Tuli jälgida, et ehituse käigus ei jääks jälgi. Näiteks tuli jälgida, et ehituse käigus liiga palju elusloodust ära ei tallaks ja, et süvendist võetud muld oleks võimalik tähelepanematult ära likvideerida. Kõige olulisem osa punkri juures oli ahi, et hoida ära niiskust ja külma. Korsten varjati tavaliselt kännuga. M aapealsed punkrid Kasutati eelkõige kõrgema põhjaveetasemega piirkondades. Püüti varjata elusloodusega. Näiteks ehitati tihnikusse või siis maskeeriti kunstlikult (punuti pilliroomatte, laoti ümber haohunnikuid ja turbamättaid). Pooleldim aa-alused punkrid ehk pinnasesse süvendatud punkrid. See oli levinum punkritüüp Need rajati pinnasesse kaevates või olemasolevat lohku ära kasutades. M aa-alune punker M aa-alune punker M aapealne punker Lõpetuseks Taasiseseisvunud Eestis on metsavendlus kui mingis mõttes rahvusromantiline, kuid enamjaolt rohujuure tasandilt alanud vastuhakk
kuulda, nuusutada ning ka hingata. Toit Niiluse krokodill jahib jõe või järve äärde tulevaid loomi. Ta püüab gaselle, pühvleid, metsikuid koeri ja ka lõvisid. Ohvri ilmudes ründab krokodill ohvrit välkkiirelt ja tirib vee alla, haarates ta tugevalt lõugade vahele. Tema ohvriks võib langeda ka inimene. Krokodillid lebavad madalas vees, pistes vee alt välja vaid ninasõõrmed ja silmad. Krokodill pole võimeline mäluma ja sellepärast ei söö nad saaki kohapeal. Ta viib ohvri tihnikusse, kuhu jätab ta mitmeks päevaks kõdunema. Krokodill sööb ohvri täielikult ära. Tema maoseinad eritavad tugevalt maomahla, mis lagundab isegi loomade raskestiseeditavad kehaosad. Paljunemine Kevadel kaevab emasloom endale jõekaldale uru. Munad peavad asuma jõe lähedal, samas peavad need olema ka kaitstud puhuks, kui jõetase vees tõuseb. Varjulises kohas paiknev urg on nõgusam, päikeselises kohas asuv urg on aga sügavam. Emane muneb liiva sisse 30-70 valget ja kõva koorega muna
olid maha lastud, hakati autoga viimasele järgi sõitma, et kõik kolm kätte saada. Francis oli väga vihane Roberti vastu, kuna ta tema naisega magas, ning selletõttu puudus Francisel hirm ja kartus. Lõpuks saadi ka kolmas kätte, kes oli tõsiselt haavatud, kuid halastuslasuga lasti ta maha. Hakati tähistama, kuid märgati, et 1 püssikandja on sõidupealt maha kukkund ja ära kadund. Kuid ta tuli jahiseltskonnale joostes järgi, ja andis teada, et esimene pull tõusis jalule ja põgenes tihnikusse. Jahiseltskond ootas veidi, et haavatud pull nõrgeneks. Veidi aja pärast läksid nad mööda verejälgi võssa, et haavatud pull maha lasta. Kui nad leidsid pulli üles, nägid nad, et ta lebab liikumatult, ning nad arvasid, et ta on surnud. Robert hakkas Francise kätt suruma, et teda õnnitleda hea saagi puhul, kui järsku oli kuulda relvakandja metsikut kisa, ning nad nägid, kuidas verest tilkuv pull, nina õieli ja suu kõvasti kokku surutult meesti poole jooksis
