Bobby (Ristikivi lapsepõlv) UHKUS/ülim püüdlikkus · ,,Mõnikord olen imestanud, miks ma ei sündinud surnult, kas see polnud mingi eksitus." · ,,Mul ei olnud mingit õigust elada, sest ma olin oma elamise õiguse varastanud kelleltki teiselt." · ,,Mul ei saanud kunagi tekkida tunnet, et mul oli õigus või midagi kuulus minule ..." · ,,Mu auahnuseks kujunes olla hea laps ja sellega võita inimeste armastus." · ,, Et nad kõik kohtlesid mind ühteviisi, peaks tõestama, et viga ei olnud mitte nendes, vaid minus. ... See oli mu enda varastatud eluõigus." · Onu lapsel hea tunnistus, onu väga uhke. Näeb Bobby veel paremat => ,,Koolitunnistus ei tähenda midagi alles elus näitab inimene, mis ta tõepoolest väärt on." => süüdistatakse uhkuses · ,,Ma ei teinud, mida minult oodati, ega täitnud seega oma kohust kaasinimeste vastu." (Eeldati, et temast saab ku
" (Ravic & lillemüüja) Lk 131,,Kate usaldas teda. Usaldus! Ahtake purukslõigatud kõht, milles elajas õgis. Kinni õmmeldud, ilma et midagi oleks saanud teha. Usaldus..." Lk 132,,Joan andus täielikult sellele, mida ta parajasti tegi. Ravicile meenus ebamääraselt, et selles peitus mitte üksnes võlu, vaid ka hädaoht. Joan polnud midagi muud kui joomine, kui ta jõi; midagi muud kui armastus, kui ta armastas; midagi muud kui unustus, kui ta unustas." Lk 133,,,,See on teine öö," ütles ta. ,,See on hädaohtlik. Tundmatuse võlu on kadunud ja usalduse võlu pole veel saabunud. Aga me saame sellest jagu."" (Ravic Joanile) Lk 140,,Ta polnud rauast, nagu Lucienne talle oli rääkinud, ta oli hullem kummist. Rauda võib murda, kummi mitte." (madame Boucher'i kohta, ämmaemand) Lk 144,,Ravic vaatas ringi. Tuba, paar kohvrit, paar asja, käputäis kapsaksloetud raamatuid mehel on vähe asju vaja, et elada. Hea, kui oled vähesega harjunud, siis kui su elu on rahutu.
RAAMATU ANALÜÜS K……. 10C 2015 KEVAD 1.raamat "Inimesed parvlevad nimelt vale ümber nagu kärbsed meekoogi kallal ja muinasjutuvestja sõnad lõhnavad nagu viiruk, kui ta tänavanurgal loomasõnniku sees istub, aga tõe eest inimesed põgenevad" lk 8 Läbi aegade see nii on ja ilmselt nii ka jääb. Loodetakse alati paremat ning pigem pigistatakse karmi tõe korral silm lihtsalt kinni. “Kes on kord joonud Niiluse vett, see igatseb Niiluse äärde tagasi.” lk 10 Kui olla eemal oma lähedastest, siis kord tuleb ikkagi koduigatsus näpistama. "Ole ettevaatlik naisega, kes ütleb "kena poiss" ja meelitab sind enda juurde, sest tema süda on võrk ja püünis ja tema rüpp kõrvetab hullemini kui tuli." lk 17 Kui ei suuda lõppude lõpuks “EI” öelda, võib olukord oodatust halvemini lõppeda.
A.H. Tammsaare ,,Tõde ja õigus IV" Nõnda sai inimsoo lunastusest isikliku mugavuse küsimus. Rindel tapetagu kas või kogu inimsugu, kui muidu ei osata teda lunastada, aga mind lubatagu ehitada oma pesa, teda vooderdada võimalikult pehmelt ja soojalt. Teisendatult mõtles sõdur lõpuks samuti: vaenlane võtku või kogu maailm, ainult mind laske koju. (lk.28) ,,Sellest sa võid näha, kui leplikuks ja vähenõudlikuks muutub inimene aastatega" ,,Õige revolutsionäär, see tähendab ideeline, ei ole kunagi rahul, sest ei ole seisukorda, millest paremat poleks võimalik ette kujutada." (lk. 73) ,,Aga seal on ju endised kodutud ja paljasjalgsed praegused valitsejad." ,,Ja on kogu maa muutnud kodutuks ja paljasjalgseks, nagu on seda iga õige revolutsionäär." ,,Imelik, kas siis sina tõesti ei mära, et Venemaa on sest saadik, kus teda valitsevad endised põranda-alused, on muutunud tervenisti ühiseks, üldiseks põranda-aluseks või vähemalt püütakse temast maksku mis ma
Allan(1) sõdur, kes oli laulnud Olle- haige Bobby-teener Bella aka Amarüllis Allan(2) klaverimängija Randallid- lauakaaslased .. Erna(Toto) ja Rolf pastor Roth Allan(3) mees maalilt Stanley -sõdur Christer- lennuõnnetuses hukkunud Daniel Cgristeri elus vend "punane tuba" Hiljem hakkab inimene rohkem märkama, mitte ainult seda, kas heinad on külmad või soojad, vaid ka seda, kas need on omad või võõrad. Inimesed ja linnadki on nii erinevad, mis ühe juures ainult kergelt tuju tõstab, õib teise hoopis jalust lüüa. Olen nii kaua püüdnud näha inimestes head, et ma paratamatult näen kõigepealt seda, mis mulle ei meeldi. On tegelikult palju kergem läbi murda vaenulikust maailmast kui võtta ise sama hoiak. Kas ei tähenda ilu meie enamiku silmis siiski sagedamini keskmist kui äärmust? Ajaga muutub inimene mitte ainult ise, vaid ka teiste mälestuses. Kui palju lubadusi jääb täitmata, siis miks mitte täita lubadust, mida kunagi pole antud. Välismaalased.
