alusteks ja sooladeks. Oksiidid Oksiidid on sellised liitained, mis koosnevad kahest elemendist, millest üks on hapnik. Oksiidid tekivad: 1) lihtaine ühinemisel hapnikuga (C+O2 -> CO2; S+O2 -> SO2; 4Al+3O2 -> 2Al2+O3) 2) lagunemisreaktsiooni käigus (CaCO3 -> CaO + CO2) Oksiidid jagunevad aluselisteks, amfoteerseteks ja happelisteks oksiidideks. Aluselised oksiidid on metallioksiidid, happelised aga mittemetallioksiidid. Happelise oksiidi reageerimisel veega tekib hape (CO2+H2O -> H2CO3), aluselise oksiidi reageerimisel veega tekib alus (MgO+H2O -> Mg(OH)2). Amfoteersed oksiidid reagreerivad nii aluste kui hapetega. Tuua näiteid õhus, vees ja maakoores leiduvatest oksiididest. Õhus: Süsinikdioksiid e. Süsihappegaas (CO2), 0,03% Vees: Vesi (H2O), 75% Maa pinnast Maakoores: Liiva põhiline koostisosa ränidioksiid (SiO2), rauaoksiidid (Fe2O3; Fe3O4), alumiiniumoksiid (Al2O3) ja vasemaak kupriit vaskoksiid (Cu2O).
Ca(ClO)2--kaltsiumhüpoklorit--kloorlubja tähtis koostisosa, rakendatakse pleegitus- ja desinfitseerimisvahendina. FLUOR (F), BROOM (Br), JOOD (I) Fluor (F:1s22s22p5) on helekollase värvusega, õhust veidi raskem, terava lõhnaga väga mürgine gaas. Ta on keemiliselt kõige aktiivsem mittemetall. Toatemperatuuril ühineb ta vesinikuga plahvatusega juba pimedas: H2+F2=2HF HF vesilahust nimetatakse vesinikfluoriidhappeks. Viimane on nõrk hape, kuid väga mürgine ja sööbiv. HF söövitab isegi klaasi. HF sooli nimetatakse fluoriidideks. Vesiniksideme olemasolu tõttu võib ühealuseline vesinik vesinikfluoriidhape moodustada ka vesiniksoolasid ja esineb isegi gaasi faasis dimeerina: (HF)2 ehk H2F2. Reageerimisel veega eraldub hapnik (ja trihapnik): F2+H2O=2HF+O 2O=O2; 3O=O3 Broom (Br: 1s22s22p63s23p63d104s24p5) on punakaspruuni värvusega väga mürgine vedelik. Tema vesilahust nimetatakse broomiveeks
lahustega ei reageeri vesinikust tagapool olevad metallid. Tugevad happed lagunevad vees täielikult ioonideks, nõrgad happed (H2S; H2CO3; H2SO3; H3PO4) vaid osaliselt. Siiski ei või nõrku happeid ohutuiks lugeda. Tähtsamad ohutusnõuded on, et hapet tuleb vette valada peene joana ning et kahjustatud kohta tuleb pärast veega pesemist loputada söögisooda lahusega ning peale seda uuesti veega. Soolhapet saadakse gaasilise vesinikkloriidi juhtimisel vette. Ta lahustub hästi vees, on tugev hape, terava lõhnaga ning tema aurud kahjustavad hingamisteid. Kontsentreeritud väävlishape on tugev oksüdeerija ja raske õlitaoline vedelik. Väävlishapet saadakse vääveloksiidi SO2 lahustamisel vees, süsihapet saadakse aga CO2 + H2O -> H2CO3. Väävlishape on keskmise tugevusega mürgine hape, süsihape on nõrk mittemürgine hape. Happeline ioon on happele vastav ioon. Soolhape e. vesinikkloriidhape HCl Divesiniksulfiidhape H2S Lämmastikhape HNO3 Väävelhape - H2SO4
Lakmus(paberi kujul) Metüüloranz punane alla 3 pH kollane üle 4,5 pH Fenoolftaleiin värvusetu alla 8,5 roosa üle 9.5 pH Broomtümoolsinine kollane alla 6.5 sinine üle 7.5 59. lahuse pH mõiste. Seos vesiniku ioonide kontsentratsiooni ja lahuse pH väärtuse vahel. pH tähendab vesinikeksponenti mis iseloomustab vesinikioonide kontsentratsiooni lahuses. pH skaala 1 2 tugev hape 3 4 5 nõrk hape 6 7 neutraalne 8 9 nõrgalt leeliseline 10 11 12 tugevalt leeliseline 13 60. lahuse pH määramisviisid.