jänestega. Euraasia ilvese toidusedelis moodustavad jänesed kolmandiku, metskitsed ligi poole. Jäneste epideemiad ja arvukuse muu kõikumine toovad ilveseperre nälja. Nii võib ilveste arvukus samuti väheneda. Teine ilvese populatsiooni mõjutav tegur on metsade hävitamine ehk antropogeenne tegur. Ilvestele meeldivad tihedad kuusikud: kevadeti aitavad kuuseokkad vabaneda talvekarvadest. Pesa teeb ta maha tihnikusse. Talvel meeldivad ilvestele männikud, sest sinna kogunevad metskitsekarjad. Ilvestele sobivad veel haavikud-kaasikud ja kaljumaastikud. Ilvesed vallutavad 2000-meetriseid mägesid, kuid kivised mägismaad neile siiski elamiseks ei sobi. Metsade hävitamine võtab ära neilt kodu, samuti toob see inimese loomale lähedale ning haavata saanud loom võib inimest rünnata. Samuti mõjutab ilvese ja ke teiste liikide populatsiooni salaküttimine. Ilvese nahka kasutatakse
Talvel on käpad täiesti karvadega kaetud, see muudab kergemaks lumes liikumise. Karvkate on ilvesel varieeruv: suvel kollakaspruun, talvel kahvatum. Karvastikul on tumedad tähnid ning ilvese näol on omapärane helehall põskhabe. Ilves elab metsades, eelistatult vahelduvailmelistes. Ilves elab tihti veekogude läheduses, mõnikord ka rabades, vanades raiesmikes. Pesa teeb ta raskesti ligipääsetavatesse kohtadesse: puujuurte vahele, koobastesse, tihnikusse või kaljuserva alla. Ilves on hämarikuloom. Ta liigub pigem videviku ajal ja öösel, on varjatud eluviisiga, näha ei ole teda lihtne. Talvel on aga hea tema tegevust uurida jälgede järgi. Need on tal ümarad ja neil ei ole tavaliselt näha küünte poolt tekitatud auke. Ilvese jooksuaeg on veebruaris-märtsis. Pojad sünnivad aprillis või mais. Poegi sünnib 1 5. Piima imevad pojad 2-3 kuu vanuseni. Pojad jäävad esimese eluaasta lõpuni ema juurde
saarma vurrud: vanematel loomadel 1015 sentimeetrit pikad. käppade viis varvast on ühendatud ujulestadega,need on rohkem arenenud tagajäsemetel.Ujulestad hõlbustavad vees liikumist. Elupaik Saarmasele meeldib elada järsukaldaliste jõgede kallastel. Kaldasse teeb ta uru, mille suu avaneb vee alla. Järsu kalda asemel sobib ka risune kallas, kuhu saab samuti varjulisi urge teha. On juhtunud, et saarmas elab koopas või teeb kaldaäärsesse tihnikusse midagi pesasarnast. Samuti võib ta varastada teiste loomade rajatud pesasid, mida ta endale sobilikuks kohandab. Jõe asemel võib ta elada ka järve kaldal. Saarmad on üksikeluviisiga loomad, kes tegutsevad peamiselt hämaras. Kui tingimused on head, siis on saarma territooriumiks 26 km jõelõiku. Ta eelistab sügavate hauakothadega ja kärestikega jõgesid, milles pole aasta läbi jääd. Jõest üle 100 m saarmas naljalt kaugemale ei lähe. Aga kui
