Pääsusaba Liblikad on paljude arvates maailma kaunimad loomad. Oma värvidelt ja säralt võistlevad nad troopikataimedega. Minu lemmik liblikaliik on Pääsusaba. Maailmas on teada üle 165 000 liblikaliigi.Pääsusabad on kergesti äratuntavad. Pääsusabal on 37 alamliiki. Nad on suured, must-kollase tiivamustriga liblikad. Tagatiibadel on kannused, mis on liblikale nime andud, ja punased täpid. Pääsusaba on Eesti suurim päevaliblikas. Tiibade siruulatus on 8– 10 cm. Pääsusabasid võib leida luhtadel, tee - ja metsaservadel, taluaedadest. Lendab mai lõpust juuli keskpaigani, harva teine põlvkond ka augustis. Pääsusaba lendab kiiresti ning tõuseb tihti väga kõrgele. Pääsusaba on üks kolmest Eestis elutsevast ratsulibliklaste liigist puriliblika ja mustlaik-apollo kõrval.
Igale lülile kinnitub üks paar pikemaid või lühemaid jooksujalgu. Käpp koosneb tavaliselt viiest lülist, küüniseid on kaks. Sageli kinnitub säärtele üks või kaks paari tugevaid ogasid - kannuseid. Mõnikord on eesjalad tugevasti redutseerunud. Tiibu on liblikatel kaks paari, harva on tiivad nii lühikesed, et loomad on lennuvõimetud. Lõugadega liblikatel ja samasoonelistel on tiivad sarnase soonestuse ja kujuga, erisoonelistel aga on tagatiibadel vähem sooni kui eestiibadel. Tavaliselt on samasooneliste eestiivad tagatiibadest laiemad ja pikemad, kuid näiteks sambliklastel on vastupidi. Liblikate tiivad on enamasti kaetud tihedate soomustega, mis paiknevad pooleldi üksteise peal nagu katusekivid. Soomused moodustavad tavaliselt tiibadel rohkem või vähem 4 keerukaid mustreid, ühevärviliste tiibadega liblikaid ei ole eriti palju. Tiivasoomuseid on
Machaon on aga tegelane Kreeka mütoloogiast, kes pälvis austuse Trooja sõjas muu hulgas ka arstina tegutsedes. Pole teada, et pääsusabasid oleks mingilgi moel mõnel meditsiinilisel otstarbel kasutatud. Seetõttu on tõenäoline, et kui Linne liikidele nimesid andis, oli tema eesmärgiks mitte müütide abil pääsusabasid iseloomustada, vaid vastupidi, ilusa liblika abil mütoloogilist kangelast tunnustada. Tunnused: Kergesti äratuntavad, suured, must-kollase tiivamustriga liblikad. Tagatiibadel iseloomulikud kannused, "sabad," mis on liblikale ka nime andnud, ja punased täpid. Röövikud helerohelised, mustade vöötide ja punakas-oranzide täppidega. Mõõtmed: Eesti suurim päevaliblikas, tiibade siruulatus 65-95 mm. Emased on isastest suuremad. Röövikud kasvavad 50 mm pikkuseks. Elupaik ja levik: Kui välja arvata põhjapoolsed lumekõrbed ja lõunapoolt algav lähistroopika, siis katab pääsusaba levila ühtlase laia vööna kogu põhjapoolkera
ja mädanenud puuviljadest. Hiidkaruslane Kohad On enamalt jaolt aktiivsed õhtusel ajal, aga võivad pimedas lennata ka valguse peale. Neile sobivad niiskemate lehtmetsade lagendikud ning metsaveered. Suvel kohtame ühe põlvkonna valmikuid juuni keskpaigast kuni augustini. Välimus Esitiibade põhivärv on mustjasroheline koos sinaka metallläikega, neid ilmestavad kollakasvalged kuni oranzid laigud. Karmiinpunastel mustade veertega tagatiibadel näeme musti laike. Liblika mustjasrohelisel rindmikul näeme kahte oranzi pikijoonekest ning tiibade siruulatus võib olla nii vähem kui enam viiest sentimeetrist. Munemine Emasliblikas muneb paar-kolmsada muna, kes talvituvad kas nuku või röövikuna. Intervjuu Päevapaabusilmaga Miks ei valitud sind aasta putukaks? Järelikult pole minu aasta, aga ega ma kurb ei ole, lasen teistel ka särada. Kas oled üllatunud ,et Hiidkaruslane valiti aasta putukaks?
