Test Chapter 2 (0)

5 VÄGA HEA

Vaimuelu Rootsi ja Vene ajal: sarnasused ja erinevused
Nii Rootsi(17. sajand) kui ka Vene(18. sajand) aeg alustasid peale raskeid ja kurnavaid sõdu.
Asju, mida vaimuelus ülesehitada oli palju. Mõlemad ajastud tegid seda üsna omamoodi,
kumb   tõhusamalt   kumb   vähem   tõhusamalt.   Suurt   rolli   Eesti   kultuuri   loos   mängivad   nad
mõlemad.
Peale rasket ja laastavat Liivi sõda pöördusid kurnatud eestlased tagasi oma juurte juurde.
Rahvas hakkas taas uskuma rahvausundeid ning vanu kombeid. Hakati taas matma vanadesse
kalmetesse,   loobuti   ristimisest,   kirikuabieludest   ning   vähenes   ka   armulaual   käijaid.   Taas
kerkisid esile nõiad. Samuti puudus pastoreid, kes oleks oma veendumustele kindlaks jäänud
ning, kellel oleks piisav haridus ning kõlbsus. Et turgutada rahvast ning inimesed taas usu
juurde pöörduksid, hakkas rootsi võim luteri kirikut üles ehitama, see võeti esmaprioriteediks.
See neil ka õnnestus, peagi oli valitsevaks usuks talurahava seal luterlus ning ka pastorid
muutusid kõlbelistemaks ja haritumaks. Et usku paremini talurahvani tuua, hakati jutluseid
pidama eesti keeles. Kui usk oli juba piisavalt kehtestunud hakkas rootsi võim agaralt välja
juurima   eestlaste   muinasusku-   hävitades   hiisi   ning    ohverdus    paiku.   Algas   ka   eriti    agar
nõiajaht ja nõiaprotsesside aeg, mille ohvriks langesid tihti rahva aktiivsemad ja andekamad
liikmed, näiteks rahvaarstid.
Et   kindlustada   luteriusu   mõju,    pidasid    võimud   vajalikuks   kirjaoskuse   levitamist.   Esialgu
pandi maalaste lugema õpetamisel lootus köstritele, kuid neid oli vähe ja haridus puudulik.
Seejärel hakkas Bengt Gottfried Forselius välja õpetama koolmeistreid. Tartu lähedale asutati
seminar  eesti  koomeistrite  ja köstrite  väljaõpetamiseks.  Seal õpetati  lugemist,  kirikulaule,
usuõpetust, raamatuköitmist, saksa keelt ja arvutamist. Foreselius suutis näidata koos kahe
eesti poisiga kuningas Karl XI, et eesti maarahvas on võimeline väga hästi õppima. See kõik
aga pahandas mõisnikke, kes ei olnud sugugi huvitatud maarahva haridusest. Peagi hakati
mõisnikelt nõudma koolide ehitamist igasse kihelkonda ja koolmeistritele palga maksmist.
Rootsi aja lõpuks oli eestlaste lugemisoskus märkimisväärselt kõrge.
1630.   aastal     loodi   Johan   Skytte   eestvõttel   Tartus    Akadeemiline    gümnaasium,   mille
õppekorraldus   oli  lähedane   kõrgkoolide   omale.   1631.  aastal   palus  Skytte   kuningal   muuta
Tartu gümnaasium ülikooliks. Selle palve Gustav II Adolf järgmine aasta ka täitis. Ülikool
avati 1632. aaastal 15. oktoobril.
Eesti   liitmine   Venemaaga   ei   muutnud   siinset   kultuuriorientatsiooni.   Kuna   Venemaa   oli
kultuuriliselt   maha   jäänud   ning   ei   suutnud   baltikumile   mõju   avaldada   tihenesid
kultuurisidemed   Saksamaaga.   Baltisaksa    aadlikud    said   oma   hariduse   Saksamaa   kõrgetes
ülikoolides   ning   kuna   Baltikumis   oli   puudus   pastoritest,   juristidest,   arstidest   ja
koduõpetajatest,   said   paljud   Saksamaalt   pärit   haritlased   Baltikumis   tööd.   Kuigi
Läänemereprovintsid   olid   Vene   impeeriumi   arenenumaid   piirkondi,   ei   olnud   Baltikumi
kultuuriline tase siiski väga kõrge, kuna Põhjasõda mõjus väga laastavalt nii majandusele, kui
vaimuelule.
Ka pärast Põhjasõda jäi vaimuelu luteri kiriku hooleks ja alustada tuli rasketes tingimustes.
