igaüks, kes loob, on tugev..." need Nietzsche sõnad Zarathustrast käivad tema enda kohta. Ecce Homos ütleb ta jälle nõnda: "Nüüd lööb vasar vihaselt vanglaseinte vastu, kivi pritsib kildusid: mida teeb see minule?" 16 · Ecce Homo ehk Ennäe inimest, on meelega jumalatteotav ning võetud apostel Johanneselt Ennäe inimest, mind, Friedrich Nietzschet, antikristust. · Oma lähenemises on filosoof subjektivist, sest igasuguses objektivismis, väidab ta, on taustal subjekt. 17 16.2. Nietzsche tunnetusteooria · Objektivismi kritiseerimiseks on õpetlasel tunnetusteoreetilisi põhjusi. Selle taustaks on tema vaatepunkti-õpetus, mille kohaselt iga tõde on tõde mingist vaatepunktist, ilma võimaluseta absoluutsusele. · Reaalsuse loome meie ise! Kõige aluseks on loomine ja tahe. Teadvus ise määrab reaalsuse omadused.
ründab ja otsustab. Kus mõne teine erutaks ja paluks täpsustusi, siis tema pilkab, norib ja rebib maha. Mõnitamises ei saa talle keegi vastu. Nietzsche metodoloogia on läbimõeldud. Tema ekspressiivne stiil järgib sedasama kire ja jõu õpetust, mida kuulutab ta inimesekäsitus ning mida muud võiksime oodata mehelt, kelle tuntuim mõiste on üliinimene, kes kuulutab võimutahte ülimuslikkust inimeses. Ta on subjektivist. ,,Igasuguses objetivismis peitub taustal subjekt", väidab ta. Nietzsche personofitseerib probleeme, tema lähenemisnurk on varjamatult psühholoogiline. Ta analüüsib ideid neid esindavate inimeste identiteeti ja psühholoogiat vaadeldes. Nietzsche on võitlev filosoof, isegi mõttetegevus on vägivallaga seotud võitlus, mille eesmärgiks on muutused. Filosoof ei kirjelda ega seleta, vaid loob, määrab ja otsustab, filosoof väänab reaalsust. Sellise
Siin me puutume kokku millegi uuega. Keegi teine enne Kierkegaardi ei ole esitanud nii jõuliselt nõuet seostada filosoofia isiksusega. Filosoofia peab olema tõene temale, see peab raputama tema enese elu see peab olema elu filosoofia.(Saarinen 1985) Tal on oma paatos. Ta on muudatusi nõudev, kuulutav filosoof ta on mõtlejana see, kelleks endine teoloogiatudeng tahtis elus saada: jutlustaja. Kuid ta ei esita mingit valmis jutlust.(Saarinen 1985) Kierkegaard on äärmuslik subjektivist. Ta on subjektivist kuni irratsionaalsuse piirini ja kiiva, kergesti teravustesse kalduva meelega teinekord ka ületab need piirid. Keegi teine ei ole inimese irratsionaalseid jõudusid nii võimukalt kaitsnud kui see subjektikeskne üksiklane, kes väljastas oma tohutu mõistusejõu ja hämmastava kirjandusliku ande näitamaks tunnete, kirgede ja usu muserdavat võimu ja iga teoreetilise tõe paratamatut tühjust.(Meos 2000)
14. Seesmise väärtuse all võidakse rääkida nii lõppväärtusest (vastand: instrumentaalne väärtus) kui ka objektiivsest väärtusest (vastand: subjektiivne). 15. Väärtuste ja moraali seos Väärtuste kaudu, me tuletame selle, mis on oluline ja millised moraaliprintsiibid neid väärtusi säilitada, arendada aitavad. 16. Väärtused on objektiivsed, platon, Me soovime Head, sest see on Hea. Samas väidab subjektivist Perry, et väärtus on pelgalt huviobjekt. 17. Sensualism ja satisfikatsionism masohhismi paradoksist. Masohhist naudib valu(aistinguna) rahulduse mõttes. Ta ei naudi valu aistinguna aistingu mõttes. See nauding valust on tema peas, psühholoogiline. 18. Eetikatõed on olemas objektivistide kohaselt, kuna neile on moraalinormid sõltumatud ning seega tõed. Subjektivistide jaoks seevastu on moraalinormid sõltuvad ning seega ei saa neid tõdedeks lugeda. 19
sa mittemidagi puudutada. Elu usus tähendab, et olemasolev situatsioon tuleb vastu võtta, kuna see on antud jumalast. Religioossel tasandil inimene ei küsi: mida peaks tegema riik? Mida peaks tegema kirik? Vaid küsib: mida suudan mina teha? Tema puhul üksikisik on väga aktuaalne. Tõde ongi üksikisikus. Rahvahulk on ebatõde, sest see teeb üksikisiku vastutustundetuks. (kambas asju lihtsam teha, sigadusi nt). Ta on subjektivist, kes kaitseb üksikisiku ainulaadsust. Ehtsat filosoofiat kirjutataksegi mina vormis. Tõeline filosoofia on isiklik filosoofia. Ta toob surma sisse, sest surm on mingis mõttes see, mis kogu elu muudab absurdiks. See annabki elule mõtte, kui ma leian selle, mille nimel olen nõus surema. Inimese elus ei piisa ainult objektiivsetest ja teaduslikest tõdedest, sest teaduslikul seletusel maailma kohta puudub sisu. Teadus ei anna sügavamat teavet selle kohta, kes inimene on
