Vaene Liisa Liisa talutüdruk, ta isa oli väga töökas tegi talus kõik, mis vaja, et peret üleval pidada. Kuid ühel päeval Liisa isa suri, neid tabas vaesus, sest keegi sulastest ei teinud oma tööd korralikult kui ülevaatajat ei olnud, maa ei kandnud vilja ja Liisa ema nuttis päevast päeva. Liisa ja ta ema ainukeseks väljapääsuks oli sukki kududa ja lilli müüa. Sestap läkski Liisa ühel hommikul Moskvasse, et lillede pealt pisut raha teenida. Moskvas kohtas ta aga noormeest, kes oli aadlisoost ning pakkus Liisa ilu ja neitsilikkust märgates Liisale lillede eest ühe rubla, ent Liisa ei võinud seda vastu võtta ning küsis ikka viit kopikat. Noormees andis
1866- vallavalitsused vabanesid lõplikult igasuguse mõisniku eestkoste alt. 1863- passiseadus. Täielik liikumisvabadus. 4. Millal loodi vallakohtud, kes olid vallakohtu liikmeteks, milliste küsimustega tegelesid vallakohtud? 19.s algus. 3 liiget. Talup. Omavahelised tülid, nõudsid koormisi, karistasid üleastumisi, valvasid avaliku korra järgi, haldasid vallalaekaid ja magasiaitu. Talupojad pidasid ise enda üle kohut. Üks oli mõisnike poolt, üks taruperemeeste hulgast ja üks sulastest. 5. Mis oli magasiait? Talup. Kogusid magasivilja aita, mille suhtes mõisnikel polnud kasut. Õigust, ühisomand, vaid järelvalveõigus. 6. Millal moodustati valla omavalitsus? 1866- eelduseks omariikluse kujunemisele, täiskogu- kõik, volikogu 3-24, vallavalitsus- vanem ja abilised? 7. Iseloomusta talurahva koormisi 18. sajandi lõpul-19. Sajandil! Mõisakoormised- teotöö(-rent), sh vakuraha, maksud, naturaalandamid, hiljem raharent. Riiklikud
Pommeri murelaps. Täpselt samuti näeb ta ka igal aastal seda, kuidas tema õpetatud poistest kujunevad välja joodikutest talumehed ja sulased. Ja siis- mis on tulnud lastest, neist, keda ta niisuguse usinuse ja hoolega on eluks ette valmistanud? Ons neist tulnud õpetatud mehi, hingekarjaseid, insenere, mõni Livingstone? Ainult paar tükki neist on kihelkonnakoolist kaugemale jõudnud ja needki on tema oma lapsed. Kõik talumehed, nii päriskohapidajad kui rentnikud, sulastest rääkimata, kaebavad, et enamaks pole jõudu, aga kas siis tema, Pommer, on elanud pudrumägedel ja piimajõgedel? Mis on tulnud tema kasvandikest? Joodikud? Kahjuks küll(lk. 223). Pommer ei anna siiski alla, ta harib haridusepõldu edasi ja loodab paremat, samuti ei lõika ta ka vana suisleppa veel maha, lootuses, et ehk hakkab see varsti jälle õitsema. Ta käib oma rada nagu päike või vihmauss. Kas ei raja temagi elu pimedas sügavikus oma pisikest tunnelit päikese poole?
Kehtestati pärandamisõigus. Kehtis ainult juhul kui kõik koormised olid makstud ning võlgu ei olnud. Koormised vastavalt talu suurusele. Tekkisid täpsed kaardid ning talupiirid pandi paika. Kodukariõiguse piiramine väga tugevalt moel. Taluperemehi ei tohtinud enam edaspidi karistada. 15 vitsahoopi oli maksimumpiir. Vallakohtud, talupojad pidasid ise enda üle kohut. Kohtunikeks olid talupojad ise. Üks oli mõisnike poolt, üks taruperemeeste hulgast ja üks sulastest. Pidi oskama lugeda ja kirjutada. Pärisorjus siiski säilis nende seadustega. Pärisorjus kaotati Eestimaal 1816, Liivimaal 1819. See tähendas ,,iggaüks" seaduste tühistamist. Kadus näiteks pärandusõigus. Pärisorjusest vabastati ilma maata. Kõik koormised ja teotööd säilisid, lihtsalt nüüd olid nad rendiks. Vallakogukonna kujunemine, sai alguse 19. sajandi esimestest seadustest. Tähtsaimaks ülesandeks sai vallakohtunikuks olemine. Magasiaidad kohad, kuhu sügisel koguti vili
Pärast Emmi lahkumist rääkisid natuke aega Prohveti- Pärt ja Jaanus kahekesi. Prohveti- Pärdile hakkas Jaanus meeldima. Viie aasta pärast ühel hilissuve hommikul korraldati Lodijärve lossis jahipidu. Sulased istusid lossiõuel ja uhkustasid oma isandatega, sest kui keegi endast hakkas rääkima arvati, et ta valetab või uhkustab. Kõik jutud algasid isandate kiitmisega ja siis räägiti, et mis oleks isand teinud ilma oma rääkiva sulaseta. Varsti läks üks sulastest mööda ja rääkis neile, mida ta hommikul lossihärra ukse tagant pealt oli kuulnud. Toas kõndisid kaks meest, üks oli umbes viiekümne aastane ja teine oli umbes kahekümne viie aastane noormees. Vanamees oli Lodijärve lossihärra, noormees oli rüütel Kuuno Rainthal. Kuuno rääkis lossihärraga päris tükk aega, jutu lõpuks küsis Kuuno, et kas tema tütrel on juba peigmees, sest ta tahtis ise selleks saada.
