Uue seadusega kaasnes ka talupoegadele perekonnanimeku panemine. Vallakohtud koosnesid kolmest liikmest, kelle ühe valis mõisnik, teise valisid peremehed ja kolmanda sulased. Talupoegadel oli ka oma magasivili, kust nad said rasketel aegadel viljalaenu võtta. Kogukondade juhtideks olid Eestimaal talitajad ja Liivimaal vöörmündrid. Kogukonna ülesanneteks oli näiteks vaestehoolekanne. Talurahvaseisus jagunes kaheks: Mõisarahvas ja pererahvas. Pererahvas jagunes omakorda sulasteks, vabadikeks ja talunikeks. Mõisarahvas oli kõik see kes elasid mõisas või olid sellega tihedalt seotud. Talurahva koormistest oli mõisa ees endiselt teokoormis, mis jagunes nädalatööks ja abitööks. Talurahva riiklikest kohustustest olid tähtsamad pearaha ja nekrutiandmine. 1845. aastal toimus massiline üleminek vene õigeusku. 1849. aastal avaldati kolmandad talurahvaseadused Liivimaal, mis vabastasid talupojad täielikult mõisniku käe alt ja talupoeg võis hakata ise oma talu
aluseks Katariina II ajal vähendati mõisnike privileege, kuna riigile hakkas vähe makse laekuma 1.Vallasvara kuulus talupojale 2.Talupoeg võis mõisniku peale kaevata, kui tal võlgu ei olnud .Mõisniku põhiline sissetulek tuli viljakaubandusest. Vilja veeti Rootsi ja toideti Vene armeed, mis paiknes Baltikumis .Kogu XVIII sajandi on viljahinnad kõrged .Talupojad jagunesid taluperemeesteks, sulasteks ja vabadikeks (hooajatöölised) Põhikoormised on rakmetegu ja jalategu Näiteks 1 adramaa suuruse talu kohustused olid: 1.624 rakmepäeva 2.272 jalapäeva 3.240 rakmepäeva abitegu 4.388 jalapäeva abitegu .Kokku 1524 päeva aastas .Kuna pühapäeval tööd teha ei tohtinud, pidid igast perest mõisas tööl käima vähemalt 5 inimest Tööstus ja Kaubandus Tallinna sadama lähedale rajatakse
kõik oli nii öelda halvad linnad. Peale Saalomoni valitsemisaega jagunes Iisrael kaheks, kuna rahvas ei olnud nõus vana kuninga poja Rehabeami uue, raskendatud, valitsemisega, sest ta tahtis rahva elu veelgi raskemaks teha. Uue kuninga Rehabeami nõuandjate sekka kuulusid tema isa nõuandjad ja siis need nõuandjad, kellega ta koos oli üles kasvanud. Vanad soovitasid anda järele rahva nõudmistele, öeldes, et siis jäävad nood talle igavesti sulasteks. Uue kuninga eakaaslased rääkisid, et ei ole vaja kergendada rahva iket, tuleb hoopis karistusi karmistada. Et kui varem saadi piitsahoope, siis nüüd hakatakse saame okaspiitsahoope jne jne. Kahjuks täitsa nii ei läinud nagu noored nõuandjad olid arvanud ja öelnud ning Rehabeamile tekkis rivaal Jerobeam. Nende kahe vahel algas sõda ja riid. Iisraeli kuningriik jagunes kaheks: Juuda riigiks ja Iisraeli riigiks. Juuda riigi valitsejaks sai Jerobeam.
Eesti alal eksisteereis kaks omaette maailma vallutajate ja allutatud rahva oma. XIII-XV sajandil: talurahva elu tegid raskeks kesine põllupind, endised põllupidamise viisid ja tööriistad ning feodaalne ükskõiksus põllumajanduses. Siia lisandusid veel kümnis ja hinnus. Lisaks tuli ülal pidada preestrit ja kirikut. 1315.a. tõi see kaasa näljahäda. XV-XVI sajandil: Talupojad olid jagunenud vastavalt jõukusele ja päritolule: maavabadeks, adratalupoegadeks, üksjalgadeks ja sulasteks. Vana-Liivimaa üldine jõukus parandas talupoegade olukorda. Põllumajanduses valitses kolmeväljasüsteem. Talus oli keskmiselt 3-5 meeshinge, mitu hobust, härga,lehma ning muid loomi. Suuri katsumusi tõi kaasa Liivi sõda /1558-1583/. Külad jäid kaitsetuks, kasvasid koormised, talupojad võeti sõtta. 1560 toimus talupoegade ülestõus, et võidelda end vabaks aadlist ja mõisatööst, kuid see suriti maha. Põhjasõjal /1700-1721/ tabas talurahvast katk ja suur nälg
koos selle gildide ja kloostritega õitses. Samuti oli Tallinn väga tihedalt seotud Lääne-Euroopaga ja selle rikkus aina kasvas. Tallinn ei näinud tollal välja nagu täna. Seda alles ehitati. Valmis olid Raekoda, linnamüür, kuid tornid ja kirikud veel mitte. Ordukindlus Toompeal oli üks väghevamaid Põhjalas ning Tallinna veevarustussüsteem eeskujuks kogu Euroopale. Tol ajal elas Tallinnas palju võõramaalaseid. Põlis eestlased olid neile teenriteks ja sulasteks. Neisse ei suhtutud hästi, võim kuulus rikastele. Sestap on ka raamatu tegelased eelkõige mujalt pärit, kuigi Tweffelli sulane Ludke ja ka Melchiori enda naine olid eesti soost. Kuna oli keskaeg, siis oli väga oluline sotsiaalne positsioon ning rikkus. Vaestel ja väetitel sõnaõigust ei olnud. Samuti olid allasurutud seisused ka naised, kes pidid kodu eest hoolitsema ning oma meest teenima.