liikumise. Ilves on suur loom, kes kaalub kuni 25 kilo. Karvastik on tal tihe ja moodustab näol omapärase helehalli põskhabeme. Värvus võib ilvestel olla punakaspruunist helehallini, mille peal on tumedad tähnid. Kõhupoolt on ilvesed tavaliselt valged. Ilvesed eelistavad elada tihedates okaspuumetsades aga ka tiheda risuga segametsades. Ilvestele meeldivad tihedad kuusikud: kevadeti aitavad kuuseokkad vabaneda talvekarvadest. Pesa teeb ta maha tihnikusse. Talvel meeldivad ilvestele männikud, sest sinna kogunevad metskitsekarjad. Enamasti hoiab ilves metsa ligi. Iga isase territooriumil elab mitu emast. Kuigi ühel isasel on mitu "naist", võtab isailves poegade kasvatamisest osa, õpetab, hooldab ja toidab neid vahel. Ilvesed elavad enamasti üksikult aga poegade kasvatamise ajal on emas ja isasloomad koos. Näha ei ole ilvest lihtne, sest ta on väga varjatud eluviisiga ja liigub peamiselt hämaras ja öösel
Nad röövisid Põssa prillid.Järgmisel päeval läksid Põssa, Ralph, Sam ja Eric prille tagasi küsima. Jack aga reageeris raevukalt - Põssa tapeti, Sam ja Eric võeti vangi ning sunniti suguharuga ühinema. Ralph pääses üksi põgenema. Pimeduse saabudes hiilis ta kaljude juurde, kus asus suuharu kindlus ning rääkis valdust valvama pandud kaksikutega. Nad ütlesid, et hommikul kammitakse kogu saar läbi ja Ralph tapetakse.Ralph otsustas pugeda peitu tihnikusse ja lootis, et teda ei leita. Kütid aga paljastasid ta ja panid dzunglile tule otsa, et teda välja suitsetada. Tuli võttis enda alla enamiku saarest ja levis kogu aeg edasi. Ralph hakkas küttide eest meeletu kiirusega jooksma. Ta tundis, et ei ole neist võimeline läbi murdma ja peitis end uuesti. Metslased leidsid ta jälle üles ning ta pages rannale. Seal komistas ta mereväeohvitseri otsa, kes oli suure suitsu peale kohale tulnud. Ohvitser pöördus Ralph'i poole."Me võtame teid kaasa
Sel perioodil liituvad ka kuldid karjaga. Sigimisperioodil võitlevad kuldid emaste pärast üsnagi veriselt ja vägivaldselt. Kuldid kasvatavad vigastuste tõsisuse vähendamiseks endale naha alla paksu sideainest kilbi, mis kaitseb konkureeriva kuldi kihvade eest. Tugevaim kult omandab õiguse viljastada kogu karja emised. Tiinus kestab 4,5–5 kuud ning põrsad sünnivad aprillis ja mais. Poegimiseks meisterdavad emised pesad, kasutades kulu, sammalt, oksi. Pesa ehitatakse tavaliselt mõnda tihnikusse või kuusealusesse. Emised toovad ilmale pesakondi suuruses 1–12 (keskmiselt 5–6 põrsast). Emisel on esimesed nisad piimarikkamad kui tagumised, mis tekitab põrsaste vahel konkurentsi. Põrsad toituvad esimesel paaril nädalal ainult emapiimast. Pärast seda hüljatakse pesa ning hakatakse tarvitama lisaks emapiimale ka muud toitu. Täielik üleminek muule toidule toimub umbes neljandal elukuul. 8.Vaenlased Täiskasvanud isendil on vähe vaenlasi.Põhilised on
