ENESEANALÜÜS KURSUSES ,,KÄITUMINE ja ETIKETT" Õppeaine ,,käitumine ja etikett" käigus õpitust tooksin esile enda jaoks tähtsaima omandatud teadmisena selle, et hakkasin paremini mõistma etiketi olemust seda, et käitumisnormid ning etikett on erinevad ja muutuvad, arenedes, taandarenedes, tehes inimeste elu lihtsamaks kui ka raskemaks. Ilmselgelt omandasin õppe käigus ka konkreetseid teadmisi erinevatel etiketi ja käitumisega seotud teemadel. Antud aine läbimisel läks halvasti ning tekitab mulle enim negatiivsid emotsioone see, et ma ei osalenud nii paljudes loengutes, kui oleksin tahtnud
marksism pole vaid teoreetiline struktuur, see on ka üleskutse tegudele.See on revolutsiooniline appikarje, et muuta majandluslike ja sotsiaalsete majandusolusid. Marksistid väidavad,et teooria ja praktiline tegevus on omavahel lahutamatud. Väide ,et marksism on teaduslik oli marksismi populaarsuse üks tähtsamaid komponente kuni 20.nda sajandi lõpuni. Marksistid kaldusid oma veenudmusi käsitlema, mitte lihtsalt isiklike seisukohtadena vaid teadusliku teadmisena, mis on seetõttu absoluutselt tõsikindel. See tegi nad otsatult enesekindlaks ja erakordselt sallimatuks kõige allternatiivsete vaadete nind arvamuste suhtes. Seal kus nad võimule tulid, keelati kõigile marksismile vastukäivate ideede avaldamine ja õpetamine. Makrsismi populaarsuse teiseks allikaks oli tõsiasi, et kuna see väitis ennast ennustavat ühiskonna arengu tuleviku teadusliku täpsusega siis pidi sotsialismi saabumine
Me oskame teadlikult suunata ome elu rahulolule ja jääda tasakaalukalt loodud raamidesse, need arendavad ja kasvatavad meis tugevust ja jätkusuutlikkust minna edasi võimalikult reaalselt, läbi vajalike katsumuste ja õpetuste, parima võimaliku raja peal kindla teadmisega jätta endast vähim võimalik jälg ja surra selleks, et puhata püsivalt maailmas, mis hetkel on spekuleeritava teadmisena meis kinistunud. Ei ole vaja ärrituda minu sõnadest või lauseehitusest. Soovitan oma aju puhastada eelarvamustest ning nõrkusest ja iseennast tundma õppida ning minna edasi teadliku mõttejõu kasutamisega. Seeläbi läheme elus edasi nii terviklikult kui meie keha-meele-hinge soov just täpsemalt on. Kuid siin tekitab mulle huvi üks põnev, kuid kindel fakt - inimene areneb edasi kannatades
tuletatav vahetult ja üksnes meelte andmetest. Viimasel seisukohal olid niisiis empiristid ning niisugune seisukoht oli üsna loomulik, kuivõrd loodusteadused kasutasid ju oma peamiste teaduslike meetoditena vaatlust ning eksperimenti. Paraku ei saa inimese kui lõpliku olendi vaatlused ja eksperimendid kunagi garanteerida tunnetuse ranget üldisust ja paratamatust. Kuna aga teaduslikku teadmist mõisteti just sellise teadmisena ja inimvaim näis eelpool nimetatud teadustes ka faktiliselt olevat niisuguse teadmiseni jõudnud, siis ei paistnud jäävat muud alternatiivi kui eeldada, et puhas mõistus kätkeb endas eeldusi kujundada osutatud 1 Andrus Tool/Klassikaline saksa filosoofia/FLFI.01.020. karakteristikutega teadmist. Ka Kant jagas oma “eel-kriitilisel” loomeperioodil seda ratsionalistlikku seisukohta
tahtepingutust ja iseloomukindlust, mida inimesel ei pruugi jätkuda vaatamata sellele, et ta teab, 6 Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. mis on vooruslik. Kui see vastuväide paika peab, siis ei ole teadmine vooruse kohta piisav kõlbelise käitumise tingimus. Samas poleks akrasia-argument Sokratese silmis arvatavasti kehtiv olnud. Nimelt paistab ta olevat käsitanud arete`t techne-tüüpi teadmisena. Techne sisaldab endas nii “teadmist, et” kui ka “teadmist, kuidas”, ja seda niisugusel viisil, et kes tõesti teab, see ka paratamatult toimib vastavalt. Kui arete on iseloomustatud kõlbelise techne`na, siis mõistetakse teda justkui kõlbelise vilumusena, mis on saanud osaks inimese käitumiseviisist – ta on mittekaotatav, eksimisvõimetu oskus. Need, kes on tõeliselt omandanud arete, ei saa ka olla teisiti, kui arete`t praktiseerides, st. kõlbeliselt toimides.