Igale lülile kinnitub üks paar jooksujalgu. Käpp koosneb tavaliselt 5 lülist, küüniseid on 2. Sageli kinnitub säärtele üks või kaks paari tugevaid ogasid ehk kannuseid. Mõnikord (näiteks isastel koerlibliklastel) on eesjalad tugevasti redutseerunud. Tiibu on liblikatel kaks paari, harva on tiivad nii lühikesed, et loomad on lennuvõimetud. Lõugadega liblikatel ja samasoonelistel on tiivad sarnase soonestuse ja kujuga, erisoonelistel aga on tagatiibadel vähem sooni kui eestiibadel. Tavaliselt on samasooneliste eestiivad tagatiibadest laiemad ja pikemad, kuid näiteks sambliklastel on vastupidi. Liblikate tiivad on enamasti kaetud tihedate soomustega, mis paiknevad pooleldi üksteise peal nagu katusekivid. Soomused moodustavad tavaliselt tiibadel mustreid, ühevärviliste tiibadega liblikaid ei ole eriti palju. 5 Tagakeha liblikatel on ilma jätketeta silindrikujuline või mingitpidi lapik
kokku kasvanud lülist. Igale lülile kinnitub üks paar jooksujalgu. Käpp koosneb tavaliselt 5 lülist, küüniseid on 2. Sageli kinnitub säärtele üks või kaks paari tugevaid ogasid: kannuseid. Tiivad Tiibu on liblikatel kaks paari, harva on tiivad nii lühikesed, et loomad on lennuvõimetud (näiteks emased külmavaksikud ja tupslased, paljud emased märslased). Lõugadega liblikatel ja samasoonelistel on tiivad sarnase soonestuse ja kujuga, erisoonelistel aga on tagatiibadel vähem sooni kui eestiibadel. Tihti esinevad tiibadel ka pikemad või lühemad jätked: siilakud. Lennu ajal ühendatakse tiivapaarid tagatiival paikneva vastava oga, kidaharjase abil, et tagada nende sünkroonne töö. Tiivad Liblikate tiivad on enamasti kaetud tihedate soomustega, mis paiknevad pooleldi üksteise peal nagu katusekivid. Soomused moodustavad tavaliselt tiibadel mustreid, ühevärviliste tiibadega liblikaid ei ole eriti palju.
Admiralil on suured mustaruugekirjud tiivad. Tiibade siruulatus on 65-70mm. Admirale võib kohata kõikjal avamaastikel, aedades, metsaservadel, niitudel, mitmesuguste taimede õitel. Admirali valmikud lendavad meile mai lõpust juunini ja juuli lõpust septembrini. Admiralide sügispõlvkond meie külma talve üle ei ela. Pääsusaba Pääsusabad on kergesti äratuntavad. Nad on suured, must- kollase tiivamustriga liblikad. Tagatiibadel on kannused, „sabad“, mis on liblikale nime andud, ja punased täpid. Pääsusaba on Eesti suurim päevaliblikas. Tiibade siruulatus on 65-95mm. Pääsusabasid võib leida luhtadel, tee-ja metsaservadel, taluaedadest. Lendab mai lõpust juuli keskpaigani, harva teine põlvkond ka augustis. Pääsusaba lendab kiiresti jatõuseb tihti kõrgele. Koiliblikas Koiliblikad on kuldselt või hõbedaselt läikivate tiibadega tillukesed liblikad. Kitsad esitiivad on pehmelt
Admiralide sügispõlvkond meie külma talve üle ei ela- neil puudub talvine diapaus (putuka talveuni). Admiralid on maiad liblikad- lisaks hilissuviste õite külastamisele parvlevad nad lõhkiküpsenud õuntel ja ploomidel. Admirali röövikud on mürgised. Suve lõpul röövik nukkub ning veedab talve kaitsva lumevaiba all. Pääsusaba Pääsusabad on kergesti äratuntavad. Nad on suured, must-kollase tiivamustriga liblikad. Tagatiibadel on kannused, ,,sabad", mis on liblikale nime andud, ja punased täpid. Pääsusaba on Eesti suurim päevaliblikas. Tiibade siruulatus on 65-95mm. Pääsusabasid võib leida luhtadel, tee-ja metsaservadel, taluaedadest. Lendab mai lõpust juuli keskpaigani, harva teine põlvkond ka augustis. Pääsusaba lendab kiiresti ning tõuseb tihti väga kõrgele. Mustlaik-kidaöölane Eestiibade värvus on pruun. Tiiva muster on nagu kõigile öölastele iseloomulik
