Tallinna XV Graafikatriennaal 'Armastuse, mitte raha pärast' (0)

Tallinna Nõmme Gümnaasium
Tallinna XV Graafikatriennaal
'Armastuse, mitte raha pärast'
Arvustus
Mart Linnas
12a klass
Tallinn 2011
Külastasin 16. aprillil KUMU kunstimuuseumis Tallinna XV Graafikatriennaali “Armastuse, mitte raha pärast”.
Näitusel oli väga erinevaid töid: fotosid, fotomontaaže, maale. Samuti leidus ka tarbekunsti alla kuuluvaid teoseid. Triennaalil oli esindatud 35 maa kunstnikud , tähelepanu oli siiski baltimaade kunstile. Näitus on avatud kaasaegse kunsti kõige uuematele suunndadele, kaasab videot, performance ’it ja erinevaid trükimeediume. Kunstinäituse pealkiri pidi viitama sellele, et kunsti tehakse kire, mitte raha pärast. Enamik kunstnikke väidab, et teeb kunsti just armastuse või eneseteostuse jaoks. Raha osutus just väga populaarseks teemaks kunstnike seas.
Väljapanekud on väga erinevatel teemadel (müüdid, himu, lust, seks) ning erinevatel eluvaldkondades. Paljud teosed olid minu arvates liiga otsekohesed ning seetõttu ebaeetilised. Kuid mul pole olnud ka graafikaga varasemat kokkupuudet ning ei saanud seda millegagi varasemaga võrrelda.. On kasutatud erinevaid tehnikaid ja osa teoseid olid katsumiseks. Enamik teoseid lasid vaatajal ise otsustada nende tagamõtte üle.
Lähemalt arvustaksin läti kunstniku Naglis R. Baltušnikas’i teost “Lilled on tüdrukute parimad sõbrad. Nartsiss ”. Järjekordselt peab ütlema, et lihtsuses peitub ilu. Just selliseid hinnasilte on näinud arvatavasti igaüks. Minu arvates on teos geniaalne, arvestades, et selle peale võiks tulla igaüks. Teosele annab omapära just mosaiigi ülesehitus. Samas tundub teos monumentaalne. Mosaiigi mõtteks on teravmeelitseda igapäevase kaubandusliku mõtlemise kallal, kuid samas pole selles suuremat tähtsust. Lilled on tühjad tähistajad, sest kunstniku arvates vaatavad inimesed kõige enne just hinnasilti , kui seda, kas toodet vaja on või mitte. Samuti väidab autor, et lillede saamisel pole tüdrukutel oluline palju nad maksavad. Minus tekitas see enamvähem sama emotsiooni kuid teost võib ka tagamõtteta uurida, sest see oli minu jaoks peaaegu mittemidagiütlev.
Järgmisena võtaksin käsile projekti ”Globaalne postikunst”. Osa võttis õpilasi Sveitšist, Indiast, Hispaaniast, Suurbritanniast ja Lõuna Aafrikast. Projekti põhimõte oli selles, et kunstikoolide õpilased saadavad oma projektikaaslastele üle maailma A5 taiese mis jätaks ruumi dialoogiks. Väljanägemiselt on teosed nagu postkaardid ning nende peale tuli oma sõnum kujundada võitäiendada olemasolevat . Nende teoste eelduseks on see et mõlemast inimesest jääb märk maha ja nad saavad omavahel väga huvitavalt suhelda, ületades keelebarjääri. Samuti ei lubatud kasutada ümbrikke, sest markidel, templitel ja muudel postiinformatsioonil pidi olema selles oma osa. Projekti käigus tekkis multikultuurne suhtevõrgustik ning palju tõlgendusi erinevatel teemadel Samuti tekkis ka palju segadust . Minu arvates on see omamoodi huvitav, sest teos näitab iga osaleja kohta midagi. Minu arvates oli see projekt üks parimaid töid tervel näitusel, sest selles osales palju “kunstnikke” ja need olid kõik totaalselt erinevad.
Üldiselt kokku võttes oli näitusel väga palju erinevaid töid ja pakkus vaheldust tavapärasest kunstist. Võib õelda, et minu muljed on üldpildis positiivsed, kuigi leidus teoseid, mis mulle üldse ei meeldinud. Minu arvates on sellise kunstinäituse koostamine väga keeruline töö: näitusel osales kunstnikke väga paljudest riikidest ümber maailma. Selle näituse korraldamine on minu arvates väga suur õnnestumine. Nii võib vaatajatele tutvustada väga palju erinevaid kunstnikke. Samuti on just erinevate meediumite kasutamine edu pant .