Sümbolism
Linda Press
12 B
Sümbolism sai alguse 19. saj. teisel poolel, eriti
levis see viimastel kahekümnendatel.
Sümbolistlikud kunstnikud kujutasid üheltpoolt
olemasolevaid ja silmaga nähtavaid esemeid,
maastikke, inimesi, teiseltpoolt aga välja mõeldud
ja ebatavalisi olendeid, esemeid ja olukordi.
(Viimastele andsid inspiratsiooni müüdid,
muinasjutud, legendid ja kunstniku oma fantaasia)
Niisugusel nähtusel olid keerulised ühiskondlikud
põhjused, peamiselt osa haritlaste ja kunstnike
pettumine oma kaasajas.
Osa sümboliste lõi nukraid,
igatsevaid või luulelisi
unelmaid, teine osa aga
pühendus süngete
õuduspiltide loomisele.
Enamik sümbolistide poolt
Väga kaunid, erootilised ja müstilisest hingusest kantud on austerlase Gustav Klimti (1862-1918) teosed. 19. sajandi lõpu kirjut kunstipilti teeb veelgi keerukamaks see, et tihti on tolleaegsed erinevad kunstisuunad omavahel segunenud. Näiteks võisid nii postimpressionistid kui sümbolistid käsutada juugendlikke väljendusvahendeid. Samal ajal õhkus teinekord postimpressionistide loomingust sümbolistlikku salapära. Meeldivama kuju omandas sümbolism Põhjamaades ja Venemaal, arenedes nn. rahvusromantiliseks suunaks. See võrsus tervemast pinnasest - püüdest kajastada oma maade kauget sangarlikku minevikku, elustada rahvaluule kaunis maailm, kujutada uudselt armastatud kodumaastikke. Viimased on Põhjamaade tolleaegsetel maalidel enamasti dekoratiivsed, rasketes oranzikates sügisvärvides. Põhjamaade kunstnikest on eriti kuulus Akseli Gallen-Kallela (1865-1931) oma soome rahvaeepose "Kalevala" ainetel loodud teostega
Sümbolism Kunstnikul on oma teostes võimalik kujutada kahte eri liiki asju: ühelt poolt tõesti olemasolevaid ja silmaga nähtavaid esemeid, maastikke, inimesi jne., teiselt poolt aga igasuguseid ebatavalisi väljamõeldud olendeid, esemeid ja olukordi. Viimasteks pakuvad ainet kirjandusteosed, muinasjutud, mütoloogia, sündmused ajaloost, eelkõige aga kunstniku oma fantaasia. Just 19. sajandi kahel lõpukümnendil ja sajandivahetusel leidis see fantaasiast toituv kunst eriti palju pooldajaid. Niisugusel nähtusel olid keerulised ühiskondlikud põhjused, peamiselt osa haritlaste ja kunstnike pettumine oma kaasajas. Kuna nad ei osanud ühiskonna vastuolusid parandada, tõmbusid nad tagasi oma kujutluste maailma. Väljapääsu otsisid nad igasugustest fantastilistest õpetustest, huvitusid kaugete maade usunditest ja kunstist, vanadest hävinud kultuuridest jne., millele nad omistasid salapäraseid, ebatavalisi, müstilisi jooni. Oma kunstis kujutasid nad fantaasia abil loodud näg
Piir ametliku ja sõltumatu kunsti vahel muutus siis ebaselgemaks kui varem. Esmalt sellepärast, et osa ametlikke, aga mõõdukalt uuenduslikke kunstnikke võttis omaks realistide ja impressionistide saavutused, järjekindlad konservatiivid aga jäid truuks akadeemilisele klassitsismile. Teisalt sellpärast, et sõltumatus kunstis ilmnes samuti erinevalt, isegi vastandlikke taotlusi. Seetõttu on selle perioodi kunsti kohta käibel mitmeid nimetusi, millest tähtsamad on sümbolism, juugenstiil ja postimpressionism. Kaks esimest nimetust sobivad tähistama kunsti paljudes maades, postimpressionosmist saab rääkida aga ainult prantsuse kunsti ajaloos. Uusromantismi ideoloogia. Tolleaegse kunsti mitmekesisuse üheks põhjuseks on haritlaste jagunemine erinevate ideoloogiate pooldajateks. Osa jäi truuks positivistlikule filosoofiale ning usule teaduse ja tehnika progressi, paljud kirjanikud ja kunstnikud hakkasid aga pooldama uusromantilist ideoloogiat
- Uut tüüpi stiilide esile kerkimine toimus paljudes riikides, eri kohtades kandis eri nime (prantsusmaal modernne stiil/art noveau; Uus ajakiri saksamaal Juugend (levis saksamaa mõjul ida-Euroopasse jne); Austrias mingi kolmas asi jne (seotud kontranäitustega viinis).. üldiselt tegu kõikjal sama asjaga aga nimetused erinevad, üldnimeks Juugend ingliskeelses kontekstis art noveau (pmst sama) - Sümbolism ja juugend kattuvad; postimpressionism prantsusmaa kontekstis (mujal levis alles impressionism). Pm pole ei stiil ega vool neid ühendab ainult kaks asja : nad on olnud impressionistid; nad on sellest eemale tõukunud ja tihti eri suundades (i's pettunud, suhe i'ga negatiivne, igaüks loob oma stiili millel on euroopa järgmiste aastate kunstile suur mõju). Pm kui lokaalne prantuse fenomen.
