Stepihunt - Hesse (1)

Stepihunt
Hesse
Nagu öeldud, Harry Haller on hingelt mässaja. Ta välimus ja iseloom justkui ei käi kokku. Ta näeb välja soliidne , 50-ndates härra. Ta elab korrapäratut elu. Tema korter saksa väikelinna külalistemajas on segi ja sassis. Igal pool vedelevad raamatud ja sigarikontsud ning tühjad ning pooltühjad veinipudelid (eriti Itaalia veinid , mis on kuskil maal tehtud, milles on maaharimise hõngu ja mis kergesti pähe ei hakka). Harry on justkui kahe ajastu vahel elav inimene. Ta pilab kodanlikku eluviisi, ta ei kiida seda heaks. Ometigi oma alateadvuses armastab ta sellist turvalist elu (pean silmas tema nostalgiat lapsepõlvest, kui ta trepil istub ja araukaaria lõhna naudib).
Harry Haller on kahestunud isiksus. Temas on inimene (kodanlik ja tavapärane nagu kõik teised inimesed) ja hunt (loom, mässaja ja kodanlikku elu ironiseeriv hing). Hunt selles mehes ei lase tal elu elada ja nautida. Mõlemad poolel on teineteisega vaenujalal. Pidev eluvigade nägemine tekitab Harrys suitsiidimõtteid. Ta arvab , et on lihtsam vääratada habemenoaga ja piinad lõpetada (nii vaimsed – kodanliku elu haledus kui ka füüsilised – liigesevalud, mis kõndimist raskendavad).
Ometi pole Harry nii lootusetu juhtum, seda näitab eriti Hermine, kes toob välja mehes ilmalikud ihad ja inimliku poole. Harry armub. Hermine on küll kerglaste eluviisidega, kuid Harryst – sellest irooniliselt kibestunud pea vanahärrast suudab ta välja tuua elulisuse. Tänu temale Harry loobub enesetapust.
Harry on otsekohese väljaütlemisega (õhtusöök professori juures, kus Harry kritiseeris Goethe pilti ja kus selgus, et tema oli keisri kritiseerija ajalehes ) ja tark mees (ta on suur raamatutehuviline olles läbi lugenud kõik maailma kirjanduse teosed), ent tal on ka hundilikud pahed mis torkavad silma just öösiti. Tal on suur alkoholilembus. Harry on üldse ööinimene. Ta võib magada poole päevani ja olla pea terve päeva söömata või hommikuse kohvi peal, aga öösiti meeldib tal väljas käia.
Harry on hull. Väidan seda selgelt ja otse, sest ta nägi vana müüri juures ilmutust „Maagiline Teater. Sissepääs mitte igaühele – mitte igaühele. Ainult hulludele.“ Harry satub Gloobuse saalide maskiballil teispoolsusesse, mängib seal elufiguuridega malet, räägib Mozartiga ning tapab oma armastatu Hermine.
Harry on riivatu mees. Tal on vanust juba peaaegu 50, aga naisest on ta lahus ja selle asemel, et leida enesele uus viisakas endaealine naine, teeb tema tegemist prostituudiga. Isegi mitte ühe, vaid suisa kahega (Hermine ja Maria). Oleks, et ta nendega niisama suhtleks, aga ei. Harryl on suguühe nende mõlema naisega, kes on temast aastaid nooremad .
Harry on sõjavastane. Ta kohtub oma koolivenna Gustaviga, kellega nad hakkavad autojuhte maha laskma . Harryle see isegi meeldib. Ta üldse mõistab hukka asjad, mida ta proovinudki pole. Täpselt nagu tantsiminegi. Või nagu Hermine ütles, et inimesed ei taha enne vette minna, kui nad pole ujuma õppinud.
„Harry hukkamine “ – Harry sai karistuse tegelikkuse toomise eest maagilisse teatrisse, peegeldatud noaga peegeldatud tüdruku surnuks torkamise ja huumorivaesuse eest. Ta üle naerdakse. Karistuseks määratakse talle igavene elu. Mozart ütleb Harryle, et see peab õppima naerma . Ta taskus on kõik sada tuhat figuuri ja tal on uus võimalus elu elada. Ehk saab inimene temas hundist võitu ja ta õpib naerma. Ise ta seda igatahes usub.
©Kati Rohtla