Suvemälestused (0)

Suvemälestused
"Tere, mina olen ahv, aga kes oled sina?", seda küsis ahv minult , kui külastasin suvel loomaaeda. Peale ahvide nägin seal veel teisi huvitavaid loomi nagu näiteks kaslasi, roomajaid, sõralisi ning ka eksootilisi linde.
Tegelikult kujunes Tallinnas käik elamusterohkeks. Käisin Vabaduse väljakul sammast vaatamas. Peale selle muidugi mujal kondamised. Eredaimalt meenub ronimine mööda kitsast kivitreppi Oleviste kiriku torni 60-ne meetri kõrgusel asuvale vaateplatvormile. Oli vahva sealt linna vaadata!
Suve keskel tabas meie tänavat suur politsei väljakutsete hulk. Esmalt paistis , et meie linnas töötab edukalt koerapolitsei. Naabri plehku pannud koera pärast kutsuti ment . Mingid tüübid väitsid, et nende pisikest Pitsut olevat valge peni väravast välja tormates rünnanud. Tänaval sõimlesid alles valjult koerte omanikud , kui hulkur jooksust saabus. No oleks see kutsa , siis sellest nässakast väljagi teinud! Tänavateateri etendus missugune!
Teist korda oli pollarid sunnitud tulema naabrite suure musta koera pärast. Too koduvalvur oli läinud õrritama nõrganärvilisi, kes olid varmad politseid kutsuma.
Kolmandal korral oli põhjuseks minu hooletus . Sõitsin lihtsalt rattaga autole otsa. Oleks siis veel mingi tume roostes vana pann olnud, mida kohe ei märka, aga see oli üle terve tänava kõige kärtspunasem auto. Kõige tipuks veel suhteliselt uus ja pealegi veel liisinguga. Äestasin seda päris korralikult. Veel jaburam oleks saanud olla vaid töötavate vilkuritega politseiautole otsasõit. Ainus, kes mind selles jamas lohutas, oli naispolitseinik.
Ega ainult minul viltu vedanud. Naabripoisid maalt läksid Soome onule külla ja niisama lõbutsema. Teel Serena veeparki otsustas üks poistest teed lühemaks lõigata ja jooksis otse. Orgile otsa! Kõva kisaga ehmatas ta isegi jokkis põdrad kaineks. Jalale tehti kaheksa õmblust ja kaks tuhat krooni tuli maksta arstiabi eest. Nii juhtuski, et vanemad vedelesid vees ja lapsed limpsisid väljas jäätist...
Augustis tabas meie tänavat kipsineedus. Kuidas seda teisiti oskakski nimetada, kui kolm naabrit ühe nädala sees said endale valge kilbiga jäseme. Võõral tekkinuks küsimus, et kes kellele virutas? Tegelikult trikitas üks neist rattaga üle oma võimete, teine kukkus ja kolmas lendas mootorrattaga trenni tehes. Seega osutusid tõeks politseiniku sõnad, et ikka juhtub, kahjuks.
Muidugi pidin ma ka endast väiksemate karjas olema. No need päevad on alati täis ootamatusi , sest mitte kunagi ei või teada millega nad jälle hakkama saavad. Ja iial ei või aimatagi, kust pauk või pirn tuleb. Isegi metsa ei julge sellistega enam minna. Kujutage ette, et sõidate rahulikult , teist möödub kimaga Paralepa võistkonda kuuluv rattur ning siis kilkab kõva häälega üks pärdikutest:" Näe, Paralepa p***e läheb!" Vaju või maa alla! Pidid nad just dressi alaselja osale oma võistkonna nime trükkima.
Vaheaeg möödus liiga kiiresti. Oleksin meeleldi rohkem lugenud ja reisinud kaugemalegi, kui Lõuna-Eestisse, kuid muid toimetusi oli nii rohkelt, et päris puhkust õieti polnudki . Igavust ei tundnud ma suvel kordagi .