Aafrika elevant on nüüdisajal suurim maismaaloom. Vanade isasloomade mass ulatub 7,5 tonnini õlakõrgus 4 meetrini (keskmiselt on mass isastel 5t, emastel 3t). Vaatamata massiivsele kehaehitusele on elevant hämmastavalt liikuv, kergete liigutustega, kiire, kuid mitte tõtlik. Ta ujub suurepäraselt (siis ulatub veest välja üksnes laup või londiots), tõuseb ilma märgatava pingutuseta järsust nõlvast üles, tunneb ennast vabalt kaljude vahel. Käratult tungivad nad tihnikusse ilma okste praksumiseta. Elevandid saavad täiskasvanuks 12-15 aastaselt. Elevandiema kannab oma ühte poega 18-21 kuud. Vastsündinud elevandipoeg kaalub umbes 90 kg, kõrgus kuni 1m lont lühike. Elevant elab 50-70- aastaseks. Ta on taimetoiduline. Aafrika elevant asustab hiiglaslikku territooriumi Sahaarast lõuna pool. Vaatamata laialdasele levialale pole tänapäeval Aafrikas elevanti kuigi kerge kohata:
polegi. Nad röövisid Põssa prillid. Järgmisel päeval läksid Põssa, Ralph, Sam ja Eric prille tagasi küsima. Jack aga reageeris raevukalt - Põssa tapeti, Sam ja Eric võeti vangi ning sunniti suguharuga ühinema. Ralph pääses üksi põgenema. Pimeduse saabudes hiilis ta kaljude juurde, kus asus suuharu kindlus ning rääkis valdust valvama pandud kaksikutega. Nad ütlesid, et hommikul kammitakse kogu saar läbi ja Ralph tapetakse. Ralph otsustas pugeda peitu tihnikusse ja lootis, et teda ei leita. Kütid aga paljastasid ta ja panid dunglile tule otsa, et teda välja suitsetada. Tuli võttis enda alla enamiku saarest ja levis kogu aeg edasi. Ralph hakkas küttide eest meeletu kiirusega jooksma. Ta tundis, et ei ole neist võimeline läbi murdma ja peitis end uuesti. Metslased leidsid ta jälle üles ning ta pages rannale. Seal komistas ta mereväeohvitseri otsa, kes oli suure suitsu peale kohale tulnud. Ohvitser pöördus Ralph'i poole.
metsades ringi luusivad ilvesed on Euroopas elavate liigikaaslastega võrreldes kogukamad. Elukoht Ilvestele meeldivad tihedad kuusikud , kus saab varjuda okste alla või mõne juurika taha . Samuti meeldivad neile ka tiheda risuga segametsad . Kevadeti aitavad kuuseokkad vabaneda talvekarvadest. Pesa ilvesel sama hästi kui pole ,kuid mingisuguse pesamodustise teeb ta maha tihnikusse. Talvel meeldivad ilvestele männikud, sest sinna kogunevad metskitsekarjad. Ilvestele sobivad veel haavikud-kaasikud ja kaljumaastikud. Ilvesed vallutavad 2000-meetriseid mägesid, kuid kivised mägismaad neile siiski elamiseks ei sobi. Enamasti hoiab ilves siiski metsa ligi. Seal, kus vanemad metsad segunevad noorendike ja raiesmikega ning kus on oja, jõgi, mõned rabalaigud või isegi üleujutatavad orud, võib olla ilvese elukoht.
kusjuures ta eelistab väiksemaid. Talvel sööb ta rohkesti konni, sageli ka puruvanasi. Suvel püüab ta närilisi, eriti mügrisid, mõnel pool murrab linde, näiteks parte ja kurvitsaid, isegi vähke. Saarmas eelistab elada järsukaldaliste jõgede kallastel. Kaldasse uuristab ta uru, mille suue avaneb vee alla. Järsu kalda asemel sobib ka risune kallas, kuhu saab samuti varjulisi urge uuristada. On juhtunud, et saarmas elab koopas või teeb kaldaäärsesse tihnikusse midagi pesasarnast. Samuti võib ta kasutusele võtta teiste loomade rajatud pesasid, mida ta endale sobilikuks kohandab. Jõe asemel võib ta elada ka järve kaldal. Saarmad on üksikeluviisiga loomad, kes tegutsevad peamiselt videvikus. Kui tingimused on soodsad, siis on saarma territooriumiks 26 km jõelõik. Ta eelistab sügavate hauakothadega ja kärestikega jõgesid, mis aasta läbi jäävabad on. Jõest üle saja meetri saarmas naljalt kaugemale ei lähe