Käpp koosneb tavaliselt viiest lülist, küüniseid on kaks. Sageli kinnitub säärtele üks või kaks paari tugevaid ogasid - kannuseid. Mõnikord (näiteks isastel koerlibliklastel) on eesjalad tugevasti redutserunud. Tiibu on liblikatel kaks paari, harva on tiivad nii lühikesed, et loomad on lennuvõimetud (näiteks emased külmavaksikutel ja tupslastel, paljudel emastel märslastel). Lõugadega liblikatel ja samasoonelistel on tiivad sarnase soonestuse ja kujuga, erisoonelistel aga on tagatiibadel vähem sooni kui eestiibadel. Tavaliselt on samasooneliste eestiivad tagatiibadest laiemad ja enamasti ka pikemad, kuid leidub ka selliseid liblikaid, kelle tagatiivad on eestiibadest laiemad (näiteks sambliklased). Tiivad võivad olla ka sagarateks jaotunud, näiteks liblikatel sugukondadest Alucitidae ja Pterophoridae. Tihti esinevad tiibadel ka pikemad või lühemad jätked - siilakud, tuntuim selline liik on pääsusaba (Papilio machaon). Paljudel väikestel liblikatel on tiivad muutunud
piirkondades. Tema esinemise põhjus pole päris selga. Algupäraselt eelistas see pääsusaba stepialade kuva ning päikesepaistelist kliimat. Eestis võib pääsusaba varase kevade korral ringi lendamas näha juba maikuus. Põhiandmed Klass: Putukad Selts: Libliklalised Sugukond: Ratsulibliklased Perekond ja liik: Papilio machaon Suurus Tiivaulatus: 70-75 mm. Värvus: Hallikasmusta mustriga kollast värvi tiivad, tagatiibadel on sinised ja punased silmakujulised laigud. Paljunemine Innaaeg: Kevad ja suvi. Munad: Kerakujulised, munetakse ühekaupa. Arenguperiood: Munal 8-10 päeva, röövikust nukuni 6-7 nädalat, nuku areng 2-24 nädalat. Lähisuguluses olevad liigid Lähim sugulane on Lõuna-Euroopa liik Papilio hospiton. Samasse sugukonda kuuluvad puriliblikas (Iphiclides podalirius) ja liik Zerynthia polyxena. Esinemine
kiskja tähelepanu. Sisalikel on aga võime saba ära heita (autotoomia) ja seeläbi ise pääseda; - silmi jäljendavad laigud (silmlaigud) paljude troopiliste kalade sabaosas, mis siis ilmsestigi suunavad röövkalade rünnakud pea asemel ohutumasse kehapiirkonda; - silmtäpid paljude liblikate tiivaservades - linnu rünnaku suunamine tiiva serva päästab liblika; - siilakud ("sabad" tagatiibadel, nagu nt pääsusabal) tagatiibade taganurgas paljudel liblikatel. Usutavasti on seletus selline, et kokkupandud tiibadega istuval liblikal tekib tagatiibade taganurka näiv "võltspea" (siilakud siis nagu tundlad), mille ründamisel lindude poolt pole nii hukatuslikud tagajärjed kui päris pea ärasöömisel. Eelesitatu on klassikaline seletus, kuid viimasel ajal usutakse, et mehhanism võib olla teie - nii on täheldatud, et
Loom võib olla väga väike ja elada ökoniššis, kus tal vaenlasi ei ole. Vagelvastsed naftaloigus, kus nende olemasolust ei tea teised liigid. Tagasi ju keegi sealt ei pääse. Liblike tiibadel pisut hallitanud ja vana puukoore muster, Suruliblikas trooplises Ameerikas matkib koolibrid, ta võib lennata 54-56 km/tunnis ja on väga hea manööverdamisvõimega, suudab teha paigallendu, pika kärsa abil suudab tankida end nektariga õhus olles nagu koolibri. Liblikad, kelle tagatiibadel on päraniaetud suured silmad. Silmamustreid kasutavad ka korallriffidel elavad paljud kalaliigid, näiteks ingelkala. Metsades kaitsevad end niiviisi näiteks sisalikud (lenddraakon) ja maod (india kobra). Ellujäämissõjas on väga head võtted ka peitmine ja ehmatamine. Ehmatamine eriti siis, kui kiskja näeb tõepoolest seda, mida ta tõsiselt kardab. See on raske, sest enamasti lähtub kiskja kolmest meelest ja kõiki meeli petta tavaliselt ei õnnestu.
ehitusega. Rindmik koosneb kolmest omavahel tugevasti kokku kasvanud lülist. Igale lülile kinnitub üks paar pikemaid või lühemaid jooksujalgu; käpp koosneb 5 lülist; küüniseid 2. Sageli kinnitub säärele üks või kaks paari tugevaid ogasid kannuseid. Mõnikord eesjalad tugevasti redutseerunud. Tiibu kaks paari, harva tiivad lühikesed. Lõugadega liblikatel ja samasoonelistel on tiivad sarnase soonestuse ja kujuga, erisoonelistel on tagatiibadel vähem sooni kui esitiibadel. Samasooneliste esitiivad tagatiibadest laiemad ja pikemad. Tiivad võivad olla jaotunud sagarateks; tihti esinevad tiibadel ka pikemad või lühemad jätked. Tiivad kaetud enamasti tihedate soomustega, mis paiknevad pooleldi üksteise peal; soomused moodustavad tiibadel mustreid. Tiivasoomuseid kaht tüüpi: pigmentsoomused, mille värvus tuleb mõnest värvainest ning optilised soomused, mis murravad valgust. Just optilistest
annaabi.ee 
