Suur koletis (0)

Suur koletis .
 
Elas kord üks suur koletis , kellele meeldis õudselt logeleda. Ta logeles pikki tunde kõrgel oma lossis , imetledes rohelisi metsi, kuldkollaseid põlde ja sinavaid mägesid. Talle meeldis kuulata linnu laulu ja mängida peitust, kuid mure oli selles et ta ei saanud kuhugile ennast peita , ükskõik kuhu oleks a ennast peitnud ikka oleks ta üles leitud. Talle meeldis ka käia järvede ääres, vaadates siledalt veepinnalt enda peegeldust. Suur koletis armastas järvi ja nende juures olles oli ta väga õnnelik.
Kuid suurel koletisel oli ka üks suur mure. Nimelt ei olnud suurel koletisel sõpru. Kõik teised kartsid koletist ning keegi ei julgenud temaga koos aega viita . Suur koletis aga oli väga sõbralik ning hea iseloomuga . Koletis tahtis nii väga et tal oleks keegi, kellega aega viita , keegi kes kuulaks ta muresid ja õnnestumisi ja oleks talle tähtsam kui ei miski muu.
Ühel päeval kui suurt koletist oli narritud, istus ta õnnetult kivi peal ja nuttis. "Miks nad küll mind ei armasta? See ei ole üldse hea, kui sind põlatakse." Nuuksus suur koletis. Kivi oli küll päikese käes soojaks läinud ja seda kattis kena roheline pehme sammal , aga see ei teinud koletise tuju paremaks. "Miks ma pean olema suur koletis? Kui ma oleksin väike nagu sipelgas , siis oleks kõik minu sõbrad, " mõtles suur koletis, kes kivi sooja kivi peal istudes pisaraid kuivatas. Siis aga tuli suurele koletisele mõte : "Kui õige läheks Maaisa juurde?! Tema oskab mind kindlasti aidata!"
Minek Maaisa juurde võttis mitu päeva aega ning kui suur koletis ära väsis, otsis ta mõne varjulise puualuse ning tegi uninaku. Lõpuks oli suur koletis jõudnud Maaisa mäeni. Maaisa istus mäetipus mugava tamme puust tooli pealja norkas nii kõvasti, et esiteks kohkus koletis nii ära, et ei julgenud juttugi alustada. Suur koletis läks Maaisa jalge ette ja tahtis juba oma muret kurtma hakata, aga jälle norkas Maaisa ja koletisel läks küsimus meelest ära. Maaisa norskamine oli pehmelt üeldes jube. Üles vaadates nägi ta imestusega, et kõrgel mäe kohal muutusid helid väikesteks valgeteks pilvedeks, mis aeglaselt eemale hõljusid. Kui norskamine oli vaiksemaks jäänud kasutas koletis oma juhust ning hakks rääkima ja Maaisa ärkas kohe ülesse. Maaisa oli selle peale niivõrd kohkunud et nii suur olevus tema juurde tee on leidnud, et lausus hirmunult kes sa oled mis sa tahad .
Lõpuks hakkas suur koletis rääkima. Ta jutustas oma õnnetusest, sellest, kuidas teised teda sellepärast narrivad, et ta nii suur on. "Miks ma ei võiks olla hoopis väike koletis olla?" küsis suur koletis õnnetult. Maaisa naeratas rahulikult ja ütles : "Tea, suur koletis, et sa oled väga eriline koletis." Seda kuuldes läksid suur koletise sinised silmad suurekes ja säravamaks. "Nimelt sina, minu kurb suur koletis, sa oled väga ainulaadne koletis.sinusuguseid suuri koletisi on maailmas väga vähe ja sa peaksid selle üle just uhkust tundma. " Seda kuulates oli suur koletis õudselt rõõmus . Ta hüppas õhku, tegi kukerpalli ja prantsatas rõõmust maha tagasi. Suure koletise silmad helkisid rõõmust aja ta tänas Maaisandat kogu südamest. Maaisandal oli rõõmus meel, et sai kedagi aidata ning ta vajus jälle sügavasse unne.
Sellest päevast peale oli suur koletis alati õnnelik. Ta logeles iga päev oma järve ääres ja enam ei kiusata teada sest koletis sai lõppuks aru mis on tõesti tähtis. Nüüd mängib ta iga päev peitust oma uute sõppradega. Kuigi ta teab et ta leitakse alati ülesse esimesena ei muuda see mõte teda enam kurvaks.