda kaheks omavahel tülitsevaks poolkooriks. Koor annab komöödiale pealkirja, aga ei pruugi olla sellega väga tihedalt seotud (herilased, konnad) 62. Mis on kreeka komöödias parabaas? Parabaas on näitlejate (ka koori) lahkumine lavalisest tinglikkusest ja tegevusest, komöödia tegevus katkeb korraks, sest koor või mõni osatäitja räägib publikuga. 63. Kirjelda Aristophanese komöödiate üldisi põhimõtteid ja temaatikat, loetle vähemalt 7 säilinud Aristophanese komöödiat. Aristophanes komöödiad on tolles ajas päevakajalised, kritiseerisid Ateena ühiskonna- ja poliitikanähtusi (ka konkreetsete isikute pilkamine: 'onomasti kõmõdein' ehk nimepidi pilkamine kuni Peloponnesose sõja lõpuni 404)
Esinäitlejale e protagonistile tõi Aischylos juurde ka teise näitleja ning Sophokles omakorda kolmandagi tegelaskuju. Komöödia sai alguse pilkelauludest, mida laulsid lõbusad meestesalgad. Sellest kujuneski pilkeline ning mõnitav zanr, kus kasutati vaba keelepruuki (kõnes sisaldus nii roppusi kui erootilisi nalju). Eelkõige oli tegemist poliitilise satiiriga. Olulisel kohal oli peategelaste sõnasõda e agoon. Komöödia oli mõneti revolutsiooniline: väljuti lavalisest tinglikkusest. Näiteks vahel võttis koor maskid eest ning räägiti otsesõnu, mida autor palus neil kuulutada. Komöödia esimeseks suurmeistriks peetakse Aristophanest. Esituspaigaks kujunes Ateenas teater kolmest osast koosnev ruum. Üheks oli orkestra e ringikujuline väljak, kus esinesid koorilüürika ettekandjad. Hiljem, kui tantsiv koor enam etendustes ei osalenud, muutus see rooma teatris poolringiks. Teiseks paigaks oli skene (stseen), kus näitlejad said oma välimust muuta
siukest juhtuda. Inimesi muudab nt muusika. Kõrgemasse sfääri kuulub ka Platon Karatajev üks olulisimaid tegelaskujusid romaanis. Ta on talupoeg, kellega kohtub Pierre Bezuhhov, olles prantslaste juures vangis. Bezuhhov läheb sõtta erariietes, tal on eesmärk Napoleon tappa. Ta on väga naiivne. Ta satub pr kätte vangi, kus kohtub teise vangi Platon Karatajeviga. Ta on talupoeg, seega looduslähedane inimene, vaba konventsionaalsusest, tinglikkusest. Ta ei tunneta, et ta on eraldi indiviid. Temas on välja kujunenud loomulik, tervikutundmusega inimene see on parveteadusega inimene. ta ei räägi normaalses keeles, ta kasutab kogu aeg vanasõnu ja kõnekäände. Tal on rahvakõne stiihia ta unustab kohe, mida ta on öelnud. Vangis olles mõtleb ta rohkem teiste kannatustele, ta katsub toeks olla. Pierre märkab ühel hetkel, et Platoni ei ole enam tema kõrval. Ta ilmus märkamatult, kadus ka märkamatult. Ta tapeti
annaabi.ee 