Ta avastas inimkonna ajaloo arenemise seaduse. Ajaloo ülim määrav jõud on majanduslikud tegurid. Nietzsche 1844-1900 Peavalu, oksendushoogude all ja peaaegu pimedana lahkus ta ülikoolist 34 aastasena. Ta langes hullumeelsusesse ja jäi ka osaliselt halvatuks. Ta oli filosoofia ajaloo vihatuim mees. Ta tahtis häirida ja haavata lugejaid, purustada nende turvalised unistused. Ta kuulutab, ründab ja norib, kui mõni teine filosoof arutaks ja paluks täpsustusi. Ta on subjektivist. Igasuguses objektivismis peitub taustal subjekt. Ta on võitlev filosoof. Filosoof ei kirjelda, mõista ega seleta, vaid loob, määrab ja otsustab; filosoof väänab reaalsust. Ekslikult on teda peetud saksa natsionalistiks.“Nii nagu ma olen loodud, olen ma sisimas võõras kõigele saksalikule, isegi sel määral, et sakslase kohalolek häirib mu seedimist.“ Ta vihkam masse ja masivaimu. Ta oli keerulise stiiliga ega hoolinud lugeja harvamusest. Ta on kirjanduslik filosoof
neid sellepärast, et nad on väärtuslikud? Objektivist- väärtused väärivad soovimist, ükskõik kas keegi neid tegelikult soovib või ei, nad on mingil moel meist sõltumatud. Klassikalisse objektivistliku vaate väärtustele esitas Platon. Ta õpetas, et Hüve on kõrgeim vorm, väljendamatu, jumalasarnane, sõltumatu ja tunnetatav alles pärast pikaajalisi filosoofiaõpinguid. Subjektivist- väärtused sõltuvad soovijatest, nad on nende suhtes relatiivsed. 19. Mis vahe on deskriptiivsel ja väärtustaval lausel? Tooge näiteid! Deskriptiivne- kirjeldab tükki universumist, ei vaja kõneleja poolt hindamist. On kas tõene või väär.(Eutanaasia on Hollandis lubatud.) Väärtustav- ei kirjelda, vaid kõneleja annab oma hinnangu. Nõuab hinnangu andmist kõneleja poolt, kes seda väljendab. (Eutanaasia on moraalselt vale). 20
Neist tuletatakse printsiibid, mida võime nimetada tegevust juhtivateks väärtuste ,,kehastajateks". Õige ja väär kui moraalsed väärtused määratud absoluutsete printsiipide, reeglikogumina. Moraaliväline väärtus on küsitav, kas sellise väärtuse poole püüdlemine on õige või väär. 16. Mis on väärtuste loomus, kas väärtused on objektiivsed või subjektiivsed? Objektivist on seisukohal, et väärtused on mingil moel meist sõltumatud, nad on head iseenesest. Subjektivist arvab, et väärtused sõltuvad soovijatest/hindajatest, on nende suhtes relatiivsed. Kas miski on hea seepärast, et me seda soovime (subjektivism) või me soovime seda seepärast, et ta on juba hea iseenesest, sõltumata meie soovist (objektivism). Lk 121 17. Kuidas naudingu kui rahulduse ja naudingu kui aistingu eristamine aitab lahendada masohhismi paradoksi? Jah. Massohist naudib rahulduse mõttes seda, mis ei ole nauditav aistingu mõttes
Neist tuletatakse printsiibid, mida võime nimetada tegevust juhtivateks väärtuste „kehastajateks“. Õige ja väär kui moraalsed väärtused – määratud absoluutsete printsiipide, reeglikogumina. Moraaliväline väärtus – on küsitav, kas sellise väärtuse poole püüdlemine on õige või väär. 16. Mis on väärtuste loomus, kas väärtused on objektiivsed või subjektiivsed? Objektivist on seisukohal, et väärtused on mingil moel meist sõltumatud, nad on head iseenesest. Subjektivist arvab, et väärtused sõltuvad soovijatest/hindajatest, on nende suhtes relatiivsed. Kas miski on hea seepärast, et me seda soovime (subjektivism) või me soovime seda seepärast, et ta on juba hea iseenesest, sõltumata meie soovist (objektivism). Lk 121 17. Kuidas naudingu kui rahulduse ja naudingu kui aistingu eristamine aitab lahendada masohhismi paradoksi? Jah. Massohist naudib rahulduse mõttes seda, mis ei ole nauditav aistingu mõttes
Mackie kui II järku skeptik · I järku skeptik kahtleb I järku moraaliseisukohtade paikapidavuses. Näiteks vaidleb vastu kõigile ühiskonnas kehtivatele konventsioonidele. Samas võib väita, et nende ekslikkus on objektiivselt kinnitatav. · II järku skeptik kahtleb , kas moraalilausungite paikapidavust saab üldse kuidagi kinnitada või kummutada. Kuid II järku skeptik võib praktikas konventsioonidest ometi kinni pidada! Mackie ei ole subjektivist · Väärtuste objektiivsuse eitamine ei tähenda subjektivismi. · Subjektivism Mackiel määratletud kui seisukoht moraalisõnade tähenduse kohta. Nt väide "See tegu on õige" tähendab "Ma kiidan selle teo heaks". · Mackie võtab ontoloogilise seisukoha ütleb midagi selle kohta, mis eksisteerib (või ei eksisteeri), mitte selle kohta, mida mingi sõna tähendab. Relatiivsuse argument · Moraalinormid varieeruvad.