Paneb sulase küüni kinni, paneb küüni põlema. Võetakse teenijanna, sellel Vanapaganaga suhe. Kui ei t teada saab, siis on tige. Vanapagana põhjendus eidega lapsi ei saa, kellegagi peab saama. Eit vihane ja sureb ära. Kaval-Ants annab nõu, kui matuseasutuses küsitakse, et kes naine on ja kust tulnud. Kirikuõpetajaga huvitav vestlus. Kirikuõpetaja ei suuda teda uskuda. Vanapganal hakkab elu minema naise kõrval, saavad lapsi. Kaval-Ants ikka rohkem seob teda endaga, võtab lapse sulasteks- abilisteks. Vanem tütar satub Kaval-Antsu poja silme alla, näeb temas naist. Tüdruk ahvatletakse majapidamisse teenijaks. Noor Kaval-Ants võrgutab tüdruku, viimane jääb lapseootele. Tüdruk suri. Üks poeg töötas vabrikus, jäi kättpidi masina vahele. Sündmused jõuavad sinnamaale, et võtab pangast laenu. Kaval-Ants on usaldusmeheks, võta laenu ja anna minu kätte. Lõpuks Vanapagana raha läheb kaduma. Läks pankrotti, Kaval-Ants tuleb ja aitab hädast välja
pärandada, keelati koormiste tõstmine ja talumeeste müük · 1804 Liivimaa ja Eestimaa talurahvaseadus keelas talupoegade müümise kinkimise. Talupojad said õiguse maad osta ja oma suva järgi sellega tegutseda- sulaste olkord Liivimaal halvenes, Eestimaal jäi samaks · Prooviti täielikult likvideerida vabadike kiht- anti tükk maad, et nad peaksid mõisas tööd tegema või määrati sulasteks · Kehtestati uus adramaa suurus- suurenes teoorjus · piirati mõisate laienemist talumaade arvelt · maade mõõtmiseks ja hindamiseks ning koormiste määramiseks moodustati Liivimaal 4 revisjonikomisjoni- selgus, et paljudes mõisates oli koormised suuremad kui lubatud- selle vältimiseks hakati maamõõtmisandmeid võltsima · 23. mail 1816 ja 26. märts 1819 uued talurahvaseadused: 1) kaotati pärisorjus (üleminekuaeg 14 a)
Perioodi algul valitses peaaegu üle kogu Kreeka sugukondlik aristokraatia, kelle võim tugines primitiivsele maaomandile ja orjapidamisele. Basileuste (väepealikud/ füülivanemad) võim vähenes ajapikku, tähtsamat osa hakkasid mängima aristokraatia nõukogud. Ar. sugukonnad hõlmasid järjest enam maa, mis oli tähtsaim rikkus. Vara soetati ka piraatluse teel. Algas intensiivne raharinglus ning väiksemate maaomanike laostumine. Kehvemad jäid päris maata ja pidid teiste juurde sulasteks minema, lisandus ka võlaorjus. Sellises seisundis talupoegi nimetati eri maakonnis erinevalt: Argolises gümneedid, Sikyonis korünefoorid, Tessaalias penestid, Kreetal voikeedid jne. Viljakaist orgudest mägedesse tõrjutud vabu inimesi nimetati perioikideks. Kehtis suuline tavaõigus e. lihtrahvas pidi aristokraatiale kuuletuma. Sugukondliku vastutuse põhimõte: 1 sugukonnaliikme eksimuse eest vastutab terve sugukond (kasutati tihti ebasoovitavate pagendamiseks). VII saj
Kasvatati hobuseid, veiseid, kitsi, sigu ja lambaid. Metsmesindus. Küttimine ja kalapüük. Hiljem: käsitöö ja kaubandus. Varanduslik ja õiguslik seisund Vabad inimesed olid Eestis õiguslikult ja varanduslikult enam-vähem võrdsed. Tähtsamaid küsimusi arutati ühiselt rahvakoosolekutel. Ka tehti koos suuremaid töid. Hiljem kaasnes eraomanduse kasvuga varanduslik ebavõrdsus. Mõned rikastusid sõjakäikude ja kaubanduse teel, tuues sõjavange ka sulasteks. Rikkamateks said külade ja kihelkondade vanemad arukamad ja mõjukamad mehed, kel oli kõrgem ühiskondlik positsioon. Neist hakkas kujunema teatud ülikkond. Sõjaline tase ja suhted naabritega Suhted naabritega olid eestlastel üldiselt rahumeelsed. Aeg-ajalt tuli ette vastastikkusi sõja- ja röövkäike. Hiljem tõsines olukord riiklike ühendustega seoses. Eestlastel oli rohkem konflikte leedulaste ja latgalitega, kus näisid kannatavat latgalid