nimetada teadvus-filosoofiaks. See tähendab, et uusaja filosoofia üldiselt lähtub eeldusest, et teadvus on tunnetusele antud esmaselt ja kindlamalt kui välismaailm, teadmine millest tuleb tõsikindlast teadmisest teadvuse kohta alles tuletada. Uusaja filosoofiat on kombeks jagada ratsionalistlikuks ja empiristlikuks. Aga see eeldus, et teadvus on esmane tõsikindel antus tunnetuse jaoks, on ühine mõlemale. Teadmine teadvuse olemasolust ja omadustest tuleb absoluutselt tõsikindla teadmisena asetada aluseks kogu teadmistesüsteemile, teadvus saab subjektiks (ladina keeles all-olev, aluseks-olev). Keskajal ja veel varem võis subjekt tähendada ükskõik millist asja kui oma omaduste kandjat. Uusajal kitseneb selle sõna tähendus mõtlevale hingele. Asjad seevastu saavad objektideks (ladina keeles vastu-asetatu) teadvuse jaoks. Selles mõttes on siin juttu uusaja subjektiiv-filosoofilisest lähtekohast.
ebaehtsast. Tõeline kirik on Kanti järgi niisuguste inimeste ühiskond, keda ühendab veendunud aukartus ühise kõlblusseaduse vastu. Teos, milles Kant sellise uurimuse läbi viib, on "Religion innerhalb der Grenzen der blossen Vernunft". Piirides: Eelkõige ei tohi siin puhta mõistuse kriitikas tõmmatud piiridest väljuda ja seda, mis võib olla vaid usu objekt, esitada tõestatud teadmisena. Kant jõuab muuseas tulemuseni, et kristlus on ainus moraalselt täiuslik religioon. See teos koosneb neljast osast: 17 I. Kurja põhimõte elust meie sees hea kõrval; või radikaalne kurjus inimloomuses; II. Headuse printsiibi võitlusest kurjaga valitsuse pärast inimese üle; III. Headuse printsiibi võidust kurja üle ja Jumala riigi rajamisest maapeal; IV
Esmalt kategoriseeritakse endid kui erilist sotsiaalset kategooriat ehk siis omistatakse endile mingi sotsiaalne identiteet. Teiseks, kujundatakse välja või õpitakse ära antud kategooriale vastavad stereotüüpsed normid. Kolmandaks, kohandatakse oma käitumine vastavalt normidele, seetõttu muutub nende käitumine normatiivsemaks siis kui antud sotsiaalne identiteet on esil või aktualiseerunud. Sotsiaalne identifitseerimine: Tajfel määratles sotsiaalset identifikatsiooni teadmisena, et kuulutakse gruppi koos sellele kuulumisele emotsionaalse tähenduse omistamisega ja ka selle väärtustamisega. Sotsiaalne identiteet on oluliseks enesehinnangu aluseks ja elulise tähtsusega enese väärtustamisel. Gruppi kuulumisega kaasneb ka "kollektiivne enesehinnang", mis peegeldab uhkustunnet, mis tekib inimestel sellesse rühma kuulumisest. Indiviidid püüdlevad selle poole, et saavutada positiivne sotsiaalne identiteet, seetõttu hinnatakse ka oma kuuluvusgruppi kõrgemalt kui
sotsiaalset kategooriat ehk siis omistatakse endile mingi sotsiaalne identiteet. Teiseks, kujundatakse välja või õpitakse ära antud kategooriale vastavad stereotüüpsed normid. Kolmandaks, kohandatakse oma käitumine vastavalt normidele, seetõttu muutub nende käitumine normatiivsemaks siis kui antud sotsiaalne identiteet on esil või aktualiseerunud (Hogg& McGarty 1990). Sotsiaalne identifitseerimine Tajfel määratles sotsiaalset identifikatsiooni teadmisena, et kuulutakse gruppi koos sellele kuulumisele emotsionaalse tähenduse omistamisega ja ka selle väärtustamisega. Sotsiaalne identiteet on oluliseks enesehinnangu aluseks ja elulise tähtsusega enese väärtustamisel (Tajfel 1978, 63). Gruppi kuulumisega kaasneb ka "kollektiivne enesehinnang", mis peegeldab uhkustunnet, mis tekib inimestel sellesse rühma kuulumisest (Luhtanen & Crocker, 1992). Indiviidid püüdlevad selle poole, et saavutada
