Dramaatika –üks kirjanduse kolmest põhiliigist, põhineb dialoogil ja tegevusel, autori kohalolu varjatud, tegelased pöörduvad otse vaataja poole Draama – dramaatika üks žanr Dramaturgia – draamateose kompositsiooni ja lavastamise teooria Dramaturgiline tekst – mistahes tekst, mida kasutatakse lavastuse alusmaterjalina Dramatiseering – eepilise teose töötlus draamavormi, näidendiks Draamateksti põhitunnused: 1.Dialoogilisus – teksti põhiosa moodustab tegelaskõne 2. Tegevuslikkus – sisemine struktuur on keskendatud tegevuse ümber 3. Olevikulisus – sündmused leiavad aset siin ja praegu Draamateksti osad: •Dialoog – tegelaskõne • Remarktekst – dialoogis verbaliseerimata elemendid, lavajuhised; • Paratekst – žanrimääratlus, aja- ja kohamääratlused. • Sekundaartekst – kõik, mis ei ole dialoog Proloog – sissejuhatav lugu; epiloog – järellugu • Süžee – sündmused tekstis esitatud järjekorras
Vietnami teater – veenukkude teater 4. Dramaatika, kompositsioon Mimesis e jäljendamine – kunst ongi mimesis, ei taandu ainult tegelikkuse kopeerimisele, iseloomulik on sarnasus jäljendusobjektile, üldise avamine üksikuks Dramaatika – kõige laiem tähendus, näitekirjandus, 1 kirjanduse kolmest põhiliigist lüürika ja eepika kõrval, autori kohalolu enamasti varjatud, tegelased pöörduvad otse lugeja/vaataja poole, suunatud teatrile Draamatekst – omased dialoogilisus, tegevuslikkus, olevikulisus. dialoog – tegelaskõne ja paralingvistilised märgid; remarktekst – dialoogis verbaliseerimata elemendid; paratekst – žanrimääratlus, aja- ja kohamääratlus Draama – näitekirjanduse tähenduses, peamiselt on 1 põhiline dramaatika žanr tragöödia ja komöödia kõrval, tähendus kujunes 18.saj keskel, draamateater on sõnateatri tähenduses Dramaturgia – teatud perioodi kirjandusprotsess, tekstide kogu, nt kõik Shakespeare tekstid on tema dramaturgia
- etendus lavastuse üks esituskord 48. Milles ja kuidas avaldub draamatekstide suunatus teatrile? - Draama (näitekirjandus) on suunatud teatrile, mõeldud lavastamiseks. Draamal on printsiibis kaks võimalikku olemisviisi ja elukeskkonda: kirjandus- ja teatriväljal. 49. Mis on draamakirjanduse põhitunnused? Tooge näiteid, sh tekstidest, mis loetletud tunnustele täielikult ei vasta. Draama põhitunnused (peale seose teatriga): - tegevuslikkus (kr drama tegevus); Aristotelesel üks jäljendamise viis, kus jäljendatakse ,,kõiki jäljendatavaid tegevuses olevatena ning toimivatena". - dialoogilisus - lugu (narratiiv) - tegelased (inimesed või isikustatud (nt loomtegelased, asjad, üldmõisted) 50. Kuidas mõista väidet, et draamas puudub jutustaja? Kui näidendis on tegelane nimega Koor, Jutustaja, Autor vm, siis mille poolest erineb see proosateose jutustajast?