Rauda hakati tootma 2000 e.m.a. Eestis oli sepp võrdväärne nõiaga (müstiline valmistaja). Rahvaste rännu aeg 5-6.sajand Ilmuvad kindlused – Kagu-Eesti ja rannik Peiteaarded – geograafiliselt eristatud kohad (matusepaigad) Uus matusetüüp – kivivarekalme (kuningate hauakambrid) – hauapanus – vara, sh relvad Majandus arenes vaikselt, kihistumine süvenes. Eelviikingiaeg 6-8.sajand ja viikingiaeg 9-11.sajand Rootsi, Norra, Taani, Saaremaa • Nooremad pojad sulasteks enda/venna majapidamisse • Kes maad ei pärinud, hakkasid viikingiteks Viikingid – röövlid, kaupmehed, käsitöölised, kolonistid (Gröönimaa, Ameerika) Rootslased – Ida-Eesti, Läti, Leedu Norrakad – Šotimaa, Island Taanlased -Prantsusmaa, kuni Vahemereni Saarlased – Rootsi (põletasid maha Sikstuna) Vabadusvõitlus (1030-1060) – venelastega, tahtsid maad maksustadda, eestlased võitsid. Vallutuseelne Eesti kuni 13.sajand Majandus • Viljakasvatus:
Perioodi algul valitses peaaegu üle kogu Kreeka sugukondlik aristokraatia, kelle võim tugines primitiivsele maaomandile ja orjapidamisele. Basileuste (väepealikud/ füülivanemad) võim vähenes ajapikku, tähtsamat osa hakkasid mängima aristokraatia nõukogud. Ar. sugukonnad hõlmasid järjest enam maa, mis oli tähtsaim rikkus. Vara soetati ka piraatluse teel. Algas intensiivne raharinglus ning väiksemate maaomanike laostumine. Kehvemad jäid päris maata ja pidid teiste juurde sulasteks minema, lisandus ka võlaorjus. Sellises seisundis talupoegi nimetati eri maakonnis erinevalt: Argolises gümneedid, Sikyonis korünefoorid, Tessaalias penestid, Kreetal voikeedid jne. Viljakaist orgudest mägedesse tõrjutud vabu inimesi nimetati perioikideks. Kehtis suuline tavaõigus e. lihtrahvas pidi aristokraatiale kuuletuma. Sugukondliku vastutuse põhimõte: 1 sugukonnaliikme eksimuse eest vastutab terve sugukond (kasutati tihti ebasoovitavate pagendamiseks). VII saj
saates ütles ta veel: «Teie näete nüüd, kui vähe teie oma jõud teid kaitsta suudab. Teie sõimasite meid, meie aga kaitsesime teid. Sellepärast ärge olge tänamatud ega nurisege isandate üle, vaid kartke neid ja teenige truisti.» Nii kõneles minu mehine, minu tubli isand, ja vana lossipreester lisas sügavas liigutuses: «Jah, ja jätke oma näotu, kuri ebausk, austage 42 jumalaema, kummardage püha Peetruse asemikku ja kuulake nende sõna, keda tema siin patuses maailmas oma sulasteks on seadnud. Kui te seda ei tee, mis nemad käsivad, siis sööb teid siin ilmas tuli, uputab vesi, hukkab raud, ja vihase vaenlase kius». kukutab teid igavese hukatuse järve. Aamen. Minge rahuga.» Seepeale läksid noomitud talupojad minema. Aga nüüd ütelge, kes teie hulgast ei tunnista, et rüütel Kuuno kõigi noorte rüütlite au ja uhkus on.» «Mina seda ei ütle.» -- «Mina ka mitte.» -- «Mis tõsi, see tõsi,» kõlasid kiidusõnad kooris.
annaabi.ee 
