Sümbolism (0)

Sümbolism
Kunstnikul on oma teostes võimalik kujutada kahte eri liiki asju: ühelt poolt tõesti olemasolevaid ja silmaga nähtavaid esemeid, maastikke, inimesi jne., teiselt poolt aga igasuguseid ebatavalisi väljamõeldud olendeid , esemeid ja olukordi . Viimasteks pakuvad ainet kirjandusteosed, muinasjutud , mütoloogia, sündmused ajaloost, eelkõige aga kunstniku oma fantaasia . Just 19. sajandi kahel lõpukümnendil ja sajandivahetusel leidis see fantaasiast toituv kunst eriti palju pooldajaid. Niisugusel nähtusel olid keerulised ühiskondlikud põhjused, peamiselt osa haritlaste ja kunstnike pettumine oma kaasajas . Kuna nad ei osanud ühiskonna vastuolusid parandada, tõmbusid nad tagasi oma kujutluste maailma. Väljapääsu otsisid nad igasugustest fantastilistest õpetustest, huvitusid kaugete maade usunditest ja kunstist, vanadest hävinud kultuuridest jne., millele nad omistasid salapäraseid, ebatavalisi, müstilisi jooni. Oma kunstis kujutasid nad fantaasia abil loodud nägemusi. Nende teostes on palju ebamäärast, tabamatut, vaid aimatavat; need kubisevad igasugustest mitmemõttelistest vihjetest, võrdkujudest ja sümbolitest - viimased on andnud kõnesolevale kunstisuunale ka nime.
Osa sümboliste lõi nukraid, igatsevaid või luulelisi unelmaid, teine osa aga pühendus süngete õuduspiltide loomisele. Inimhinge varju-poolte esiletoomine, tähendusrikastes poosides tegelased, virildunud maskid , tardunud pilguga mustad silmad surnukahvatutes nägudes, saatuslikud surmameeleolud, võikad fantaasialoomad, luukered, kõlbad - neid motiive võib sageli kohata sümbolistide loomingus. Enamik sümbolistide poolt valitud väljendusvahendeist pärines kas akadeemilisest kunstist (fotograafiline täpsus, kuiv ja igav kujutusviis) või siis juugendist (figuuride venitatus, sujuvad piirjooned, selged värvipinnad, püüe välise dekoratiivsuse poole).
Prantsuse kunstnikel oli suhteliselt vähem kalduvust sümbolismile, hoopis enam levis see aga saksa kunstnike seas. Kõige huvitavamateks prantsuse sümbolistideks on Odilon Redon (1840-1916) oma väga fantaasiaküllaste nägemuspiltidega ning peamiselt seinamaalide autor Pierre Puvis de Chavannes (1824-1898). Mõlema teosed on vägagi meeldivad ka oma välise, puhtmaalilise külje poolest. Puvis de Chavannes näiteks eelistas tagasihoitud sinakashalle toone ning selgeid lihtsaid vorme.
Rohkelt sümbolismi näiteid leiame ka Belgiast, kus James Ensor (1860-1949) maalis kirgastes toonides võikaid maske, ja Hollandist, kus Jan Toorop (1858-1928) lõi kuidagi haiglasliku ja mürgise meeleoluga pilte. Neil näeme külmi rohelisi ja siniseid toone ning venitatud valgenäolisi inimesi. Väga tuntud on šveitslase Ferdinand Hodleri ( 1853 -1918) müstilise alatooniga maalid.
Inimlikult mõistetavam oli norralane Edvard Munch (1863-1944) - tema maal “Elutants” näiteks väljendab selliseid igaühele arusaadavaid asju nagu noorus ja vanadus, lootused ja pettumused; kuupaistesel rannal tantsivate naiste puhasvalgete, lõõma vpunaste ja mustade rõivastega annab ta edasi inimelu kulgu. Väga kaunid , erootilised ja müstilisest hingusest kantud on austerlase Gustav Klimti ( 1862 -1918) teosed.
19. sajandi lõpu kirjut kunstipilti teeb veelgi keerukamaks see, et tihti on tolleaegsed erinevad kunstisuunad omavahel segunenud. Näiteks võisid nii postimpressionistid kui sümbolistid käsutada juugendlikke väljendusvahendeid. Samal ajal õhkus teinekord postimpressionistide loomingust sümbolistlikku salapära.
Meeldivama kuju omandas sümbolism Põhjamaades ja Venemaal, arenedes nn. rahvusromantiliseks suunaks. See võrsus tervemast pinnasest - püüdest kajastada oma maade kauget sangarlikku minevikku, elustada rahvaluule kaunis maailm, kujutada uudselt armastatud kodumaastikke. Viimased on Põhjamaade tolleaegsetel maalidel enamasti dekoratiivsed, rasketes oranžikates sügisvärvides. Põhjamaade kunstnikest on eriti kuulus Akseli Gallen- Kallela (1865- 1931 ) oma soome rahvaeepose “ Kalevala ” ainetel loodud teostega. Ka Eestis arenes välja tugev rahvusromantiline suund. Eestlaste rahvusteadvus oli 19. sajandi lõpus ja 20. alguses just ärganud.