iv. Kujundlik aspekt Mida ütleb nimi tegelase kohta? Mida kõneleb ta välimus ta maailmavaate kohta? b. Määratlused i. Peategelane - kõrvaltegelane - episoodiline tegelane ii. Muutuv - muutumatu tegelane iii. Tüüp - karakter iv. Sügav - lame tegelane 22. Dramaatika ehk draama: peamised tunnused, tuntumad zanrid. a. Tunnused i. Tegevuslikkus - üldjuhul esitatakse sündmusi ii. Dialoogiline - suurem osa tekstist on tegelaste otsekõne iii. Üldjuhul pole jutustajat, tegelased pöörduvad otse lugeja/ vaataja poole iv. Kõne on tegevuslik - sooritatakse kõneakte, mõjutatakse teisi tegelasi ühel või teisel viisil käituma, punutakse intriige, kaubeldakse, leitakse mõrvar - tegutsemine ei pea olema füüsiline vaid võib olla sõnaline
2. Mis eristab teatrit teistest kunstiliikidest? Teatri tegemine on etlemiskunst. Kirjandusteos tehakse liikuvaks, näitlejad toovad teksti kehakeele abil vaatajani. Teater on publikust sõltuv kunst. 3. Kuidas suhestuvad draama ja teater omavahel? Draama on näitekirjandus. Draama tähistab ka sõnateatrit. Tragöödia ja komöödia kõrval tähistab ta zanrit ja põhiliiki lüürika ja eepika kõrval (dramaatika ehk draama). Draama oluliseks tunnuseks on tegevuslikkus. Draama on orienteeritud teatrile. Kirjanik peab näidendit kirjutades kas otseselt või kaudselt silmas teatrit ning selle tehnilisi võimalusi. 4. Millised on teatrikunsti liigid (ja nende alaliigid)? Teatrikunsti põhiliigid on lüürika, eepika ja dramaatika ehk draama. Teatrikunsti zanrid on tragöödia, komöödia ja draama. Tragöödia alaliigid: tragikoomika ja absurd. Komöödia alaliigid: farss (labasevõitu situatsioonikoomikal, füüsilistel naljadel,
2. Mis eristab teatrit teistest kunstiliikidest? Teatri tegemine on etlemiskunst. Kirjandusteos tehakse liikuvaks, näitlejad toovad teksti kehakeele abil vaatajani. Teater on publikust sõltuv kunst. 3. Kuidas suhestuvad draama ja teater omavahel? Draama on näitekirjandus. Draama tähistab ka sõnateatrit. Tragöödia ja komöödia kõrval tähistab ta zanrit ja põhiliiki lüürika ja eepika kõrval (dramaatika ehk draama). Draama oluliseks tunnuseks on tegevuslikkus. Draama on orienteeritud teatrile. Kirjanik peab näidendit kirjutades kas otseselt või kaudselt silmas teatrit ning selle tehnilisi võimalusi. 4. Millised on teatrikunsti liigid (ja nende alaliigid)? Teatrikunsti põhiliigid on lüürika, eepika ja dramaatika ehk draama. Teatrikunsti zanrid on tragöödia, komöödia ja draama. Tragöödia alaliigid: tragikoomika ja absurd. Komöödia alaliigid: farss (labasevõitu situatsioonikoomikal, füüsilistel naljadel,
2) kompositsiooni ja lavastuse teooria Draama vapustav ja raske sündmus Dramaatika tugevaid tundeid või elamusi väljendav objekt. 20. sajandil toimub kunstimõistete ümberdefineerimine. Dramaatikat alustatakse Aristotelesest Traktaat luulekunstist 336-322 eKr. Kõikidele kunstidele on omane jäljendamine. Näitekirjanduse põhilisteks väljendusvahenditeks on sõnad ja keha. Näitekirjandus väljendab dialoogi kaudu inimsuhteid, konfliktsituatsioone, millest tuleneb mingi tegevuslikkus. kr k tegu, tegevus. 20. sajandil asendub väline tegevus sisemisega. Näitekirjandusele on omane: 1) tegelased pöörduvad otse vaataja poole, autori/ jutustaja kohalolek on varjatud. Tänapäeval tuntakse jutustajast puudust. (J) N1/T1 N2/T2 L(Vimp) A L/V 2) Proosast eristab näidendit jutustaja puudumine. Näidendis peab seda
Tuntud autorid H.Ibsen, A.Tsehhov, A.Kitzberg, J.Tätte jt. Käsitlusalusest lähtuvalt võib nimetada järgmisi alaliike: · karakterdraama keskmes tegelate kujutamine · psühholoogiline draama tegelaste hingeelu kujutamine · olmedraama igapäevaelu kujutamine · ideedraama mingite ideede kujutamine, propageerimine või kritiseerimine · ajalooline draama keskmes ajaloolised sündmused TUNNUSED: tegevuslikkus ja dialoogilisus. Draama on orienteeritud teatrile. Kirjanik peab näidendit kirjutades kas otseselt või kaudselt silmas teatrit ning selle tehnilisi võimalusi. Erandi moodustavad lugemisdraamad, millel on enemasti suur maht, keeruline probleemistik või mille lavastamist takistab lavatehnika võimaluste piiratus. Lugemisdraamasid saab kõigele vaatamata ka lavastada, sest teksti võib kärpida, sisu edastada teatrikunsti vahenditega, sisse tuua Jutustaja jms. Põhimõtteliselt on
