Tartu rahu (0)

Tartu rahu
1919 aastal 31.augustil saatis Nõukogude valitsus raadio teel Eesti valitsusele ametliku ettepaneku asuda läbirääkimistesse, mille sihiks oleks Eesti riigipiiri ja Vene ning Eesti väede vahel asuva neutraalse tsoonipiiri ja samuti teiste detailsete küsimuste kindlaks määramine Eesti riigi sõltumatuse tunnustamise alusel. Sellele rahupakkumisele oli alla kirjutanud Nõukogude Vene välisasjade komisaar Tsitseil. Eestis mõjus see uudis pommiplahvatusena kuid pärast hetkelist erutust saatis välisminister vastunoodi konkreetse ettepanekuga.
Kongressi 417 saadikust vaid 33 inimest ei pooldanud kommuniste.
Eesti Nõukogude Vene rahukõnelused algasid pärast väikeest viivitust 17.septembril. 18.septembril kirjutati protokollidele alla ja sõideti laiali kinnitades et rahuläbirääkimised peatselt jätkuvad. Edasi arenesid sündmused peadpööritava kiirusega. 10.oktoobril alustas valgete loodearmee viimast meeleheitliku rünnakut Petrogovi vallutamiseks. Selle sõja nimi oli Valge mõõk aga see kukkus läbi.
19.novembril kirjutas M.Litvinov Tartus alla Eesti, Läti ja Leeduga pantvangide ja tsiviilsõjavangide sõjavahetamise leppele. See oli nende riikide esimene lepin Nõukoude Venemaaga. Jõuti kokkuleppele ka relvarahu küsimustes aga seda ei allkirjastatud.
31.detsemberi õhtul teatati et on saavutatud Eesti iseseisvuse tunnustamise riigipiiride ja sõjaliste tagatiste küsimustes ning relvarahu küsimustes. Samal koosolekul kirjutatigi relvarahulepin alla, see jõustus Eesti Vene rindel 3.jaanuaril, lõpuks olid kahurid vaikinud.
1.veebruari pealelõunal tulid trükikojast korralikud vatman paberile trükitud rahulepingu eksemplarid, nad loeti veelkord üle ning ühes eksemplaris avastati komaviga mis muutis tervet lauset, mis tähendas seda et tuli leping saata tagasi trükikotta. Keskööks jõudsid lepingud aia tänava majja ja enamus telekatsiooni liikmeid olid purjus .
Nii sündiski Tartu rahu millest ikka ja jälle juttu tehakse.