*Tinglik joonistus, *Väljendas värvidega oma tundeid. P. GAUGUIN: *Puhtad ja säravad värvid, *Ühtlased värvipinnad, *Tumedad kontuurid, *Kunst kannab olulist hingelist ja vaimset sõnumit, *Pildid ja kujud sisult tihedalt seotud mütoloogiaga, vormilt arhitektuuriga, *Loobus varjudest ja värvivarjunditest. P. CEZANNE: *Hele, valgusküllane koloriit, *Teostes sees suur hulk küsimusi ja otsinguid, *Looduses nähtavad vormid lähendada stereomeetrilisele põhivormile, *Pidas võimalikuks maalimist mitmest vaatenurgast, et kujutada objekti selle kõige ilmekamast küljest, *"Lõhkus" tsentraalperspektiivi, *Pani aluse konstrueerivale kunstitegemisele, *Süzee teisejärguline, *Pilt visuaalne objekt. Sümbolism 19.-20. saj vahetuse kunst oli väga mitmekesine, selle põhjuseks on haritlaste jagunemine erinevate ideoloogiate põhjal. Tekkisid 3 suunda: Konservatism väljendus kunstis klassitsismine, uusromantism
elatisrahaga kindlustatud. Oma töid õnnestus tal ainult harva eksponeerida. Aegamööda eemaldus Cezanne impressionismist, kuid jäi tunnustama selle mitemid saavutusi, eriti värvide ilu ja heledat valgusküllast koloriiti. Ta tahtis ühendada impressionistlikud värvid klassikalisele kunstile omase vormikindlusega. Tumedate varjude asemel, mida klassikalises kunstis kasutati selgete vormide loomiseks, soovitas ta looduses nähtavaid vorme lähendada mõnele stereomeetrilisele põhivormile--silindrile, kuubile, koonusele. See on eriti märgatav Cezanne maalitud inmkehade kujul. Cezanne pidas võimalikuks ka maalimist mitmest vaatepunktist, et kujutada iga objekti sellest küljest või selle nurga all, kus objekti vorm on võimalikult selge ja ilmekas. Mitme vaatepunkti kasutamisega lõhkus Cezanne aluse tsentraalperspektiivilt, mida Euroopa kunstis oli alates renessansist peetud endastmõistetavaks vahendiks ruumiillusiooni loomisel, aga ühtlasi pani aluse
väljendada nähtamatuid tundeid. Sellise eesmärgi saavutamiseks vähendas ta piltides tsentraalperspektiivi ja varjude kasutamist ,millega muutis ta kujutise peaaegu tasapinnaliseks ja siluetitaoliseks. Loobumine varjudest ja nähtava maailma värvivarjundite jäljendamisest võimaldas katta suuri osi pildi pinnast üheainsa, tihti puhta värvitooniga. 8. Suure osa oma maalidest valmisid Kopenhaagenis. 9. . E 10. Soovitas looduses nähtavaid vorme lähendada mõnele stereomeetrilisele põhivormile silindrile, kuubile, koonsuele. 11. Ta hakkas kujutama igat objekti, sellest küljest või selle nurga all, kus objekti vorm oleks võimalikult selge ja ilmekas (nagu Egiptuse poos). Lõhkus aluse tsentraalperspektiivilt, pani aluse konstrueerivale kunstitegemisele. 12. Teoste motiivid olid maastikud, natüürmordid, staatilised figuurid. Postimpressionistid II 1. Sõna neo neoimperssionismis tähendas uus. Nagu neo alati tähendab. 2
6 maalimisel. Lineaarperspektiivi kaotamisega ei soovinud Cèzanne mitte ruumiliset sügavusest loobuda, vaid kasutas selle edasiandmiseks värvidide omadusi: oranz, punane, kollane tükivad esile - sinised toonid viivad pildiosa kaugemale. Samuti ei pööranud ta tähelepanu perspektiivireeglitele ehk kõikide joonte suundumisele ühte punkti. Tumedate varjude asemel, mida klassikalises kunstis kasutati selgete vormide loomiseks, soovitas ta looduses nähtavaid vorme lähendada mõnele stereomeetrilisele põhivormile – silindrile, kuubile, koonusele jne. (seetõttu on Cézanne eeskujuks ja eelkäijaks kubistidele). Cézanne pidas võimalikuks ka maalimist mitmest vaatepunktist, et kujutada iga objekti sellest küljest või selle nurga all, kus objekti vorm on võimalikult selge ja ilmekas ( nõnda kujutasid näiteks vanad egiptlased inimest). Henri de Toulouse-Lautrec Inimesi kujutades näitab Toulouse-Lautrec nende ühiskondllikku
