1941.-l aastal loodud hävituspataljonide eesmärgiks oli võitlus metsavendade vastu. Need koosnesid üldjuhul okupatsiooni võimudega koostööd teinud inimestest, üksust täiendati tihti sunniviisiliselt värvatud tööliste, uusmaasaajate ja kutsealustega. b) Saksa armeesse Saksa armeesse mindi sõja algperioodil vabatahtlikult, eelkõige soovist maksta kätte Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest, kuid järk-järgult läks Saksa väejuhatus üle sundmobilisatsioonidele. Esimeste vabatahtlikena tegid Saksa vägede koosseisus kaasa metsavendade salkadest moodustunud üksused. c) Soome armeesse Eestlased, kes ei soovinud sõdida kommunistliku Venemaa või natsliku Saksamaa.
Nendeks olid Punaarmee, Saksa armee ja Soome armee. Punaarmeesse läks väga vähe vabatahtlikke, seetõttu saadeti sundkorras Venemaale üle 33000 mobiliseeritu, kes hajutati üle kogu Nõukogude Liidu. Kõige rohkem oli neid Uuralis, Lääne-Siberis ja Volga jõe ääres. Saksa armeesse läksid eestlased 1941. aastal vabatahtlikult. Vabatahtlikud läksid Saksa armeesse soovist kätte maksta Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest. Järk-järgult mindi aga üle sundmobilisatsioonidele. Kuid mobilisatsioonid tekitasid eestlaste seas pahameelt ja massiliselt hakati teenistusest kõrvale hoidma. Kasutati fiktiivseid tõendeid, varjati end ja väga populaarne oli põgenemine Soome, et juba koos soomlastega võidelda Punaarmee vastu. Mingil määral said eestlased kindlasti valida, kelle poolel sõdida, kuid enamus olid armeedesse paigutatud sunniviisiliselt, millele järgnes aga välismaale põgenemine, peamiselt Soome, Saksamaale ja Rootsi, ja metsadesse varjumine.
uuesti metsadesse. Metsavendlus oli spontaanne rahvaliikumine, millel ei olnud keskset juhtimist ega organisatsiooni. Kõik, kes ei olnud nõus tunnistama Nõukogude võimu või kartsid kommunistlikke repressioone, läksid metsa varjule. Umbes 32 000 Eestist mobiliseeritud meest viidi Venemaale tööpataljonidesse. Mobiliseeriti 1905-1922 aastatel sündinud mehed. Saksa väejuhatus eelistas sõja algperioodil kasutada Eesti vabatahtlikke, minnes hiljem järk- järgult üle sundmobilisatsioonidele. Eelkõige mindi väkke soovist kätte maksta Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest, kuid kindlasti oli ka teisi põhjuseid. Esialgu ei lubanud sakslased luua pataljonist suuremaid rahvusväeosi, rindeolukorra halvenedes suhtumine aga muutus. Eestlaste valikud teise maailmasõja ajal määras NSVL-i ja Natsi-Saksamaa okupatsioonireziimide poliitika. Nõukogude võim tõestas ühe okupatsiooniaastaga (19401941), kui inimvaenulik ta on
sõdureid kodumaal, vaid viis kogu 22. territoriaalse laskurkorpuse juulis 1941 Venemaale. 20. juulil 1941 kuulutas kommunistlik võim Eestis välja üldmobilisatsiooni. Kuna selleks ajaks oli suur osa Eestist langenud Saksa vägede kätte, siis mobiliseeriti mehi vaid Põhja-Eestist. Umbes 32000 Eestist mobiliseeritud meest viidi Venemaale tööpataljonidesse. Saksa väejuhatus eelistas sõja algperioodil kasutada Eesti vabatahtlikke, minnes hiljem järk-järgult üle sundmobilisatsioonidele. Vabatahtlikult mindi Saksa väkke eelkõige soovist maksta kätte Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest. Kui Punaarmee lähenes Eesti piirile, kuulutas Eesti Omavalitsus 31. jaanuaril 1944 välja üldmobilisatsiooni. Nüüd mindi sõjaväeteenistusse meelsamini, sest kodumaad oli tarvis kaitsta. Oli ka palju mehi, kes ei tahtnud sõdida ei kommunistliku Venemaa ega natsliku Suur- Saksamaa eest ning otsiti selleks kolmandat võimalust. Seda võimalust pakkus ühinemine soomlastega