Nora ei pannud eriliselt, kuid nähes kuidas Torvald teda vaatas tundis enanst ebamugavalt ja palus tollel lõppetada. Helmer üritades saavutada oma eesmärgi päris kas ta ei tphi siis oma kõige kallimat VARANDUST vaadata ja Nora pahandas, et ärgu Torvlad temga niimodi täna rääkigu. Siis räägib veel Helmer, et ta ei pane Norat tähele peol kuna see tekkitab temas ärevust, et nad on kui noored armastajad ja keegi ei aima mis nende vahel toimub. Kogu öö on ta ihaldanud Norat kujutades neid kui noore paarina kui Helmer viib Norat oma kättel laulatuselt esimest korda koju ükus nad on vaid kahekesi- sellised mõtted lõid Helmeri vere keema. Nora aga tõrjus, et ei taha täna õhtul seda kõike ja see jättis Helmeri arusaamatusse, et kas ta mitte pole Nora mees. Kuid mõtisklemisesks aega ei jätkunud, sest helises uksekell. Sisse astus Rank kes ütles, et kuulis kodurahva hääli ja siis kohe sisse tahtis tulla. Helmer rääkis, et Rank
,,Läänerindel muutuseta" Erich Maria Remarque Erich Maria Remarque, kodanikunimega Erich Paul Remark, on sündinud 22. juunil 1898 Osnabrück'is raamatuköitja pojana. Ta on saksa kirjanik, kes on kuulsaks saanud põhiliselt romaanikirjanikuna, ehkki on nooruses kirjutanud ka esseid ja lühijutte, 1956, aastal on näidendi ,,Lõpp-peatus". Aastal 1916 läks Remarque sõdurina rindele, kus sai mitmeid kordi haavata. Pärast Esimest maailmasõda jätkas õpinguid ning tegi juhutöid raamatupidaja, müügiagendi, hauaplaatide müüja, klaveriõpetaja ja organistina, kirjutas teatrikriitikat ajalehtedele Osnabrück'is. 1929. aastal ilmunud romaaniga ,,Läänerindel muutuseta" sai Remarque kuulsaks peaaegu üleöö. Tema romaan tõlgiti umbes 50 keelde ning 1930. aastal vändati selle põhjal ka film, mille rezissööriks oli Lewis Milestone. Remarque suri 25. septembril 1970. aastal Locarnos. Romaanis jutustatakse 19-aastase sõduri Paul Bäumeri kurba lugu, kus ta peab Esimeses ma
luukildudes jalaköntidel lähimasse mürsulehtrisse; üks jefreitor roomab kätel kaks kilomeetrit ja veab oma järel purukspekstud põlvedega jalgu; teine läheb sidumispunkti, ja üle ta vastu kõhtu surutud käte libisevad aegamisi soolikad; me näeme mehi ilma huulteta, ilma alalõuata, ilma näota; me leiame ühe sõduri, kes kaks tundi hoidis ja surus hammastega kinni oma käsivarre tuiksooni, et mitte verest tühjaks joosta; päike tõuseb, öö saabub, granaadid vilistavad, elu on lõppenud." Lk 84 ,,Meist on saanud kardetavad elajad. Me ei võitle, me kaitseme ennast hävitamise eest. Me ei viska käsigranaate inimeste pihta /-/ me viskame neid käte ja kiivritega surma pihta, kes meid taga ajab..../-/ me jookseme küürus nagu kassid, tulvatud sellest lainest, mis meid kannab, julmaks muudab, teeröövliteks, roimariteks, minugipärast kasvõi saatanateks, sellest lainest,
Kõik kommentaarid