1870-ndate aastate alguses lähenes ta rohkem impressionistidele, kuid 1874. aastal nende esimesel näitusel sai ta kriitikutelt rohkem mõnitada kui teised. Tema piltidel näis olevat kohmakas ruumikujutis, millel esines palju moonutusi. Mõne aja pärast eemaldus Cezanne impressionismist, ta püüdis ühendada impressionistlikud värvid klassikalise vormikindlusega. Eelistas tumedate varjude asemel siiski selgete vormide loomist. Lähendas looduses leiduvaid vorme mõnele stereomeetrilisele põhivormile- koonusele, kuubile jne. Ta pidas võimalikuks mitmest vaatepunktist, et kujutada igat objekti sellisest küljest või nurgast, kus objekti vorm on piisavalt selge ja ilmekas. Mitme vaatepunkti kasutamisega lõhkus Cezanne vundamendi tsentraalperspektiivist, millega lõhkus ta renessansi ajast Euroopa kunstis põhimõtted ruumiilu loomiseks. Ta pani aluse konstrueerivale kunsti tegemisele, mis vaatleb loodust üksnes toormaterjalina uue maali loomiseks
elatisrahaga kindlustatud. Oma töid õnnestus tal ainult harva eksponeerida. Aegamööda eemaldus Cezanne impressionismist, kuid jäi tunnustama selle mitemid saavutusi, eriti värvide ilu ja heledat valgusküllast koloriiti. Ta tahtis ühendada impressionistlikud värvid klassikalisele kunstile omase vormikindlusega. Tumedate varjude asemel, mida klassikalises kunstis kasutati selgete vormide loomiseks, soovitas ta looduses nähtavaid vorme lähendada mõnele stereomeetrilisele põhivormile--silindrile, kuubile, koonusele. See on eriti märgatav Cezanne maalitud inmkehade kujul. Cezanne pidas võimalikuks ka maalimist mitmest vaatepunktist, et kujutada iga objekti sellest küljest või selle nurga all, kus objekti vorm on võimalikult selge ja ilmekas. Mitme vaatepunkti kasutamisega lõhkus Cezanne aluse tsentraalperspektiivilt, mida Euroopa kunstis oli alates renessansist peetud endastmõistetavaks vahendiks ruumiillusiooni loomisel, aga ühtlasi pani
Ta vähendas oma tsentraalperspektiivi, muutis kujutise tasapinnaliseks ja siluetitaoliseks, loobus varjudest, kattis suuri osi maalist üheainsa puhta värviga. Oli seega süntetistliku stiili esindaja. Siiski on ta teosed vaoshoitumad ja planeeritumad kui Munchil või van Goghil. Paul Cezanne tunnustas impressionismi värvide ilu ja valgusküllast koloriiti. Tema eesmärgiks sai ühendada impressionistlikud värvid klassikalise vormikindlusega. Lähendas looduses leiduvaid vorme mõnele stereomeetrilisele kujundile (silinder, kera jne). Pidas võimalikuks ka maalimist mitmest vaatepunktist ning lõhkus sellega tsentraalperspektiivi. Cezanne pidas maali süzeed täiesti ebaoluliseks. Maalis maastikke, natüürmorte, staatilisi figuure. Maal: Vincent van Gogh Paul Gauguin Paul Cezanne Neoimpressionism - Seurat stiili kutsutakse ka kutsutakse samuti punktüallismiks, sest loodust anti edasi korrapäraste punktitaoliste värvilaikudega
rühmakaaslased, sest tema piltide joonistuses näis olevat rohkem moonutusi ja ruumikujutus tundus kohmakas. Oma töid õnnestus tal ainult harva eksponeerida. Aegamööda eemaldus ta impressionismist, kuid jäi tunnustama selle mitmeid saavutusi, eriti värvide ilu ja heledat valgusküllast koloriiti. Tumedate varjude asemel, mida klassikalises kunstis kasutati selgete vormide loomiseks, soovitas ta looduses nähtavaid vorme lähendada mõnele stereomeetrilisele põhivormile- silindrile, kuubile, koonusele. See oli eriti näha tema maalitud inimkehade puhul. 5) FOVISM JA EKSPRESSIONISM Foovid hülgasid niihästi impressionistide muljeid jäädvustava kunsti kui ka sümbolistide tagamõttetaotluse. Nened püüdeks oli väljendada kunstniku meeleolu, mi soli tekkinud mõne motiivi vaatlemisel. Seetõttu ei pidanud nad vajalikuks olla täpsed kõigis üksikasjus. Sageli olid värvid hoopis vastupidised looduses nägema harjunud värvidele.