klassikuuluvus)? Millised on tema suhted ümbritsevate inimestega? Kujundlik aspekt Mida ütleb nimi tegelase kohta? Mida kõneleb ta välimus ta maailmavaate kohta? Määratlused Peategelane - kõrvaltegelane - episoodiline tegelane Muutuv - muutumatu tegelane Tüüp - karakter Sügav - lame tegelane 22. Dramaatika ehk draama: peamised tunnused, tuntumad zanrid. 1. Tunnused Tegevuslikkus - üldjuhul esitatakse sündmusi Dialoogiline - suurem osa tekstist on tegelaste otsekõne Üldjuhul pole jutustajat, tegelased pöörduvad otse lugeja/ vaataja poole Kõne on tegevuslik - sooritatakse kõneakte, mõjutatakse teisi tegelasi ühel või teisel viisil käituma, punutakse intriige, kaubeldakse, leitakse
Heterogeenne põimuvad eri märgisüsteemid, Homogeenne üks verbaalne märgisüsteem kunstiliigid Suunatud vahetule, meelelisele tajule Nõuab, et lugeja konkretiseeriks kujutluses teosemaailma Kollektiivne loome ja vastuvõtt Individuaalne loome ja vastuvõtt Draamateksti põhitunnused: · Dialoogilisus dialoog viib tegevust edasi. Tihe seos esitamissituatsiooniga. Kõneleja ja kõneldava aine vahel pole distantsi. · Tegevuslikkus dialoog on vahetult situatsiooniga seotud, mille kõneldakse ja mis kõne arenedes muutub teiseks situatsiooniks. Tegelase kõne muudab olukordi: nt tegelane annab käsu, veenab ümber, paljastb saladuse. Olukorrad mõjutavad kõneaineid ja kõneviisi. Draama dialoog on sõnaline tegevus. · Olevikulisus draama aeg-ruum on olevikuline. Näidatakse siin ja praegu toimuvaid juhtumisi. Draama sündmused rulluvad lahti vahetult vastuvõtja ees
22. Dramaatika olemus näidendid moodustavad dramaatika. Dramaatiline- draamale omane, aga ka pingeline, miad oodatakse dramaatikalt (eriliste, pingeliste, mõju avaldavate sündmuste edastamist). Lühidus ka pingestab. 1870 sünnib Eesti rahvuslik teater, Lydia Koidula kirjutas ja lavastas näidendi "Saaremaa onupoeg". Draama olemuslikkuse esimesena defineeris Aristoteles (4.saj eKr) traktaadis "Luulekunstist". Kõikidele kunstidele on omane jäljendamine. Tegevuslikkus on näitekirjanduse oluline tunnus. Teater on kasvanud välja rituaalidest- tegu. Dramaatika on: dialoogiline remarkid, kaasaegses draamas vähem tegelased pöörduvad otse lugeja/vaataja poole autor jääb varjatuks (antiikajal edastas autori mõtteid koor) J.Smuul "Polkovniku lesk" jutu. kõne on tegevuslik orienteeritud teatrile (lavastajale/näitlejale), kuid on ka lugemisdraamasid: Goethe
· Vanimad tragöödia, komöödia vt pilet1 · Draamakirjanduse teoses kujutatakse dialoogi vormis vastuoludest ja konfliktidest johtuvat tegevust olevikus toimuva sündmuste reana. · Draamakirjanduse teos on mõeldud etendamiseks, välja arvatud lugemisdraama. Seetõttu on draamateose sündmustik tavaliselt keskendatud, tihendatud, dünaamiline ja dramaatiline. · Näidend: dialoogiline tekst, mõeldud vaatamiseks · Dramaatika üks põhitunnus on tegevuslikkus, autorid kasutavad remarke (ääremärkusi) · Orienteeritud teatrile (kutseline teater- 1906 Kitzberg ,,Tuulte pöörises", rahvuslik teater- 1870 Koidula ,,Saaremaa onupoeg") · Teater on erinevate erialade suurkompleks, kooslus. (rekvisiit, dekoratsioon) · Draamateos jaguneb osadeks: stseenid, pildid, vaatused (klassikaliselt 5, hiljem 3) · On olemas ka lugemisdraama- Johann Wolfgang Goethe ,,Faust" I, II osa; William Shakespeare ,,Hamlet"
· Draamakirjanduse teoses kujutatakse dialoogi vormis vastuoludest ja konfliktidest johtuvat tegevust olevikus toimuva sündmuste reana. · Draamakirjanduse teos on mõeldud etendamiseks, välja arvatud lugemisdraama. Seetõttu on draamateose sündmustik tavaliselt keskendatud, tihendatud, dünaamiline ja dramaatiline. · Näidend: dialoogiline tekst, mõeldud vaatamiseks · Dramaatika üks põhitunnus on tegevuslikkus, autorid kasutavad remarke (ääremärkusi) · Orienteeritud teatrile (kutseline teater- 1906 Kitzberg ,,Tuulte pöörises", rahvuslik teater- 1870 Koidula ,,Saaremaa onupoeg") · Teater on erinevate erialade suurkompleks, kooslus. (rekvisiit, dekoratsioon) · Draamateos jaguneb osadeks: stseenid, pildid, vaatused (klassikaliselt 5, hiljem 3) 87
annaabi.ee 