relvajõudude koosseisus. Punaarmeesse läksid eestlased vaid sunniviisiliselt. Hävituspataljonid olid loodud kaitseks metsavendade vastu. Punaarmee poolel sõdisid ka 22. territoriaalse laskurkorpuse ridadesse kuulunud eestlased. 1941. aastal kuulutati Eestis välja mobilisatsioon, mille käigus liitus veel eestlasi Punaarmeega. Need, kes ei olnud nõus venelaste poole asuma, liitusid metsavendadega. Esialgu eelistas Saksa väejuhatus vabatahtlikke, minnes hiljem järk- järgult üle sundmobilisatsioonidele. Eestlastest liitusid sakslastega eelkõige need, kes soovisid kätte maksta Nõukogude okupatsioon ajal kogetu eest. Vabatahtlikud olid eelkõige metsavendadest moodustunud üksused. Formeeriti ka idapataljone, mida esialgu kasutati julgestusteenistuseks Saksa rinde tagalas, hiljem lahinguks Punaarmee vastu. Vahiteenistuses, võitluses partisanidega ja rindel kasutati veel politseipataljone, mida moodustasid politseivõimud. Kuna Eesti SS- leegion omandas halva maine kui
okupatsiooniarmeesse okupeeritud riikide kodanikke- kasutas Vene väejuhatus just seda võimalust.Punaarmee poolel osalesid ka laskurkorpusesse kuuluvad eestlased. 20. Juulil kuulutati välja üldmobilisatsioon. Seega olenes Punaarmeesse sattumine või eemalejäämine põhiliselt meeste sünniaastast. Enda tahtest olenes seal väga vähe. Saksa väejuhatus eelistas sõja algperioodil kasutada Eesti vabatahtlikke, minnes hiljem järk- järgult üle sundmobilisatsioonidele. Vabatahtlikult mindi Saksa väkke eelkõige soovist maksta kätte Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest, kuid selle kõrval oli kindlasti teisigi põhjusi. Esimesteks vabatahtlikeks olid metsavendade salkadest moodustatud üksused, mis tegid kaasa lahingutes Eesti pinnal. Kuna vabatahtlike värbamisel polnud soovitud tulemusi, siis asendati see osaliste sundmobilisatsioonidega. Põhiosa mobiliseeritutest koondati piirikaitserügmentidesse, osa aga kasutati Eesti leegioni täiendamiseks
kommunistliku ideoloogi eest sõdima, oli vähe. Muidu koosnesid need okupatsioonivõimudega koostööd teinud inimestest. Ebausaldusväärsed mobiliseeritud inimesed koondati tööpataljonidesse, kus olid ainult ehitusväeosad ning nende hulka kuulusid ka Balti riikide kodanikud. Peale seda, kui suurem osa Eestist oli langenud Saksa vägede kätte, kehtestati Eestis üldmobilisatsioon. Saksa väejuhatus kasutas sõja alguses vaid Eesti vabatahtlikke. Järk-järgult mindi aga üle sundmobilisatsioonidele. Vabatahtlikud olid näiteks metsavendade salkadest moodustunud üksused. Politseipataljone, mis koosnesid politseivõimudest, rakendati vahiteenistuses, võitluses partisanidega ja rindel (igal pool osaliselt). Kui rinde olukord halvenes, moodustas omavalitsus 31. jaanuar 1944 välja üldmobilisatsiooni, kuhu pidid minema 1904-1932 sündinud mehed ja hiljem ka 1926-1928 sündinud poisid. Põhiosa mobiliseeritutest koondati piirikaitserügementidesse, osa aga Eesti leegioni täiendamiseks.
