Streik on tulemuslikuim töötüli lahendusviis (0)

Streik on tulemuslikuim töötüli lahendusviis.

Streik on töövõtjate massiline tööseisak, mille põhjuseks on rahulolematus tööandja pakutava palgaga või töötingimustega. Enne streiki peetakse läbirääkimised tööandjate ja töövõtjate vahel. Streik on äärmuslik abinõu oma tahtmiste saamiseks ning see juhtub siis kui ei saada hakkama läbirääkimistega. Streigiga kaasnevad suured majanduslikud kahjud, mistõttu üritavad tööandjad tavaliselt jõuda töövõtjatega kokkuleppele läbirääkimiste teel.
Streigid omandasid suure tähtsuse industriaalrevolutsiooni perioodil, mil paisus masstööjõud vabrikutes ja kaevandustes. Sellel ajal muudeti streigid kiiresti ebaseaduslikeks väga paljudes riikides.
Riigis kehtiva seadusandluse kohaselt ei või streikida ametnikud ja abiteenistujad, sõltumata sellest, kas nad teostavad avalikku võimu või mitte. Eraldi on keelatud streikida ametnikel, kellele on juba praegu streikimine keelatud eriseadusega.
Eesti Vabariigi õiguskantsler on tähelepanu pööranud sellele, et riigisektoris ja kohalikus omavalitsuses töötavate inimeste absoluutne streigikeeld on vastuolus riigi põhiseaduse ja rahvusvaheliste lepingutega millega riik on ühinenud (nagu Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) konventsioon ja Euroopa Sotsiaalharta), kuid sellest hoolimata on Riigikogu senini keeldunud siseriiklikus seadusandluses seaduseparanduste sisseviimisest täitmaks rahvusvaheliste lepingutega võetud kohustusi. Sellisel kujul rikub riik jätkuvalt oma kodanike põhiseadusega kehtestatud ja rahvusvaheliste normide kohaseid õigusi.
Taasiseseisvunud Eesti kõige suurem, õpetajate 1-päevane streik toimus 4. detsembril 2003. a. Teenistujate Ametiliitude Keskorganisatsiooni eestvedamisel.
Eesti pikim streik leidis aset 2004. a. septembris, mil Eesti Vedurimeeste Ametiühing korraldas 6-päevase tööseisaku saavutamaks 15% palgatõusu. Streik lõppes vedurimeestele 10% palgatõusuga.
Streik on ainuke võimalus palga tõstmisel. Miks ei võiks tõusta tavalise töötaja palk, kui tõusevad pidevalt poliitikute palgad jms? Kas siis õpetajad või bussijuhid ei vääri seda arvestades seda, et neil on palju raskem amet. Poliitikud saavad niigi kõrget palka, aga mitte tavatöötajad.
Pole kasu sellest kui üksikisik läheb tööandja juurde ning nõuab palgatõusu, selle peale saadetakse ta heal juhul lihtsalt minema, kuid kui hakkavad kõik töölised palgatõusu nõudma, ähvardades firmast lahkuda, osutub see kahjulikuks tööandjale ning kõiki pole võimalik lahti ju lasta. See tähendaks firmale põhimõtteliselt pankrotti.
Nõnda siis pöördub üksikisik ametiühingusse ning palub abi, vastutasuks siis annetus , mida ametiühing kogub taolisteks puhkudeks. Ametiühing sellepeale on nõus aitama ning hakkab koguma inimesi streigi jaoks samast elualast.
Kuna üksikisiku palve firmaomanikku ei kõigutanud siis ähvardab Ametiühing streigiga ja sellepeale juba nii kergelt minema ei saadeta. Tekib nendevaheline tüli, mispeale tuleb kohale riigilepitaja, kes hakkab otsima kompromissi , s.t. et mõlemad osapooled lepivad kokku.Sreikijad ei pruugi küll saada tahetud palka ent ometigi mingi palgatõus siiski toimub ning selles suhtes on eesmärk saavutatud.
Mingitel teatud elualadel näiteks tuletõrjujad ja meditsiinitöötajad või politseinikud, ei tohiks streigiga palgatõusu nõuda, arvestades seda, et sinna lähevad nad tööle mitte raha vaid aitamise pärast. Kuid kui nemad lõpetaksid oma töötamise oleks ju haigeid ja inimeste suremust rohkem.
Streigiga on kasu saadud palju, eespool oli toodud ka näiteid ning see on lihtsalt tõestuseks sellele, et palgad meie riigis on madalad ning sellest on raske end ära elatada. Sest hinnad tõusevad, kuid palgad mitte kui välja arvata nüüd kõrgmatel ametitel töötavaid inimesi(poliitikud jms). Meie riigi rahvas vajab ja väärib rohkem palka, see on selge, sest töö ei ole kerge ning elu ei ole enam tänapäeval odav.