· CO on formaalselt sipelghappe HCOOH anhüdriid ja seda saab laboris HCOOH dehüdratatsioonil kuuma väävelhappega. · CO on värvitu, lõhnatu, vees vähelahustuv mürgine gaas. · CO on suhteliselt vähese reageerimisvõimega, kuna side molekulis on tugevaim teadaolevatest sidemetest. · CO on Lewis'i alus tänu vabale elektronipaarile süsiniku aatomil ning annab sideme d-elementide aatomite ja ioonidega. · CO on Lewis'i hape tänu vabale (lõhustavale) MO-le. · Sellise kahepalgelise loomuse tõttu eksisteerib palju CO-komplekse, nt d-metallide karbonüüle. · Nikliga annab näiteks nikkelkarbonüüli: Ni(s) + 4CO(g) Ni(CO)4(l) · CO mürgisus tuleneb kompleksi moodustamisest hemoglobiini rauaga. · CO on redutseerija, mida kasutatakse rea metallide saamisel. 28. Eristage peamiste räniühendite struktuure ja kirjeldage nende omadusi. · Räni on maakoores levikult teine element hapniku järel.
B – suhteliselt levinud (tavaline) element Tl – vähelevinud Ga, In – haruldased, väike levik ja toodang 3.2. Boor 3.2.1. Elemendi ja lihtainena Boori ühendeid booraks Na2B4O7 ·10H2O (naatriumtetraboraat) boorhape H3BO3 kasutab inimkond mäletamatutest aegadest Need on praktikas tähtsaimad boori ühendid, leidub sellisel kujul ka looduses. Boorhape on ainus anorgaanil. hape (mineraalhape), mida leidub looduses üsna puhtal kujul. (lahjendatult ja segus leidub mitmeid teisigi, isegi H2SO4 ja HCl) Boori nimetus – sõnast bauraq või borax (hilisladina) Lihtaine kujul eraldati esmakordselt 1808 Gay-Lussac, Thenard Davy (neist sõltumatult) Leidumine looduses – tähtsamad mineraalid: kolemaniit Ca[B3O4(OH)3]·H2O e. 2CaO·3B2O3·5H2O
CaO + H2O Ca(OH)2. Amfoteerse ühendina võib vaadata nt AlH3, mis reaktsiooni teistest partneritest olenevalt on kas el-paari doonoriks (aluseline ühend) või aktseptor (happeline ühend): 1. AlH3+3BH2=Al[BH4]3aluseline ja 2. KH+AlH3=K[AlH4]happeline Amfoteersed ühendid võivad reageerida nii happeliste kui aluseliste ühenditega ZnO + HCl ZnCl2 + H2O alus 2NaOH + ZnO + H2O Na2[Zn(OH)4] hape Seega esineb amfoteerne ühend alusena kui tema koostises olev elektropositiivsem element moodustab soola katioonina Xn+; happena kui elektropositiivsem element on kompleksimoodustajaks. 7. Vesinik: leidumine, lihtaine saamine, omadused ja kasutamine. Lihtsaim võimalikum aatom. Universumis levinuim element (~89%). Sageli ei paigutata teda perioodilisustabelis kindlasse rühma (võiks olla 1. või 17./VIIA rühm). Maal on teda suhteliselt vähe: vesi, fossiilsed kütused
ammoniaakhüdraat (NH3 ∙H2O) Hüdroksiid on mittemolekulaarne kristalne aine, mis annab dissotsieerumisel lahusesse metalli katioone ja hüdroksiidioone. •Leelis on veel lahustuv tugev alus. Leelised on leelis- ja leelismuldmetallide hüdroksiidid, nt. NaOH, KOH, Ca(OH)2. Need on ioonsed ained, mille kristallvõre koosneb metalli katioonidest ja hüdroksiidioonidest 22. Happed. Ainete happelisi omadusi seostatakse tavaliselt nende käitumisega vesilahustes. Hape on keemiline aine, mis annab (dissotsieerudes) vesilahustesse vesinikioone. Osa happeid (puhta ainena) on tavatingimustes vedelikud – nt. väävelhape, lämmastikhape, metaanhape ja etaanhape. Teine osa happeid on tavatingimustes tahked ained – nt. sidrunhape, bensoehape ja oblikhape. On ka selliseid happeid, mis esinevad ainult vesilahustes (puhta ainena neid ei esine), nt. süsihape H2CO3, väävlishape H2SO3. 23. Soolad.
Kõik kommentaarid