"Taevased ratsanikud" Tuglase novellid (2)

Tuglase novellid
„Taevased ratsanikud“
-hilissügise varajane õhtu, kus pronkshiiglastest malmhobused juhtisid võimsalt võlvilt õhtuse avaruste metallimerre. Türklane ahviga. Ahv tantsis ning nendega kaasas olev poiss mängis vilet. Inimesed ruttasid neist mööda ja ei pannud neid tähele. Türklane võttis ahvi ja hakkas astuma . Nad jõudsid kiviteppidele. Ahv kartis pimedust ja istus seetõttu türklase õlal. Poiss- Bova . Ta oli näljane ning peatus vorstipoe ees. Poemüüja ässitas ta eemale. Bova sai türklase vastu kurjaks, kuna too talle vorsti ei ostnud. Nad olid väsinud, jõudsid kongi, vanamees murdis neile leiba ja nad jäid tukkuma. Bova ärkas, kuna vanamees hakaks oma raha lugema, raha oli palju. Bova ei suutnud magama jääda, ta oli endiselt näljane ja nägi kujutelmas vorste. Bova oli koos ahviga kasvanud, mõtles erisuguseid mõtteid. Ja ta leidis, et türklane on tema õnnetuses süüdi.bova tahtis vanamehe käest raha saada, kuid too ärkas selle ürituse peale. Bova lõi käed mehe kõrri. Ta võttis raha ja tormas minema. Ahv magas edasi.
- ta jooksis vorstiputka poole, kuid see oli õhtuks juba kinni. Ta jõudis sadamasse, sealt ta leidis vorsti, mille kallale ta kohe asus. Kaupmees määris Bovale pähe ka riideid . Ta liikus sealt edasi ja jõudis valgustatud linnajakku. Ta näitas, mida ta soovib süüa. Selle peale tellis ta ka õlut ja viina . Linn tundus nüüd talle palju kaunimana. Ta jagas inimestele raha, seda keelamata. Ta ei tundnud raha väärtust. Nüüd hakkas ta kõigile raha jagama. See tegi talle ainult lõbu. Ta käis baarides ja jõi. Ta tegi baaris mitmetele inimestele välja. Nad otsustasid minna sõitma ja asusid sõidukitesse. See pakkus Bovale lõbu. Ta kukkus vankrist välja, ka see oli tema jaoks naljakas. Ta jõudis majani, kus ees seisid kuldtressides mehed, majal oli postide otsas roosad valguspallid.
-ta istus toolile. Seina kaunistasid kunstpuud. Mängis muusika . Üle põranda jooskid roosad olendid. See tundus Bovale naljakas. Nähtavale tulid noormees ja tütarlaps lauldes. Noormees haaras mõõga ja torkas selle neiu südamesse. Kuid laul mängis edasi.(näidend) Bova hakkas nutma . Üks naine viskas teda apelsinikoorega, hiljem tõmbas ta enesega treppidest alla . naine istus tõlda ja võttis Bova kaasa. Ta toetas naise rinnale. Naine hakkas Bova juukseid silitama. Nad jõudsid suvila ette, kus nad tõllast välja tulid. Nad astusid sisse, langesid sohvapatajdele. Bova ei mõistnud seda, mida naine rääkis ja see tegi naisele nalja . Bova tundis end uimastuvat. Nad hakaksid jooksma ja naise rõivad hakkasid langema . Ka Bova heitis oma seljast riided. Nad jõudsid ruumi, mida täitis suur voodi.
-Bova leidis end taas tänavalt. Ta ei teadnud mõnda aega, kus ta oli. Ta läks mööda sama teed, mida oli kõndinud õhtul, veel siis kui tal raha ei olnud. Öö oli andnud talle palju võimalusi, mis enam ei kordu. Ta jõudis sadamasse, kus üks mees hakkas tal ühket ülikonda seljast varatsama. Bova andis selle talle vabatahtlikult. Bova ostis vanamuti käest vorsti, kuid see ei maitsenud talle. Ta jõudis taas kongini, kus oli jõudnud ka ahvi ja türklasega. Raha lendas kukrust laiali ja Bova tundis ainult und. Ta jäi kohe magama, kuid nägi painajaid (ta tõsusi mööda lõputuid treppe . Astmed olid nii kitsad , et sinan ulatusid ainult varbad . Tema taga oli hääl, mis hüüdis ära jäta mind. Ta varvastest tilkus verd,kä d rakkus, ta jõudis maapinnale turule, kus nad alles türklase ja hviga raha olid kerjanud, ta hüppas hiigelhobuse selga , kuid kole elukas kes teda jälitas oli tema taga. ) ta tundis painajat otsekui ilmsi, keegi kägistas teda kõrist, käed olid karvased (ahv), ning see keegi võttis kukru tema taskust ja hakkas raha vaatama.