Cézanne`i peaülesandeks saab jälle KEHADE KUJUTAMINE RUUMIS. Ta loobub täielikult impressionistide voogavast, virvendavast ja ähmasest ebamäärasusest; ta püüab luua kindlaid, rütmiliselt liigendatud kompositsioone, milles valitseb arhitektooniline tasakaal ja kus on selgelt üles ehitatud massid. Tumedate varjude asemel, mida klassikalises kunstis kasutati selgete vormide loomiseks, soovitas ta looduses nähtavaid vorme lähendada mõnele stereomeetrilisele põhivormile – silindrile, kuubile, koonusele jne. (seetõttu on Cézanne eeskujuks ja eelkäijaks kubistidele). Cézanne pidas võimalikuks ka maalimist mitmest vaatepunktist, et kujutada iga objekti sellest küljest või selle nurga all, kus objekti vorm on võimalikult selge ja ilmekas ( nõnda kujutasid näiteks vanad egiptlased inimest). Mitme vaatepunkti kasutamisega lõhkus Cézanne vundamendi tsentraalperspektiivilt, mida Euroopa kunstis oli alates renessansist peetud
vormid, samuti ruumi. Cézanne`i peaülesandeks saab jälle KEHADE KUJUTAMINE RUUMIS. Ta loobub täielikult impressionistide voogavast, virvendavast ja ähmasest ebamäärasusest; ta püüab luua kindlaid, rütmiliselt liigendatud kompositsioone, milles valitseb arhitektooniline tasakaal ja kus on selgelt üles ehitatud massid. Tumedate varjude asemel, mida klassikalises kunstis kasutati selgete vormide loomiseks, soovitas ta looduses nähtavaid vorme lähendada mõnele stereomeetrilisele põhivormile – silindrile, kuubile, koonusele jne. (seetõttu on Cézanne eeskujuks ja eelkäijaks kubistidele). Cézanne pidas võimalikuks ka maalimist mitmest vaatepunktist, et kujutada iga objekti sellest küljest või selle nurga all, kus objekti vorm on võimalikult selge ja ilmekas ( nõnda kujutasid näiteks vanad egiptlased inimest). Mitme vaatepunkti kasutamisega lõhkus Cézanne vundamendi tsentraalperspektiivilt, mida Euroopa kunstis oli alates renessansist
Cézanne`i peaülesandeks saab jälle KEHADE KUJUTAMINE RUUMIS. Ta loobub täielikult impressionistide voogavast, virvendavast ja ähmasest ebamäärasusest; ta püüab luua kindlaid, rütmiliselt liigendatud kompositsioone, milles valitseb arhitektooniline tasakaal ja kus on selgelt üles ehitatud massid. Tumedate varjude asemel, mida klassikalises kunstis kasutati selgete vormide loomiseks, soovitas ta looduses nähtavaid vorme lähendada mõnele stereomeetrilisele põhivormile silindrile, kuubile, koonusele jne. (seetõttu on Cézanne eeskujuks ja eelkäijaks kubistidele). Cézanne pidas võimalikuks ka maalimist mitmest vaatepunktist, et kujutada iga objekti sellest küljest või selle nurga all, kus objekti vorm on võimalikult selge ja ilmekas ( nõnda kujutasid näiteks vanad egiptlased inimest). Mitme vaatepunkti kasutamisega lõhkus Cézanne vundamendi
Cézanne`i peaülesandeks saab jälle KEHADE KUJUTAMINE RUUMIS. Ta loobub täielikult impressionistide voogavast, virvendavast ja ähmasest ebamäärasusest; ta püüab luua kindlaid, rütmiliselt liigendatud kompositsioone, milles valitseb arhitektooniline tasakaal ja kus on selgelt üles ehitatud massid. Tumedate varjude asemel, mida klassikalises kunstis kasutati selgete vormide loomiseks, soovitas ta looduses nähtavaid vorme lähendada mõnele stereomeetrilisele põhivormile silindrile, kuubile, koonusele jne. (seetõttu on Cézanne eeskujuks ja eelkäijaks kubistidele). Cézanne pidas võimalikuks ka maalimist mitmest vaatepunktist, et kujutada iga objekti sellest küljest või selle nurga all, kus objekti vorm on võimalikult selge ja ilmekas ( nõnda kujutasid näiteks vanad egiptlased inimest). Mitme vaatepunkti kasutamisega lõhkus Cézanne vundamendi tsentraalperspektiivilt, mida Euroopa
annaabi.ee 
