"The Hours" arvustus: depressiivsed ja tänamatud naised (0)

Ehtne draama – depressiivsed ja tänamatud naised
Film põhineb Michael Cunninghami teosel „ Tunnid “ ning jutustab loo sellest, kuidas Virginia Woolfi teos „Proua Dalloway “ mõjutab kolme sarnase eluga, kuid erineva põlvkonna naist. Nad kõik võitlevad endi elus ühel või teisel viisil depressiooniga ning suitsiidiga ning teevad tõsiseid pingutusi , et mööda saata kurbi ja lõputuid tunde oma elust.
Esimene neist, ning ka kõigi teistega kõige tihedamalt seotud, on veidi hullumeelsusele kalduv kirjanik Virginia Woolf ( Nicole Kidman), kes kirjutab parasjagu „Proua Dallowayd“ Ta oli oma abikaasa Leonardiga Londonist äärelinna kolinud, et saada üle teda vaevavast depressioonist. Tema armastav mees oli väga hoolitsev ning tegi naise jaoks kõik, mis tema võimuses. Vaatamata sellele tundus Virginia tüdinud, ei hinnanud mehe ponnistusi ning käitus nagu tänamatu jõmpsikas.
Teiseks naiseks on 1950ndatel Los Angelese äärelinnas elav rase depressiivne koduperenaine Laura Brown (Julianne Moore). Ta elus tundub justkui kõik hästi olevat – elu kaunis majas , toetav abikaasa, kes teda hindab ja armastab ning väike armas poeg Richie. Sellegi poolest on ta kõigest sellest tüdinenud ning tunneb järsku, et ta elul pole peale pere eest hoolitsemise muid eesmärke. See paneb ta käituma nii šokeerivalt, et sellel on tugevad mõjud lähedaste edaspidisele elule. Mõneti võib ka süüdistada tollast ühiskonda, kus naine pidigi olema keep-smiling ilu- ja tarbeese ning erilist sõnaõigust polnud.
Kolmas naine on tänapäevasel ajal New York ’is elav Clarissa Vaughan (Meryl Streep), kes parasjagu korraldab pidu oma aidsihaigele sõbrale ning endisele kallimale, Richardile. Clarissa elab tüdruksõbraga, kes ei mõista ta depressiooni ning on Clarissale vaid lohutuseks ja voodisoojendajaks. Ta on pühendunud sureva Richardi eest hoolitsemisele ning tema isiklik elu on tagaplaanile jäänud.
Paralleele tõmmates segunevad kõik kolm lugu üksteisega ning film saab ühtseks tervikuks. Samas on raske välja lugeda „Proua Dalloway“ lugu ning filmi paremaks mõistmiseks peaks lugema ka Cunninghami romaani „Tunnid“. Film on tõeliselt oma žanri – draama – vääriline: 2 tunni jooksul ei vähimatki nalja . Kogu filmi kurvameelsus on häiriv, kuid see pani enese heaolu veidi rohkem hindama. Samuti on Laura Browni valik hirmutav. Tekkisid küsimused, et mis selle naise peas toimus ning ehk oleks saanud kuidagi teisiti toimida.
Kogu filmi saab kokku võtta märksõnadega depressiivsed ja tänamatud naised. Neid kõiki ühendasid sügavad mentaalsed probleemid, masendus ning võimetus-nõuetus sellega kõigega toime tulla. Ning seetõttu ei soovitaks seda vaadata depressiivsusele kalduvatel naistel, sest ega see olukorda arvatavasti paremaks ei tee.