Hingede Öö tsitaadid (6)

HINGEDE ÖÖ
Karl Ristikivi
TSITAADID
„Inimesed ja linnadki on ju nii erinevad, ja mis ühe juures ainult kergelt tuju tõstab, võib teise hoopis jalust lüüa“ (lk. 8)
„Kui palju lubadusi jääb täitmata – miks siis mitte täita mõnikord lubadust, mida pole antud?“ (lk 29)
„Aga see oli nii tüüpiliselt naiselik valada oma rahulolematus etteheideteks konkreetsele inimesele, kelle uskumisest või mitteuskumisest midagi ei olenenud.“ (lk 46)
„Alati on lootus, et kohtad mõnd uut inimest, kel on uued arvamused. Ja alati sama pettumus!“ (lk 47)
„Ka elava inimese käsi võib teinekord olla külm, palju külmem kui surnu käsi“ (lk 49)
„Arstil ei ole õigust valida oma patsiente, müüjal ei ole võimalust valida, kellele ta tahab müüa. Meil on sama vähe õigust valida neid, kellele kinkida oma armastust“ (lk 57-58)
„Ükskõik kus – see ongi siin“ (lk 62)
„Masinavärk, mis kord käima pandud, käib omapead kord antud suunas edasi ja seda ei peata keegi. Kõik on ette määratud ja seal ei ole enam midagi muuta“ (lk 80-81)
„Kõigest on võimalik loobuda. Aga kõike ei ole võimalik teha käsu peale. Minu mees nõuab, et ma peaksin teda armastama . Aga ma ei saa seda käsku täita.“ (lk 83)
„Parim armuke on see, kes ei armasta“ (lk 83)
„Kas usute, et kui kaks õnnetust kokku panna, võiks sellest saada õnn?“ (lk 84)
„Meie – see ei ole midagi muud kui mina ise, kes kõneleb teiste eest“ (lk 86)
„Läksime jälle piki koridori – neid näis siin olevat palju ja nad olid kõik üksteise sarnased, nii nagu pikad, tühjad, ootamisega täidetud tunnid.“ (lk 89)
„Ka mäng võib teinekord muutuda tõsiseks – kui sellest midagi oleneb.“ (lk 101)
„Sündimine ei tee surma olematuks, need on mõlemad koguaeg olnud üksteise kõrval, algmisest saadik. Sündimine ei ole midagi muud, kui surma algus.“ (lk 112)
„Igaüks, kel midagi on, tahab ise sellest rääkida. Ainult see, kel endal midagi ei ole, kellel pole millest rääkida, võib teisi kuulata.“ (lk 115)
„Vaba tahtega võime küll oma elupäevi lühendada, aga me ei saa neile minutitki lisada“ (lk 122)
„ Niikaua kui olin läinud ainult sinna, kuhu mind viidi, võisin kõik süü endalt ära veeretada, nii nagu reisija laeval ei kanna vastutust laeva kursi eest.“ (lk 125)
„Ei ole olulist vahet, kas hukkub maailm meie ümber või meie ise. Lõpp on igal juhul lõpp“ (lk 138)
„Aeg võib muuta tempot – see tähendab, meie tempo ajas võib muutuda -, aga liikumise suund jääb endiseks. Ma tundsin koguaeg seda liikumist ja teadsin, et mul korrakski polnud võimalik tagasi minna ja midagi parandada või midagi mahaunustatut ära tuua.“ (lk 139)
„Ei muutu keegi pidevalt ja igavesti suuremaks , tugevamaks ja ilusamaks, tõusule järgneb paratamatult langus, kasvule vanadus ja lõpuks surm.“
„Muidu jõuame tavalise vaidluseni, kus üks ütleb „must“ ja teine „valge“. Ja kui keegi kolmas ütleb hall, siis ei ole see mingi kompromiss, vaid hoopis kolmas seisukoht.“ (lk 142)
„Olin kaotanud huvi mitte ainult selle vastu, mis oli selja taha jäänud, vaid ka selle vastu, mis mind ümbritses. Seda võis kõige lähemalt võrrelda haige seisukorraga, kes on oma haiguse aktsepteerinud ja antud hetkel lepib ainult sellega, et tal ei ole kuski valus.“ (lk 151-152)
„Aga kas süütult või mitte, me kõik istume oma elu jooksul aastaid ootamisvanglas.“ (lk 159)
„Kõige raskem on lahendada olukordi , mis tekivad ainult arusaamatusest.“ (lk 169)
„Kui üks inimene on üksi, on ta juures kerge mingi viga leida, teised pääsevad teda ju igast küljest nägema, tal ei ole ühtegi seina, mille vastu ennast kaitsta vähemalt selja tagant.“ (lk 178)
„…inimene sureb mitte ainult üks kord, vaid palju kordi – iga kord, kui sureb keegi, kes on talle lähedaseks saanud.“ (lk 188)
„ Abielulahutus on ju sama loomulik nagu laulatus , see on lihtsalt eelmise järg.“ (lk 189)
„On lihtsalt nii, et inimene, kes õnnetuse läbi ühe jala kaotab, ei mõtle üldse palju jalale , mis alles jäänud. See ei tähenda aga veel, et ta selle jalaga rahul ei oleks.“ (lk 189)
„…kunagi ei saa inimene nii vaeseks, et tal ei oleks midagi kaotada.“ (lk 193)
„Olin kõige õnnelikum siis, kui ma pärast olin kõige õnnetum.“ (lk 195)
„Kangelased on meile vastuvõetavad peale muu ka sellepärast, et me neid ei kadesta. Selleks peavad nad liiga palju kannatama , ja isegi kui nad lõpuks võidule pääsevad, siis on tee võiduni liiga väsitav ja vintsutav.“ (lk 205)
„ Kadedus on aga kõigist pahedest see, mis on meile kõige lähedasem ja igapäevasem. Sellepärast on see ka ainus pahe, millele keegi kunagi pole mingit vabandust leidnud, ega ole ostaud seda mingi kunsttüki abil millekski positiivseks muuta, nii nagu seda võib teha iga teise surmapatuga.“ (lk 205)
„…me kadestame ju sageli teisi sellepärast, et neil on sama palju kui meilgi, kuigi nad seda pole ära teeninud .“ (lk 209)
„Oleme käinud valeõpetuse järgi, nagu peaksime armastama neid, kes on rõhutud ja taga kiusatud, neid, kes kannatavad. Selle vale läbi on armastuski muutunud kannatuseks, see armastus toob endaga kaasa kurbust ja pisaraid.“ (lk 226)
„Ei, mida kaugemal on meist keegi, seda suurem peab olema meie armastus, ja uskuge mind, see on ka palju kergem ja sellega pääseme paljudest probleemidest.“ (lk 226)
„Mul ei ole kodu. Mul on ainult korter.“ (lk 237)
„Küsimus ei seisa selles, missugusest uksest te olete tulnud. Oluline on see, kes te olete.“ (lk 241)
„Igaüks tahab meelsamini tuppa jõuda, kus inimesed elavad, mitte aga koguaeg mööda tühje koridore käia.“ (lk 244)
„Olen väsinud sellest lõputust jumalagajätmisest – mõnikord tundub mulle, et mu elu polegi muud kui üksainus jumalagajätmine.“ (lk 248)
„Kuidas üldse tuntakse tundmatut inimest? Kord on ju kõik inimesed olnud sulle tundmatud. Ära ainult lükka tagasi ühtki väljasirutatud kätt.“ (lk 250-251)