Paljud    kogudused    olid   jäänud   õpetajateta.   Lõppenud   oli    teoloogilise    hariduse   andmine
kodumaal(Tartu   ülikooli   katkemine),   raskendatud   oli   uute   õpetajate   ametisse   nimetamine,
kirikuhooned olid laastatud, kiriku mõju oli kahanenud, piiskoppe ametisse ei pandud ning
rüütelkonnad segasid vahele kirikuasjadesse. Suur murre toimus 1739. aastal, millal ilmus
esmakordselt piibli eestikeelne tõlge AntonThor Helle poolt.
Vahetult pärast Põhjasõda levis siinsete õpetajate hulgas pietism , mis on Saksamaal alguse
saanud usuvool . Pietistid taotlesid usu sügavamat sisemist tunnetamist ja elu kõlbelisemaks
muutmist .   Pastorkonna   hulgas   omandas   pietism   valitseva   seisundi   .Oma   toimekuse   ja
usinusega   aitasid   pietistidest   õpetajad   kirikul   paremini   toime   tulla.   Nad   lähendasid   rahva
luteri usuga ning püüdsid usudogmad rahvale arusaadavaks muuta. Elavnes usulise kirjanduse
väljaandmine.   Rahva   sekka   jõudsid   pietistlikud   ideed   vennaskoguduste   ehk   hernhuutlaste
liikumise   kaudu.   Eestisse   jõudis   see   rändkäsitööliste   kaudu   1730ndate   alguses   ja   võeti
talurahva   poolt   kiiresti   omaks.    Hernhuutlased    propageerisid   usuvagadust,   alandlikkust,
kõlblust, sotsiaalset võrdsust ja vendlust. Nad moodustasid omaette kogudusi, valides endile
ise jutlustaja, koguneti lageda taeva alla või ehitati endile palvemajad. Asuti võitlema vanade
kommete vastu, näiteks hävitati ohvrikohti. Suurt rõhku pandi kõlblusele, loobuti kõrtsist,
kuritegevus    vähenes.   Vennaskogudusse   suhtuti   pooldavalt,   sest   see   tõi   rahva   religioonile
lähemale.   Kui   vennaskoduduste   liikumine   kiriku   ja   aadli   kontrolli   alt   väljus,   keelustas
keisrinna Elisabet 1743 . a. selle liikumise.
Peale   pietismi   tõusis   tugevalt   esile    ratsionalism .   See   on   usuvool,   mille   tõi   kaasa
valgustusideede   levik   XVIII   sajandi   teisel   poolel.   Ratsionalistid   suhtusid   pietistidesse
üleolevalt. Eesmärgiks oli rahva harimine ja valgustamine. Erinevalt pietistidest, kritiseerisid
ratsionalistid   ühiskonna   sotsiaalset   korraldust.   Kaks   suuremat   ratsionalismi   esindajat   olid
Johann Georg Eisen v. Schwarzenberg ja August Wilhelm Hupel.
Peale Põhja sõda olid koolide tingimused ning edasiarendamised kehavd. Koole oli vähe, ning
õpetajaks oli enamasti kiriku köster. Kool asus enamasti mõnes taluhoones ning tegutses vaid
talvekuudel.1765. aasta Liivimaa maapäev võttis vastu koolikorralduse kava, mis nägi ette
koolide   rajamise   igasse   kihelkonda   ja   suuremassemõisasse.   Kuna   mõisnike   arvates
talupoegadel haridust vaja ei olnud, siis see nõue täielikku rakendamist ei leidnud. Eestimaa
kubermangus oli koolide rajamine veelgi aeglasem . Lugemisvara aga vaatamata kooliolude
kesisusele levis siiski koduõpetamine  ja seetõttu  oli vaja emakeelset  trükisõna. Talurahva
lugemismaterjal   koosnes   piiblist   ning   palve-   ja   lauluraamatutest.   XVIII   sajandi   II   poolel
hakkas laiemalt  levima  ka eestikeelne  ilmalik  kirjandus. 1731 . a. ilmus esimene  teadaolev
maarahva  kalender,  mis  sisaldas rohkesti erinevaid  näpunäiteid  (põllupidamine,  arstimine,
ilmateade).
Rootsi   ja  Vene   vaimuelu   erinesid   üksteisest   üsnagi   palju.  Rootsi   aeg,   mida   armastatakse
kutsuda   ``heaks   Rootsi   ajaks``,   tõi   kaasa   palju   positiivseid   kuid   samas   karmikäelisi
muudatusi. Sellel ajal on kõige tähtsam roll Eestimaa hariduse põhjale panemisel. Vene ajal
toimus vaimuelus langus, kuid oli jooni, mida võeti Rootsi ajast üle. Sel ajal oli palju uusi
liikumisi ning kirjakeele arenemine ja laienemine oli tohutu.