TAMM Harilik tamm on üks meie võimsamaid ja tuntumaid lehtpuid. harilik tamm kasvab salumetsades,uhtlammimetsades, puisniitudel, loometsades, kuivades salumännikutes, aedades, parkides, puiesteedel jm. Tihedas puistus kasvavad tammed sirgetüvelised, püramiidja võraga ja kõrgelt laasunud tüvega. Lagedamal kasvavatel tammedel on kahar võra, mis algab madalalt ja tüvi on jändrik. Tamme kutsutakse puude kuningaks. tal on kuninglikult uhke kasv ja pikk iga. täisealise tamme juur ulatub kuni 10 m sügavusele maasse. Siit järelduvad kohe kaks tamme loomujoont - olles kindlalt ankrus, ei karda ta torme ja tungides sügavale maapõue, ei karda ta veepuudust. Vastupidavust veepuudusele näitab ka see, et tamm suudab ühena vähestest puuliikidest püsida meie kivistel ja põuastel loopealsetel
..2 400 000 tumehalli kleepuvat muna, mis kleepuvad kivide külge. Roheline kaksikhammas Liigikirjeldus Kaksikhammaliste sugukonda kuuluv sammaltaim. Lehed 1-3 cmon jäigad, kõrgune. vahel isegi torujalt kokku rullunud Kergesti murduvate lehetippudega. Elupaik Roheline kaksikhammas asustab enamasti niiskeid sega- või lehtmetsi, kasvades tüvede põhja-, kirde- või idaküljel. Eestis kasvab enamasti tammedel. Liigile on oluline suhteliselt valgusküllane, kuid kõrge õhuniiskusega metsakooslus. Levik Eestis Ohustatus Eestis on ta alates 1994. a. II kaitsekategoorias. Alates 2008. aastast kuulub ta Eesti ohustatud liikide punase nimestiku ohulähedaste liikide kategooriasse. Liiki ohustavad tegurid Suurte vanade puude väljasaagimine Lageraie Metsade kuivendustööd Õhusaaste Kasutatud kirjandus http://et.wikipedia.org/wiki/Atlandi_tuur
eoslad paiknevad 8 kaupa kotis, need on haploidsed. Mittesuguline paljunemine paljunevad koniididega, nt. rohehallik. Kottseened on enamasti hallitus- või söögiseened, nt. kerahallik (toodab aflatoksiin), pintselhallik (pintseliin), mürkel, luudik ja tungaltera. *Kandseened: sakrotroofid, eosed arenevad rakuväliselt eoskandadel. Nt. riisikas (kõik on sümbioosis puudega), servik (surnud puidu lagundaja), sampinjon, tammseen, vamm (lagundab surnud puitu) ja väävlik (tammedel). *Viburseened: eosed viburitega, elavad ja kasvavad vees. SAMBLIKUD. On tegemist endosümbioosiga ehk 2 organismi lahutamatu kooseluga, seen+rohevetikas ja seen+tsüanobakter (sinivetikas). Seen on mükibiont ehk varustab vetikat vee ja mineraalainetega. Vetikas on fotobiont ehk ülesandeks on fotosünteesida ja toota orgaanilist ainet. Kuna samblikul puuduvad organid, nimetatakse seda talluseks. Ülemine koorkiht, vetikakiht, südamikukiht ja alumine koorkiht
arenenud ühest, pähkel mitmest viljalehest moodustunud sigimikust. Hariliku pärnapuu vili. Foto: https://et.wikipedia.org/wiki/Kukkur_(botaanika) Teris on kuiv sulgvili, mille nahkjas viljakest on seemnekestaga kokku kasvanud. Teris esineb kõrrelistel, sealhulgas teraviljadel. Rukki teris. Foto: https://et.wikipedia.org/wiki/Teris Tõru on kuiv sulgvili, mis on alusel ümbritsetud kausikujulise lüdiga. Tõru esineb tammedel ja kiviviljakutel. Tõruks nimetatakse ka tammetõru.[1] Tammetõru. Foto: https://morfoloogia.weebly.com/kuiv-vili.html Seemnis on vili, mis meenutab väliselt seemet, kuid on tegelikult üheseemneline kuivvili. On tekkinud kahest viljalehest. Nahkjas viljakest ei ole seemnega kokku kasvanud. Seemnised võivad olla varustatud kileja äärisega või tiivakujulise lisandiga, mida nimetatakse ka tiibviljaks. Kui kaks tiibvilja on kokku kasvanud, siis nimetatakse vilja kaksiktiibviljaks.