Seal sarnanes olukord sunnitöölaagritega ning iga neljas eestlane suri 1941/42 aasta talvel ülekurnatuse või haiguste tagajärjel. Peale Moskva otsust luua uued eesti rahvusväeosad moodustati 1942. aasta sügiseks 27000-meheline, peamiselt eestlastest koosnev 8. eesti laskurkorpus. Saksa armeesse mindi sõja algperioodil vabatahtlikult, eelkõige soovist maksta kätte Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest, kuid järk-järgult läks Saksa väejuhatus üle sundmobilisatsioonidele. Esimeste vabatahtlikena tegid Saksa vägede koosseisus kaasa metsavendade salkadest moodustunud üksused. Sõjaväe võimude alluvuses olid nn idapataljonid, politseivõimudel politseipataljonid. Kuna 1942.-l aastal ei andnud vabatahtlike värbamine Eesti SS-leegionisse tulemusi, sest natsliku Saksamaa poliitika tekitas eestlastes suurt pahameelt, asendati see osaliste sundmobilisatsioonidega. 1944. aasta 31. jaanuari
põhjusi. Vabatahtlikud olid näiteks metsavendade salkadest moodustunud üksused, kes varjusid end metsadesse, sest olid läinud lepitamatutesse vastuoludesse mõisa või kirikuga, sealhulgas ka sõjaväkkevõtmisest kõrvalehoidjaid. Nad sõdisid kaasa lahingutel Eesti pinnal, kuigi pärast Eesti vabanemist saadeti need laiali. Saksamaa hakkas värbama vabatahtlike Eesti SS-leegionisse, millesse minna aga soovisid vähesed. Järk-järgult mindi aga üle sundmobilisatsioonidele. Kõige enam rääkisid ise oma saatuse määramisel kaasa need mehed, kes ei tahtnud sõdida ei kommunistliku Venemaa ega natsistliku Suur- Saksamaa eest, kuid olid valmis võitlema iseseisva Eesti nimel ja otsisid selleks kolmandat võimalust. Seda võimalust pakkus ühinemine soomlastega. Talvesõja ajal Soomes eesti noormehed rindele ei jõudnud, kuid 1941. Aastal moodustati nende osalusel Erna luuregrupp, mis tegutses Suvesõja päevil koos metsavendadega kodumaa pinnal.
See korpus oli moodustatud EV sõjaväe baasil ning koosnes esialgu Eesti ohvitseridest, allohvitseridest ning ajateenijatest. Tööpataljonidesse koondati ebausaldusväärsed mobiliseeritud, kes pidid pataljonides tegema rasket sunnitööd. Paljud eestlased surid raskete tingimuste tõttu nendes pataljonides. Eestlase mobiliseerimine sõltus enamasti nende sünniaastast, mitte nende enda tahtest. Saksa väejuhatus kasutas sõja alguses vaid Eesti vabatahtlikke. Järk-järgult mindi aga üle sundmobilisatsioonidele. Vabatahtlikud läksid Saksa armeesse soovist kätte maksta Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest, kuigi oli ka teisi põhjusi. Vabatahtlikud olid näiteks metsavendade salkadest moodustunud üksused. Nad sõdisid kaasa lahingutel Eesti pinnal, kuigi pärast Eesti vabanemist saadeti need laiali. Sõjavõimude alluvuses formeeriti idapataljone, mida kasutati esialgu julgestusteenistuseks Saksa rinde tagalas ning hiljem lahingutes Punaarmee vastu
mõistmist, mida punavõimude poliitika endast kujutas, leidus vähe neid, kes olid valmis vabatahtlikena kommunistliku ideoloogia eest sõdima. 20. juulil 1941 kuulutas kommunistlik võim Eestis välja üldmobilisatsiooni. Umbes 32 000 Eestist mobiliseeritud meest viidi Venemaale tööpataljonidesse. Mobiliseeriti 1905-1922 aastatel sündinud mehed. Saksa väejuhatus eelistas sõja algperioodil kasutada Eesti vabatahtlikke, minnes hiljem järk- järgult üle sundmobilisatsioonidele. Eelkõige mindi väkke soovist kätte maksta Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest, kuid kindlasti oli ka teisi põhjuseid. Esialgu ei lubanud sakslased luua pataljonist suuremaid rahvusväeosi, rindeolukorra halvenedes suhtumine aga muutus. Pealegi oli SS omandanud halva maine kui repressioonide teostaja okupeeritud maades. Seetõttu pidi Suur-Saksamaa asendama SS-iga liitumise osaliste sundmobilisatsioonidega. Kui Punaarmee lähenes Eesti piirile, kuulutas Eesti omavalitsus 31