19. Mis on väärtuste loomus, kas väärtused on objektiivsed või subjektiivsed ? objektivist on seisukohal, et väärtused väärivad soosimist, ükskõik, kas keegi neid tegelikult sovib või ei, nad on mingil moel meist sõltumatud. Objektivistide arvates saab Hea lahutada sellest, mida soovitakse. Objektivistid: Platon (428-348 eKr): me soovime Head, sest see on hea. Hüve on kõrgeim vorm, on väljendamatu, jumalasarnane, sõltumatu ja tunnetatav ainult pärast filosoofiaõpinguid. Subjektivist leiab, et väärtused sõltuvad soovijatest, on nende suhtes relatiivsed. Subjektivism käsitleb väärtusi lihtsalt kui teadliku soovi produkti. Väärtusi loovad ihad, ning väärtused on väärtuslikud just sel määral, millisel neid ihaldatakse: mida tugevam iha, seda suurem väärtus. Subjektivistid: ,,Me ei püüdle, soovi, igatse ega ihalda kunagi midagi sellepärast, et peame seda midagi hüveks; pigem peame seda
deontilistele tehetele meeldimist ei saa mõttekalt: kohustada, ette kirjutada, nõuda. "Esmalt tuleb jõuda otsusele ühe eelneva küsimuse suhtes. Mis on need "asjad", mida kuulutatakse kohustuslikuks, lubatuks, keelatuks jne? Me nimetame neid "asju" tegudeks." Georg Henrik von Wright (2001). 12. Mida saab näidata robustse subjektivismi näitega? Robustne subjektivism: Standardeid ei avastata, vaid luuakse. Järelikult, on võimalik luua ka meeldimisele tuginevaid standardeid! Robustne subjektivist: hea = meeldib. Kui "meeldivus" on väärtuse standardiks, siis ei ole võimalik osutada kunstiteosele, mis oleks hea, kuid mis ei meeldiks. Headus sõltuks meeldimisest. Nõue "peab meeldima" oleks ülearune! NB! Argument on loogiline: sellise hindaja faktiline leidumine ei ole oluline. 13. Selgitage psühholoogilise ja dispositsionaalse meeldimise erinevust! Meeldimise liigid: Traditsiooniline vaade kaldub "meeldimisotsustuste" üle- psühhologiseerimisele
Loomades on kaht sorti liikumisi, üht nimetatakse eluliseks (pulss, hingamine, seedimine), teist vabatahtlikuks (kõne, jäsemete liigutamine jne). Vabatahtlike liikumiste seesmisi algeid nimetatakse tunneteks või püüdluseks. Püüdlus millegi suunas on iha, millestki eemale on vastumeelsus. Analoogiliselt defineerib Hobbes ka mõisted armastus, põlgus, hea, halb. See, mida soovime, see on hea, mille suhtes tunneme vastumeelsust, see on halb. Eetikas on Hobbes seega täielik subjektivist (st eetikas pole objektiivseid kriteeriume). Hea tuleneb inimese sees olevatest liikumistest ning on täiel määral seotud vaid isiku endaga. Mitte miski pole lihtsalt ja absoluutselt hea. Inimesed ei saa teenida mingisugust objektiivset head, teha selle nimel koostööd jne, sest sellist headuse mõõdupuud pole olemas. Ebatäiuslikud teadmised. Inimene ei saa omada absoluutset teadmist, sest kõigepealt on meeleline
annaabi.ee 