korraldatud ei ole. Seega tuleb nendel üliõpilastel, kelle jaoks käesolev spetsiifiline kursus ongi sissejuhatus filosoofiasse üldse, teha tugevat iseseisvat tööd filosoofilise mõtlemise ,,tööriistade", aga ka suurte süsteemiloojate nagu Platoni, Aristotelese, Hegeli jt õpetuste muude osade omandamiseks. Eestikeelset asjakohast kirjandust, võõrkeelsest rääkimata, on olemas piisavalt. Platon käsitab poliitikat erilise tegevuse, nii kunsti kui teadmisena, millega ennekõike kasvatatakse kodanikke ja juhitakse polise arengut. Ta võrdleb poliitikut kangruga: poliitik peab suutma ühendada inimeste erinevaid huvisid ja püüdlusi ühtsesse ühiskondlikku ,,kangasse". Selleks, et saavutada kõikehõlmavat ühtsust ja õnne. Teatavasti iseloomustas, ja nagu eespool ka kirjas, kreeka filosoofilist mõtlemist üldiselt ja poliitilist mõtlemist sealhulgas, kosmoloogilisus, lähtumine kosmose osade harmooniast kui ideaalsest
taset on vaja ennem, et hüpoteese ära tunda kui objektiivseid. On mingi maagiline punkt, kus teooria on piisavalt kritiseeritud ja pandud suhtesse erinevate väärtustega, et lõpuks on teooria objektiivne? Või et teaduslik meetod on objektiivne nii kaua kui see jätkab kritiseerimist ja sisaldab erinevaid väärtusi? Kui nii siis Longino on teinud vastukõla oma esialgse eeldusega, et objektiivne metogoloogia viib objektiivse teadmisena. Teadus on objektiivne sellepärast, et teadusliku meetodi loomus on sotsiaalne. See on nii loogiliselt kui ajaloolisel rahuldatud, aga oma vigadega. XIII. 9. Seminar. Eetilised probleemid teaduses: teadustöö tulemuste avaldamisega seotud probleemid (Resnik, Shamoo ja Resnik, Eesti teadlaste eetikakoodeks). Milleks on vaja eelretsemseerimist teadustöödes? Kvaliteedi kontroll, objektiivsus Grand review ennem, et raha saada uurimistööks.
Esmalt kategoriseeritakse endid kui erilist sotsiaalset kategooriat ehk siis omistatakse endile mingi sotsiaalne identiteet. Teiseks, kujundatakse välja või õpitakse ära antud kategooriale vastavad stereotüüpsed normid. Kolmandaks, kohandatakse oma käitumine vastavalt normidele, seetõttu muutub nende käitumine normatiivsemaks siis kui antud sotsiaalne identiteet on esil või aktualiseerunud. Tajfel määratles sotsiaalset identifikatsiooni teadmisena, et kuulutakse gruppi koos sellele kuulumisele emotsionaalse tähenduse omistamisega ja ka selle väärtustamisega. Sotsiaalne 39 identiteet on oluliseks enesehinnangu aluseks ja elulise tähtsusega enese väärtustamisel. Gruppi kuulumisega kaasneb ka "kollektiivne enesehinnang", mis peegeldab uhkustunnet, mis tekib inimestel sellesse rühma kuulumisest. Indiviidid püüdlevad selle poole, et
annaabi.ee 