Jose võttis selle uudise nördimusega vastu. Varsti nägigi Jose Carmeni uut kallimat Garcia Ükssilma, to oli ehtne kaabakas. Järgmisel päeval neid rünnati, enamus kamba liikmeid jooksid laiali jättes kõik maha. Garcia, Carmen, Jose, Dancairo ja üks poiss Remendado ei kaotanud pead. Viimane neist sai põgenemises haavata ning Garcia laskis ta maha, et liikumist mitte aeglustada haavatuga. Nad jäid õhtul laagrisse kuhugi tihnikusse. Hommikul tõi selstkonnadaamiks maskeerunud Carmen neile toitu ning muulad. Ta juhatas neid turvalisse kohta. Veel teatas ta, kus teed pidi liiguvad kaks inglise milordi. Carmenilt saadud info osutus tõeks ning nad said inglaste käest kobeda saagi. Carmen oli "mustlasasju" ajamas Gibraltaril ning keegi pidi minema sinna teateid koguma. Kuna Ükssilm ja Dancairo olid liiga tuntud sealkandis, siis minejaks oli Jose Navarro. Jose maskeerus apelsinimüüjaks. Lõpuks leidis ta ka Carmeni
Jose võttis selle uudise nördimusega vastu. Varsti nägigi Jose Carmeni uut kallimat Garcia Ükssilma, to oli ehtne kaabakas. Järgmisel päeval neid rünnati, enamus kamba liikmeid jooksid laiali jättes kõik maha. Garcia, Carmen, Jose, Dancairo ja üks poiss Remendado ei kaotanud pead. Viimane neist sai põgenemises haavata ning Garcia laskis ta maha, et liikumist mitte aeglustada haavatuga. Nad jäid õhtul laagrisse kuhugi tihnikusse. Hommikul tõi selstkonnadaamiks maskeerunud Carmen neile toitu ning muulad. Ta juhatas neid turvalisse kohta. Veel teatas ta, kus teed pidi liiguvad kaks inglise milordi. Carmenilt saadud info osutus tõeks ning nad said inglaste käest kobeda saagi. Carmen oli "mustlasasju" ajamas Gibraltaril ning keegi pidi minema sinna teateid koguma. Kuna Ükssilm ja Dancairo olid liiga tuntud sealkandis, siis minejaks oli Jose Navarro. Jose maskeerus apelsinimüüjaks
Sel perioodil liituvad ka kuldid karjaga. Sigimisperioodil võitlevad kuldid emaste pärast üsnagi veriselt ja vägivaldselt. Kuldid kasvatavad vigastuste tõsisuse vähendamiseks endale naha alla paksu sideainest kilbi, mis kaitseb konkureeriva kuldi kihvade eest. Tugevaim kult omandab õiguse viljastada kogu karja emised. Tiinus kestab 4,5–5 kuud ning põrsad sünnivad aprillis ja mais. Poegimiseks meisterdavad emised pesad, kasutades kulu, sammalt, oksi. Pesa ehitatakse tavaliselt mõnda tihnikusse või kuusealusesse. Emised toovad ilmale pesakondi suuruses 1–12 (keskmiselt 5–6 põrsast). Emisel on esimesed nisad 3 piimarikkamad kui tagumised, mis tekitab põrsaste vahel konkurentsi. Põrsad toituvad esimesel paaril nädalal ainult emapiimast. Pärast seda hüljatakse pesa ning hakatakse tarvitama lisaks emapiimale ka muud toitu. Täielik üleminek muule toidule toimub umbes neljandal elukuul.