haiguse tagajärjeks on taime kasvu mõningane aeglustumine ja taime nõrgenemine. Lehehaigused • Lehehaigused on ohtlikud ainult noortele taimedele. Nii võivad nad metsataimlates põhjustada seemikute kuivamist. Esinedes vanemate puude lehtedel, ei tekita nad enamasti märgatavat kahju, pidurdavad aga siiski mõnevõrra puu kasvu ja rikuvad ilupuude välimust parkides. TAMME-JAHUKASTE • Haigus esineb nii noortel taimedel kui ka juba vanadel tammedel. Suve esimesel poolel või keskel ilmub lehtede üla- ja alaküljele ning noortele võrsetele algul laikudena hiljem katvalt valge kirme. Suve teisel poolel kuivavad vigastatud lehed, kahjustatud võrsed aga on sügiseste külmade vastu õige tundlikud. • Tamme-jahukastet esineb Eesti taimlates, tammenoorendikes kui ka vanemail puudel. Peamiselt on täheldatud haigust 3-aastaste taimede juures. Et haigusest tabatud noored võrsed ei jõua sügiskülmade
Mulla pealmine kiht on struktuuriline kollakaspunane liivakas savi, madalamatel kohtadel selle all leeteliiv. Tammikut kaitsevad kuusehekid, mõisa-hooned ja vanemad puud. Alusmets on ära raiutud, ainult üksikud 1 m kõrgused vahtrad on alles, vähesel arvul leidub sõnajalgu. Väljaspool perekonnakalmistut on mäeküljel suur plats tavaliselt kalmistutel kasvavate igihaljaste kultuurtaimedega. Rohkesti leidub puudel samblikke, vesivõsusid ja kuivi oksi. Selle tõttu näib, nagu puuduks tammedel midagi, nagu põeks või kannataks nad millegi all. Paul Reim leidis, et tammiku juurdekasvu languse oli põhjustanud kohaliku muldkonna ebapiisav viljakus (Reim, 1925). Tammikus ei leidu küllaldaselt ka järelkasvu, arvestatavad on vaid üksikud 510- aastased nulud ja 23-aastased tammed. Ka Elmar Kaar on märkinud, et tammiku kasv on aeglustunud kehva mullastiku tõttu, mis ei vasta tamme nõuetele (Kaar,1964). Pargi inventuur 1998. aastal näitas, et
Terved tõrud on läikivad, pruunikad, soonelised. Valminud tõru ühes otsas on väike teravik ja teises ketas, millega ta kinnitub lüdisse. Esimesed varisevad tõrud on vigastatud või mittetäielikult valminud. Täisväärtuslikud tõrud hakkavad varisema tavaliselt pärast esimesi öökülmi (septembri lõpus, oktoobris). 1000 tõru mass on 2-4 kg. Tõrud on toiduks metsigadele, oravatele, mäkradele, leethiirtele, rähnidele, pasknääridele ja teistele loomadele ja lindudele. Tammedel toituvad ka paljud putukaliigid. Kui tammede lehtedel hakkavad silma ligi 1 cm läbimõõduga kerajad moodustised, siis on tegemist pahaga, millesse on peitunud hambapähklivaablase vastne. Tamme lehtedesse järavad vahel suuri auke aga tammemähkuri röövikud. 5 Paljuneb põhiliselt tõrudest. Sattunud headesse idanemistingimustesse, võivad tõrud hakata idanema juba selsamal sügisel. Kuid sügisel moodustub vaid ainult juur,
nii päikese, tuule kui ka võõra pilgu eest. Erinevalt paljudest kullilistest ja teistest liikidest ehitab must-toonekurg pesa puistu servast kaugele. Seega võib talle saada suureks probleemiks metsade killustatus (6) Pesapuuks on Eestis kõige sagedamini mänd, haab, tamm ja kask. Võrreldes pesapuude liigijaotust pesitsuspuistute kooseisu ja Eesti metsade keskmise koosseisuga võib märgata, et musttoonekurg eelistab pesitseda tammedel ja haabadel ning väldib pesitsemist kuusel ja sanglepal. Pesa läbimõõt on umbes 1 m, kuid aastatega võib nii selle diameeter kui ka kõrgus kasvada. Pesa vooderdatakse varakevadel samblaga ja ääristatakse peamiselt raagus lehtpuu okstega. (10) Suguküpsuse saavutavad must-toonekured kolmeaastaselt. Vanim teadaolev must- toonekurg on looduses elanud 18-aastaseks, loomaaias aga koguni 30-aastaseks.