E. Degas jõukast perekonnast, huvitus balletist ja ratsavõistlustest. ,,Priimabaleriin ehk täht ehk tantsijatar laval". ,,Dzokid võiduajamisel". Avalik antisemitist. Impressionism pole loomingus valdav. Sisley Inglismaal. Mererannik, veeteemad. Bretagne'i rannikust palju maale, sealsed üleujutused. Veespordi alad, aerutamine. ,,Regatt". Eelistab sinist ja valget on teinud ka talvemaastikku. Whistler. Realism: ,,Ema portree". impressionism: ,,Vana Battersea sild". Sümbolism. 1880A 8.näitus Pariisi. Jätkuvalt ebasoodsad olud. Laguneb laiali. Pissarro, Renoir, Degas kaugenevad.1889 impressionismi läbimurre: Monet ja Rodin'i ühisnäitus (hiljem saavad nad impressionismiga jõukaks).Rodin üritas muljelisust edasi anda krobelise tööpinnaga. Viimistlematu skulptuur.1889 ka maailmanäitus. Kunst 19 ja 20 sajandi vahetusel Aastate 1890-1905 kunst erineb suuresti realismist, impressionismist ja ka järgnevatest
Selleks luges ta palju värviteooriat ja teadust, tahtis aru saada, mis on värv. Lammutas looduses olevad värvid põhivärvideks ja kandis need pisikeste täppidena lõuendile. Ei seganud värve mitte paletil vaid nende segunemine toimub võrkkestas. Tegi palju eeljoonistusi ja etüüde. Ühe teose loomine oli väga metoodiline ja töömahukas, võis võtta 2-3 aastat. Teoseid: „Pühapäeva pärastlõuna Grande – Jatte`i saarel“ 1886, „Kankaan“ 1889 – 1890. 2. Sümbolism ja juugend (Puvis de Chavannes, Moreau, Redon, Rodin, Ensor, Böcklin, Morris, Beardsley, von Stuck, Vrubel, Hodler, Klimt, Gallen-Kallela) Oluliseks suunaks 19. ja 20. sajandi vahetuse kunstis oli SÜMBOLISM. Sümbolismi on mitut moodi määratletud. Kõige sobivam on lugeda sümbolistlikuks erilise temaatika ja süžeega teoseid. Sümbolistid käsitlevad meeleldi suuri, üldisi ja igavesi
Seda tehakse tavaliselt süzeede abil, mis on tahtlikult mitmetähenduslikud, hämarad, salapärased, irratsionaalsed. Kunst ei pea sümbolistide arvates olema nähtava tegelikkuse peegeldus, vaid müsteerium. Sümbolistide müsteeriumitaotlus vallandas kunstnike fantaasia (mida realism ja impressionism olid tagasi hoidnud) ja loova aktiivsuse, kuid need avaldusid peamiselt süzeede väljamõtlemises ja üha põnevamate ning kummalisemate detailide kombineerimises. Maalimisviisilt on sümbolism mitmekesine ühed kasutavad akademistlikku, siledat ja idealiseeritud vormi, teised naturalismi, kolmandad aga juugendlikku stilisatsiooni. Järelikult on sümbolism uuesti rõhutatult ,,SÜZEEKUNST" ning sümbolismi ei saa pidada stiiliks. Kunstnikke inspireerisid romaanid ning luule (nt. Dante). Loomingule andsid ainet nii antiikmütoloogia kui ka germaani, keldi ja skandinaavia usundid, legendid, müüdid, muinasjutud ja Piibli süzeed
Seda tehakse tavaliselt süzeede abil, mis on tahtlikult mitmetähenduslikud, hämarad, salapärased, irratsionaalsed. Kunst ei pea sümbolistide arvates olema nähtava tegelikkuse peegeldus, vaid müsteerium. Sümbolistide müsteeriumitaotlus vallandas kunstnike fantaasia (mida realism ja impressionism olid tagasi hoidnud) ja loova aktiivsuse, kuid need avaldusid peamiselt süzeede väljamõtlemises ja üha põnevamate ning kummalisemate detailide kombineerimises. Maalimisviisilt on sümbolism mitmekesine ühed kasutavad akademistlikku, siledat ja idealiseeritud vormi, teised naturalismi, kolmandad aga juugendlikku stilisatsiooni. Järelikult on sümbolism uuesti rõhutatult ,,SÜZEEKUNST" ning sümbolismi ei saa pidada stiiliks. Kunstnikke inspireerisid romaanid ning luule (nt. Dante). Loomingule andsid ainet nii antiikmütoloogia kui ka germaani, keldi ja skandinaavia usundid, legendid, müüdid, muinasjutud ja Piibli süzeed
Kõik kommentaarid