Suve jooksul veel ka teine kurn, mil esimene pesakond on juba lennuvõimeline. 10Käblik Troglodytes troglodytes pidevalt saba püsti. Eelistab paiku, kus kerge peituda: okste rägastikud, puude juured, põõsastikud, sageli kuusetihnikutes. Osavalt hüppab lakkamatult põõsaste vahel, tuulemurrus või jookseb maapinnal rohttaimede vahel. Laulab lagedamal paigal, kännutüükal, haohunnikul või kuuseoksal liikudes, aga laulu lõppedes peitub koheselt taas tihnikusse. Väga ettevaatlik ja kartlik lind, hädaohu korral tõstab kõva kädinat. Hoiab saba püsti. Lend on lühike ja maapinna lähedal. Ränne Areaali põhjaosas liigub talvel lõuna poole, lõuna- ja keskosas on paikne. Meile saabub kevadel märtsi lõpupoolel, harvem alles aprilli alguses, lahkub oktoobri teisel poolel või novembris. Üksikud talvitavad soojematel talvedel ka Eestis. Toitumine Peamiselt pisiämblikud ja väikesed väheliikuvad putukad: sagedamini lutikalised, mardikad,
norima. Kairi palvete peale hakkavad poisid väravast välja liikuma. Korraga tormab hüsteeriast arutu Sasa J-st mööda Karmo suunas- käes puulõhkumise kirves... J üritab Sasat peatada ja kirvest oma kätte saada, nad rüselevad, Sasa ilmselt ei saa aru üldse kes on kes. Kairi tuleb J-le appi ja lõpuks õnnestub J-l kirves ikkagi oma kätte saada. Ta jookseb sellega metsasalu poole ja viskab selle nii kaugele tihnikusse kui jaksab. J longib tagasi ja kuuleb uuesti tuttavaid valukarjatusi. J Jookseb majani kargab hiidhüppega üle madala tara ja näeb, et Karma ja Renee hoiavad Sasat kinni ja Kalev peksab teda täie hooga kõhtu, rindu, näkku. Sõpra vabastama asudes saab ka J mõned tõsised hoobid, appi tulevad ka üles ärganud Ingmar, Riina ja Ester, kes üritavad kinnihoidjaid eemale vedada ja J saab Sasat hakata naabermaja poole lohistma, kuid ikkagi jääb veel Kalev nii J-le kui Sasale hoope jagama
kui ise tegija; Lugu: Ta oli esialgu kontoriametnik ja rahul sellega. Siis varises sisseelatud kord põrmuks ja tuli vette hüpata tundmatus kohas: olla ettevõtja. Tema jutt ei kandnud vilja, tulemused olid nigelad. Talle ei meeldinud pidada läbirääkimisi. Ta tutvus kellegi Tsemodanoviga, kes ajas talle kärbseid pähe. Ta veenis Juurot, et Venemaal on äritegemiseks parim aeg. Juuro läks õnge. Tsemodanov virutas talle heebliga pähe ja mattis pooleldi elusana külatee äärde tihnikusse, kus õitses metsistunud ploomipuu. Ise kadus ta pruugitud auto ja ameerika sigarettidega, mis olid enne Juuro omad. Surmapõhjus: Tsemodanov mõrvas ta. 49 4.140. Pavel Noskov Sünnikoht: Harala Olemus: sõnadega mängija; julge, sest avas akna; Lugu: Ühel õhtul tülitsesid hoovis kaks võõrast musta Otspooli Reniga. Nad rääkisid autost, mille eest polevat makstud või makstud märksa vähem, kui nõutud. Lõpuks läks kähmluseks
Talvel on metssead aktiivsed päeval, muul aastaajal videvikus ja öösel. Karjaeluviisiga, omaette hoiavad üksnes vanad võimsad kuldid, kelle ainus vaenlane on inimene. Tavaliselt saab metssiga suguküpseks 2. eluaastal, kuid väga soodsa toidu ja ilmastiku korral ka 1. eluaastal. Indleb novembrist jaanuarini, kandeaeg 4 kuud. Pojad sünnivad hästi ettevalmistatud pesas, kuhu nad jäävad umbes nädalaks ajaks. Poegimiseks ehitab emis tihnikusse või madalate okste alla sooja pehme pesa. Pojad on sündides vöödilised, kaaluvad kuni 1 kg, esimesel elusügisel kuni 30 kg. Eestisse ilmusid metssead pärast pikemat vaheaega 1930. aastail, praegu elab neid kõikjal; olulised jahiulukid. 1990. aastal oli Eesti 14 000 metssiga, ametlike andmete järgi kütiti 7000 isendit. Metssea eluiga võib ulatuda kuni 25 aastani, kuid tavaliselt ei ületa 10 aastat. Metssiga puudus Eestis täielikult 17, kuni 19. sajandil valitsenud külmematel