talusid. Hävituspataljonidesse kuulus kommunistide ja nõukogude aktivistide kõrval ka mobiliseeritud töölisi ja kutsealuseid. Alles 1942. aasta teisel poolel, kui oli näha, et sõjaõnn hakkas sakslastele selga pöörama, koondati eestlased Eesti Laskurkorpusesse, mis hiljem osales ka lahingutegevuses. Saksa väejuhatus kasutas sõja alguses vaid Eesti vabatahtlikke. Järk-järgult mindi aga üle sundmobilisatsioonidele. Vabatahtlikud läksid Saksa armeesse soovist kätte maksta Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest. 1941. a. osalesid metsavendade salkadest moodustunud vabatahtlike pataljonid kuni Eesti vabastamiseni otseses lahingutegevuses. Laialisaadetud metsavendade üksuste asemel hakati sügissuvel formeerima vabatahtlikest ida- ja politseipataljone mis leidsid rakendust Venemaa territooriumil, säärastesse üksustesse kuulus umbes 10000-12000 eestlast
a. moodustati 8. eesti laskurkorpus, mis võitles aastavahetusel 1942/43 Velikije Luki linna all peetud lahingus, kus pooled hukkusid ning ligi 2000 meest andsid end sakslastele vangi. Teate sõja puhkemisest Saksamaa ja N. Liidu vahel 21. juunil 1941 võttis eesti rahvas vastu suure kergendustundega. Paljud olid arvamusel, et peale sakslaste jõudmist Eestisse taastatakse iseseisev Eesti Vabariik. Saksa väejuhatus kasutas sõja alguses vaid Eesti vabatahtlikke. Järk-järgult mindi aga üle sundmobilisatsioonidele. Vabatahtlikud läksid Saksa armeesse soovist kätte maksta Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest. Vabatahtlikud olid näiteks metsavendade salkadest moodustunud üksused, kes sõdisid kaasa lahingutel Eesti pinnal. Vabatahtlikest moodustati ka ida-ja politseipataljonid. Politseipataljonid koosnesid politseivõimudest ja neid rakendati vahiteenistuses, võitluses partisanidega ja rindel. Rinde olukorra halvenedes, hakati värbama vabatahtlike Eesti SS-leegionisse, millesse minna
Umbes 32 000 Eestist mobiliseeritud meest viidi Venemaale tööpataljonidesse. Seal sarnanes olukord sunnitöölaagritega ning iga neljas tööpataljoni suunatud eestlane suri 1941/42. Aasta talvel ülekurnatuse või haiguste tagajärjel. Saksa armeesse läksid eestlased sõja algperioodil vabatahtlikult, kuna taheti kätte maksta Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest. Kuid järkjärgult läks Saksa väejuhatus üle sundmobilisatsioonidele ja eestlastele polnud see meelt mööda. Esimesteks vabatahtliteks olid metsavendade salkadest moodustunud üksused. Sõjaväevõimude alluvuses oli nn idapataljonid, poliseivõimudel politseipataljonid. 1942. Aastal hakati värbama vabatahtlikke Eesti SSleegionisse, kuid kuna SS oli omandanud halva maine, siis vabatahtlikke oli vähe. Kuna vabatahtlike värbamisel polnud soovitud tulemusi, siis asendati see osaliste sundmobilisatsioonidega. 1943