Pärast Emmi lahkumist rääkisid natuke aega Prohveti- Pärt ja Jaanus kahekesi. Prohveti- Pärdile hakkas Jaanus meeldima. Viie aasta pärast ühel hilissuve hommikul korraldati Lodijärve lossis jahipidu. Sulased istuvad lossiõuel ja uhkustavad oma isandatega, sest kui keegi endast hakkas rääkima arvati, et ta valetab või uhkustab. Kõik jutud algasid isandate kiitmisega ja siis räägiti et mis oleks isand teinud ilma oma rääkiva sulaseta. Varsti liikus sulastest mööda ja rääkis neile mida ta hommikul lossihärra ukse tagant pealt kuulis. Toas kõndisid kaks meest, üks oli umbes viiekümne aastane ja teine oli umbes kahekümne viie aastane noormees. Vanamees oli Lodijärve lossihärra, noormees oli rüütel Kuuno Rainthal. Kuuno rääkis lossihärraga päris tükk aega, jutu lõpuks küsis Kuuno, et kas tema tütrel on juba peigmees, sest ta tahtis ise selleks saada. Jahile läksid rüütel Konrad, Emiilia. Kohe nende kannul ratsutas rüütel Kuuno
Pärast Emmi lahkumist rääkisid natuke aega Prohveti- Pärt ja Jaanus kahekesi. Prohveti- Pärdile hakkas Jaanus meeldima. Viie aasta pärast ühel hilissuve hommikul korraldati Lodijärve lossis jahipidu. Sulased istuvad lossiõuel ja uhkustavad oma isandatega, sest kui keegi endast hakkas rääkima arvati, et ta valetab või uhkustab. Kõik jutud algasid isandate kiitmisega ja siis räägiti et mis oleks isand teinud ilma oma rääkiva sulaseta. Varsti liikus sulastest mööda ja rääkis neile mida ta hommikul lossihärra ukse tagant pealt kuulis. Toas kõndisid kaks meest, üks oli umbes viiekümne aastane ja teine oli umbes kahekümne viie aastane noormees. Vanamees oli Lodijärve lossihärra, noormees oli rüütel Kuuno Rainthal. Kuuno rääkis lossihärraga päris tükk aega, jutu lõpuks küsis Kuuno, et kas tema tütrel on juba peigmees, sest ta tahtis ise selleks saada. Jahile läksid rüütel Konrad, Emiilia.
Kubjas tõotas kättemaksu! Lossi jõudnud, rääkis ta lossihärra Oodole oma versiooni Metsa talus juhtunust. Tema valede peale noorhärra läks raevu, käskis kupjal koguda sulased ja mindi ,,süüdlasi" karistama. Rüütel Kuunot ei olnud teiste seas. Kui Oodo oma saatjaskonnaga Metsa tallu jõudis, ei tahtnud ta Jaanuse selgitusi üldse kuulata. Ta oli ärritunud ja tahtis ainult kätte maksta. Kõik haarasid relvad, Tambet sai raskelt haavata, võitlus oli väga ebavõrdne. Jaanuse sulastest ei olnud rüütlitele vastast. Lõpuks taganes Jaanus majja, sulased olid hukkunud, isa lamas raskelt haavatuna maas. Saksad süütasid talu põlema, et Jaanust välja suitsetada. Vaene Maanus jäi leekidesse lõksu ja põles ära. Osa lossihärradest arvas, et põles Jaanus. Veel kaua valvasid lossihärrad varemete juures, et ega Jaanus kuskilt välja ilmu. Lõpuks seoti Tambet kinni ja veeti lossikeldrisse kongi. 1343 aasta kevad
Emmile, et ta isale enne Oodot ttt rgiks. Prast Emmi lahkumist rkisid natuke aega Prohveti- Prt ja Jaanus kahekesi. Prohveti- Prdile hakkas Jaanus meeldima. Viie aasta prast hel hilissuve hommikul korraldati Lodijrve lossis jahipidu. Sulased istusid lossiuel ja uhkustasid oma isandatega, sest kui keegi endast hakkas rkima arvati, et ta valetab vi uhkustab. Kik jutud algasid isandate kiitmisega ja siis rgiti, et mis oleks isand teinud ilma oma rkiva sulaseta. Varsti lks ks sulastest mda ja rkis neile, mida ta hommikul lossihrra ukse tagant pealt oli kuulnud. Toas kndisid kaks meest, ks oli umbes viiekmne aastane ja teine oli umbes kahekmne viie aastane noormees. Vanamees oli Lodijrve lossihrra, noormees oli rtel Kuuno Rainthal. Kuuno rkis lossihrraga pris tkk aega, jutu lpuks ksis Kuuno, et kas tema ttrel on juba peigmees, sest ta tahtis ise selleks saada. Varsti lksid Emmi ja Konrad jahile. Kohe nende kannul ratsutas rtel Kuuno. Metsas asusid nad jlitama hte hirve