i, -- hea hulk teispool maja. Hüppasin paati ja olin jalamaid läinud. Liikusin pärivett küllalt kaugele, et jõuda saare tipuni, siis sõudsin risti üle. Võtsin kübara peast, sest nüüd ei vajanud ma enam katteid. Kui umbes keset jõge olin, kuulsin, et kell hakkas lööma; peatusin ja kuulatasin: helid tulid nõrgalt üle vee, kuid selgesti, -- oli üksteist. Kui jõudsin saare tipule, ei 274 hakanud ma hinge tõmbama, kuigi tugevasti hingeldasin, vaid ruttasin tihnikusse, kus enne mu laager oli olnud, ja süütasin hea tule kõrgele ja kuivale köhale. Siis hüppasin paati ja sõudsin nii ruttu kui sain, poolteist miili edasi, meie praeguse kõdu juurde. Tulin kaldale, ruttasin läbi tihniku, läksin üles künkale ja astusin koopasse. Jim lamas maas ja magas. Ajasin ta üles ja hüüdsin: «Tee, et sa maast lahti saad, Jim! Pole minutitki kaotada! Meil ollakse kännul!» Jim ei küsinud midagi ega lausunud sõnagi; aga sellest, kuidas ta järgmise pooletunni
» sosistas ta. Phoebus aga leidis «niisuguse silmapilgu» paraja olevat, et talt uut suudlust varastada, mis õnnetule preestrile uut piina valmistas. «Surra!» hüüdis kapten. «Mis te ütlete, mu kulla ingel? Nüüd on aeg just elada, vannun Jupiteri nimel! Surra niisuguse meeldiva asja algul? Saatana sarvede nimel, te heidate nalja! Ei, asi ei seisa selles. Kuulge, mu kallis Similar ... Esmenarda ... Vabandage, teil on nii hull nimi, et ma seda kunagi ei tea. Sesse tihnikusse takerdun ma alati.» «Mu jumal,» ütles vaene tüdruk, «ja mina arvasin, et mu nimi on ilus, ta on ju nii haruldane! Kuid kui ta teile ei meeldi, siis kutsuge mind lihtsalt Gotoniks '.» «Ah, ärme kurvastame nii tühja asja pärast, mu armsam! Selle nimega tuleb harjuda, muud midagi. Ma õpin ta pähe ja kõik läheb hästi. Kuulge siis, mu kallis Similar, ma jumaldan teid hullupööra. Päris ime, kuidas ma teid armastan. Ma tunnen üht väikest tüdrukut, kes vihast otse lõhkeb ...»
Ta hingas lõhnadest küllastatud hõngu, mis koos tuulega tuli Vaugirard'i tänava poolt ja mida saatsid siia õhtukastest ja öötuulest värskendatud aiad. Kaugusest, üle lagendiku laialipillatud kõrtsidest kostis joodikute laulu, kuigi tugevad aknaluugid seda summutasid. Maja, kus elas Aramis, asus Cassette'i ja Servandoni tänava vahel. D'Artagnan oli möödunud Cassette'i tänavast ja tundis juba ära sõbra maja ukse, mis oli mattunud sükomooride ja metsviinapuuväätide tihnikusse, nii et need moodustasid läve kohal laia katuse, kui ta märkas midagi varju-taolist Servandoni tänava poolt tulevat. See midagi oli mässitud mantlisse ja d'Artagnan pidas seda algul meheks. Väikesest kasvust, ebakindlast hoiakust ja kõhklevast sammust tundis ta aga peagi, et tegemist on naisega. Pealegi näis, nagu poleks naine olnud kindel majas, mida otsis, sest ta tõstis aegajalt silmad, et õiget hoonet leida, seisatas, sammus tagasi, tuli jälle uuesti lähemale. See
annaabi.ee 