Punaarmees osalesid ka 22. territoriaalse laskurkorpuse ridadesse kuulunud eestlased. See moodustati Eesti Vabariigi sõjaväe baasil ja koosnes algul Eesti ohvitseridest, allohvitseridest ja ajateenjatest. Tööpataljonidesse, kus olid ehitusväeosad, koondati ebausaldus- väärsed mobiliseeritud inimesed. Nende hulka kuulusid ka Balti riikide kodanikud. Saksa väejuhatus kasutas sõja alguses vaid Eesti vabatahtlikke. Järk-järgult mindi aga üle sundmobilisatsioonidele. Vene -Saksa sõda puhkes 22. juuni 1941. Kahe nädala pärast olid ka Saksa eelväed Eestis. Punaarmee loovutas vastupanuta kogu Lõuna- Eesti, kuid Kagu-Eestis sakslaste edasiliikumine takerdus. Põhja- Eesti vabanes nõukogude okupatsioonist alles augusti teisel poolel, Lääne- Eesti saartel kestsid aga lahingud oktoobrini. Saksa sõjaväe kõrval võitlesid 1941. aastal suvel punaarmee vastu ka metsavennad. Vabatahtlikud läksid Saksa armeesse soovist kätte
mobiliseerituid Moskva otsus luua uued eesti rahvusväeosad. Selle alusel moodustati 1942. aasta sügiseks 8. Eesti laskurkorpus, kuhu kuulus umbes 27 000 meest ja 90% oli neist eestlased. Aastavahetuse sõjas hukkus või sai haavata pool korpusest ja 2000 meest andsid end taas sakslaste kätte vangi. Seetõttu viidi korpus tagalasse ning toodi uuesti rindele 1944. aastal. Saksa väejuhatus eelistas sõja algperioodil eestlastest vabatahtlikke, minnes hiljem järk-järgult üle sundmobilisatsioonidele. Vabatahtlikult mingi Saksa väkke eelkõige soovist maksta kätte Nõukogude okupatsiooni ajal kogetud eest. Esimesteks vabatahtlikeks olid Suvesõjas osalenud metsavendade salkadest moodustunud üksused, mis tegid Saksa vägede koosseisus kaasa lahinguid Eesti pinnal. Pärast Eesti vabanemist saatsid sakslased need küll laiali, kuid õige pea algas vabatahtlike värbamine uutesse loodavatesse väeosadesse. Sõjavõimude alluvuses formeeriti nn
Punaarmees osalesid ka 22. territoriaalse laskurkorpuse ridadesse kuulunud eestlased. See moodustati Eesti Vabariigi sõjaväe baasil ja koosnes algul Eesti ohvitseridest, allohvitseridest ja ajateenijatest. Tööpataljonidesse, kus olid ehitusväeosad, koondati ebausaldusväärsed mobiliseeritud inimesed. Nende hulka kuulusid ka Balti riikide kodanikud. Saksa väejuhatus kasutas sõja alguses vaid Eesti vabatahtlikke. Järk-järgult mindi aga üle sundmobilisatsioonidele. Vabatahtlikud läksid Saksa armeesse soovist kätte maksta Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest, kuigi oli ka teisi põhjusi. Vabatahtlikud olid näiteks metsavendade salkadest moodustunud üksused. Nad sõdisid kaasa lahingutel Eesti pinnal, kuigi pärast Eesti vabanemist saadeti need laiali. Sõjavõimude alluvuses formeeriti idapataljone, mida kasutati esialgu julgestusteenistuseks Saksa rinde tagalas ning hiljem lahingutes Punaarmee vastu. Politseipataljone,
Tohtis vastu võtta vaid kahe enamlaste partei liikme soovitusel. 23.veebr-ks 1918 oli sel moel vabatahtlikena värvatud u 20 000 meest. Kuna veebr-s alustasid sakslased uut pealetungi, loobuti senisest soovituste nõudmisest. Armeesse said edaspidi astuda kõik soovijad, tõi kaasa elukutseliste sõjaväelaste astumise punaarmeesse. 1918 mai lõpuks oli sel moel suudetud Punaarmee arvukust tõsta 350 000 meheni. Ilmselt vabatahlikena rohkem polnudki võimalik saada, mindi üle järk-järgult sundmobilisatsioonidele. 5.loeng- 26.veebruar Politsei elas üle järgmise muudatuse, enamlased saatsid rahvamiilitsa laiali. Esiagu täitis miilitsa funktsioone punakaart, õige pea hakati looma uut miilitsat- tööliste ja talupoegade miilitsat. Miilitsasse värvati vabatahtlikke liikmeid klassiprintsiibi alusel vaid tööliste ja talupoegade hulgast. Neil polnud mingit aimu politseitööst, väljaõpet jms. Esimestel kuudel avaliku korra hoidmisega toime ei tulnud
annaabi.ee 