Aga las ta mõtleb endamisi järele, et teekonnale asudes varustab ta end relvadega ja eelistab minna suure saatjaskonnaga, et magama minnes lukustab ta uksed, et isegi omaenda majas lukustab ta oma varalaekad, ja seda isegi siis, kui ta teab, et on olemas seadused ja relvastatud riigiametnikud, kes maksavad kätte kogu ülekohtu eest, mis temale tehakse. Mida ta arvab oma kaasinimestest, kui ta ratsutab relvastatult, oma kaaskodanikest, kui ta lukustab uksed ning oma lastest ja sulastest, kui ta lukustab oma varakastid? Kas ta oma tegudega mitte ei süüdista samapalju inimkonda kui mina oma sõnadega? Kuid keegi meist ei süüdista selles inimese loomust. Inimese ihad ja teised tungid ei ole iseenesest patt. Ja rohkem pole seda neist tungidest tulenevad teod, kuni nad arvestavad seadust, mis neid keelab. Kuid seadusi, mida pole tehtud, ei saa teada, ja seadusi ei saa luua enne, kui pole kokku lepitud isiku osas, kes neid teeb.
vabalt oma vara omada, unustades, et Kristuse usklikkudena ei ole vastristitud enam ümmardaja lapsed, vaid vaba ema lapsed, keda Jumala ainusündinud poeg vabastas patuikkest. Saadik peab kindlasti hoolitsema, et vastristitutega nii ümber ei käidaks, et nad Kristuse märgiga märgitutena mitte halvemas seisukorras ei oleks kui siis, kui nad kuradi liikmed olid (U. B. 157). Et ristiusu levimist hõlbustada ja ristiusule pöördumist õhutada, teeb ta määruse, et kui keegi sulastest, orja- dest või teatavas sõltuvuses olijaist ristiusku pöördub, siis nende vaimulikud või ilmlikud isandad nendele mõnda orjuse kergendust peavad andma ja võimaldama kirikliku usuelu nõuete täitmist (U. B. 158). Ka keiser F r i e d r i c h II on (umbes 1232. a., v. U. B. 112) seletanud nende maade vastristitute suhtes, et oleks jõle seisukord, kui vabadus läheks usu läbi kaduma ja muutuks orjuseks. Ta
talupojale talu suhtes pärandatava kasutusõiguse ning talu vallas- ja kinnisvarale omandiõiguse. Talu koormised pidi kindlaks määratama vastavalt maa pindalale ja kvaliteedile. Nii Eesti- kui ka Liivimaal loodi uus talurahvakohtukorraldus (valla-, kihelkonna- ja maakohus), kodukariõigust piirati. Vallakohus (Eestimaal kaotati 1817. alupoeg jäi sunnismaiseks, kuid mõisnik ei tohtinud teda enam maast lahutada ega maata võõrandada. Taluperemehed (erinevalt vabadikest ja sulastest) vabastati kodukarist ja nekrutikohustusest. Eestimaa 1804. aasta talurahvaseadus parandas talurahva õiguslikku seisundit vähem. See põhjustas 1805 Kose-Uuemõisas rahutusi. 1804- Eestimaa talurahva seadus- Olemuselt sarane Liivimaa talurahva seadusega. Põhieesmärgiks oli talurahva kaitsmine mõisnike omavoli eest. Talupoegadele tagati vallasvara omamise õigus. Talu peremeestele kinnitati pärandatav talu kasutusõigus.
Maarahvastiku sotsiaalne koosseis- pererahvas, sulasrahvas, vabadikud ja mõisateenijad. 19 saj keskpaigal pererahvast rahvastikus umbes 40%, sulasrahvas umbes 25%, vabadikud 15% ja mõistaeenijaid kuni 10%. . Siin toimub oluline areng 19 sajandi teisel pool- järjest süvenev kihistumine, senisest olulisem teravam on see sein nende vahel, peamine tunnusjoon selle juures on kihistumine võrreldes pererahvaga- pererahvas hakkas end teistest paremaks pidama, ntks söödi eraldi laudades sulastest(/vabadikkudest). Veel oluline rahvaarvu kasv, sellega kasvas ka nende talupoegade hulk, kellel polnud võimalik peremeesteks saada, sest talusid oli ikkagi üldiselt piiratud. Sulastega seoses toimus selline suundumus, et peremehd hakkasid vältima abielus sulaste palkamist. See oli siis kui oli üle mindud juba raharendile ja ,,peremees oskas juba raha lugeda", vallaline sulane aitas talus kulusid kokku hoida. Seepeale abielus sulased hakkasid
annaabi.ee 