Öökülmade oht on eriti suur metsaga piiratud väikestel lagendikel, kus õhk ei liigu ning tiheda metsaserva tõttu puudub ka õhuvahetus metsa ja lageda ala vahel. Hiliskülmakahjustuste ulatus oleneb puuliigist ja puude kasvufaasist külma esinemise ajal. Teistest külmakindlamad on paljud valgusenõudlikud liigid, sest nad on enam kohanenud tingimustega lagedal. Eesti metsapuudest esineb hiliskülmakahjustusi peamiselt noortel kuuskedel, tammedel ja saartel, põhjustades noorte võrsete ärakülmumist. Varakülmad e. sügiskülmad on praktilises metsakasvatuses väheoluline, mõjutab pigem võõrpuuliike. Kahjustused on suuremad kui külmad saabuvad järsku. Külmakahjustuste hulka kuulub ka külmakergitus ehk külmakohrutus. Mullavesi paisub jäätudes ja jää kergitab koos mullaga üles ka taimed. Sulades langeb muld tagasi, taimed jäävad aga kõrgemale. Kui see kordub, võivad juured katkeda ja taimed kerkida mullapinnale
vaarikavartes, harvem rohttaimede juurtes. Aiakahjur on sõstravartes elav sõstra-klaastiib ja vaarikavartes kaevandav vaarika-klaastiib. Suurim klaastiibadest on haava koore all või juurtes elav suur haava-klaastiib. Mähkurlased on väikesed, enamasti laiade ja tömpide tiibadega liblikad. Vastsed elavad võrgendiga kokkupõimitud lehtede või muude taimeosade vahel või viljades. Nende hulgas on väga palju kahjureid. Õunu kahjustab õunamähkur, herneid hernemähkur, tammedel elab roheline tammemähkur. Päevaliblikad. Rühm liblikate sugukondi, kuhu kuuluvatel liblikatel on tipust jämenenud tundlad, laiad kirjud tiivad mis asetatakse puhkeolekus seljale vastamisi kokku. Eestis suurim päevaliblikas on pääsusaba, looduskaitse all on mustlaik-apollo. Palju kahjureid, tuntumad nendest on suur-kapsaliblikas, naeriliblikas. Eestis tavalised liigid on väike-koerliblikas, päevapaabusilm, Öölased on
Antrakinoon on üks esimesi värvaineid, mida õpiti ka sünteesima. (Antrakinoonvärvained on ühed vähestest loomsetest värvainetest, mida on kasutatud tekstiilimaterjalide värvimiseks ja juba ammustest aegadest. Nimelt toodavad mitmed kilptäid punaseid antrakinoonvärvaineid. Tuntuim on Kesk-Ameerikas kaktustel elav ja toituv kosenilltäi, kes produtseerib karmiinhapet. 1kilogrammi kosenilli tootmiseks tuleb kiuvatada 100000 200000 kilptäid. Samalaadseid kilptäisid on ka Euroopa tammedel. Neid on kasutatud juba antiikaajal värvaine kermese tootmiseks. Purpurtigudest toodeti antiikajal nn (antiik)purpuri. Sellega värviti kuningate ja teiste ülikute rõivaid. tAntrakinoonist tuletatud ühendeid on ka paakspuu ja õunapuu koortes, naistepunas jm. Rohelised toonid saadakse põhiliselt klorofüllidest, mida leidub kõigis taimedes, kuid mis ei ole alati väga pesukindlad. Parema rohelise saab sinise ja kollase segamisel.
Haiguse all mõistetakse kahjulikku füsioloogilist muutust taime organismis. See võib olla tingitud mitteparasitaarsetest faktoritest (saastumine, mingi aine puudus või liig, temperatuuri muutused jne.) või patogeenist. Patogeen on kahjustuse esilekutsuja, tavaliselt on selleks elusorganismid, peamiselt seened, bakterid, viirused, ka mükoplasma taolised organismid. Puudel ja põõsastel esinevatest haigustest tekitavad seened 97%. Mõnel puuliigil on leitud üle 100 liigi seeni (tammedel üle 400, männil 300). Mitmesugused putukad tekitavad samuti taimedele kahjustusi, mida on mõnikord raske eristada seenkahjustustest. Tavaliselt leiame sel puhul taimedelt putukate jäänuseid, ekskremente, näritud kohti, auke jne. Seente vegetatiivkeha on mütseel e. seeneniidistik. Osal jahukasteliste liikidel tekib vananedes sekundaarne mütseel, sel juhul moodustuvad seeneniidistikul lühikesed harunemata paksukestalised tumedaks värvunud seeneniidid e. hüüfid (näiteks
Eoseid kannab lehe alumisel poolel juunist septembrini. Eoskuhjad on koma või hobuseraua kujuga, sellise kujuga eos- kuhjasid ei leidu meie teistel sõnajalgadel. Paljuneb peamiselt eostega. Kasutamine: Kaug-Idas kasutatud kupatatult toiduks. Risoomi keedist on kasutatud paelusside vastase vahendina. Õrna lehestiku tõttu sobib ilutaimeks. OHTENE SÕNAJALG Dryopteris carthusiana drys tamm, pteris sõnajalg: tammiku sõnajalg e. vanadel tammedel kasvav sõnajalg.Sugukond sõnajalalised. Kasvukoht: eelistab poolvarjulisi ja poolniiskeid kasvukohti laane-, salu- ja rabametsades. Ohtene sõnajalg on mitmeaastane, osalt talvituvate lehtedega eostaim. Vars esineb risoomina. Lehed kuni 1 m pikad, asetsevad tihedate kim- pudena. Lehekeste alumine paar tunduvalt erineva pikkusega, see on heaks määramistunnuseks kaugelt taime vaadates; lähedalt, silmadekõrguselt vaadates
annaabi.ee 
