Suhtlemispsühholoogia essee (0)

Ühel ilusal kevadhommikul otsustasime minna loomaaeda. Mõtetes toimus koheselt  reprodutseerimine, mis on mälus säilinu taastamine, et meenutada millal viimati  loomaaias käisin. Loomaaiaväravas suunasin oma tahtliku tähelepanu piletimüüjale,  lülitasin enda jaoks välja kõrvalised asjad ning keskendusin ainult piletite ostmisele. Piletid ostetud, liikusime edasi loomade suunas, samal ajal kuulsime selja tagant kõrgendatud heli, koheselt toimus fikseerumine ehk tardumine ühele objektile (ühte punkti fikseerunud  vaade). Pärast seljataha vaatamist tuli mõistmine, et see probleem meid ei puuduta, küll  aga toimus kausaalne atributsioon ehk põhjuslikkuse omistamine, mille käigus üritasin  eelkõige häält tõstvat inimest mõista ning tema käitumist tõlgendada, põhjuseid leida.  Jalutasime loomade vahel ringi ja kuna minu kaaslane on väga suur loomade huviline siis  kasutas ta kohe oma semantilist mälu, mis koosneb erinevatest teadmistest ja faktidest  ümbritseva maailma kohta.  Edasi liikudes jõudsime grupini, kes oli giidiga ekskursioonil,  giid tundus juba eemalt tuttav ning kasutasin isikutaju etappi – äratundmist , mille puhul on mõned olulised tegurid (näiteks näoväljendus, liigutused, kehaehitus, riietus) ning mille  põhjal kujuneb esmamulje (tihti ka pikaks ajaks kinnistuv tervikmulje) ning mis tuletas  meelde, et tegemist on  Aleksei Turovskiga. Olles ise just hiljuti käinud A. Turovski  loengul, toimus minu peas kohe meenutus emotsionaalse mälu abiga, mille hea arengu  korral mäletab inimene hästi oma tundmuste vahendusel, et loeng oli väga emotsionaalne,  asjalik ja sisukas, palju asjakohaseid näiteid ning ebameeldiva lõpuga grupitöö loomade  paremaks mõistmiseks. Olin sellelt koolituselt palju teadmisi meelde jätnud ehk  omandanud, mis on mäluprotsess, kus uus info kinnistatakse, varem omandatuga  seostamise teel. Paar tundi loomaaias jalutamist möödus väga kiiresti, isegi lindude  laulmist ei pannud enam tähele, sest tekkinud oli negatiivne adaptatsioon ehk aistingu  täielik kadumine või oluline nürinemine kestval või tugeval ärritusel. Motoorne ehk  liikumismälu, mida iseloomustab mitmesuguste liikumiste ja praktiliste toimingute hea  salvestamine tegevuses viis meid sujuvalt jalutades koju tagasi.