Sotsiaalsed probleemid Eestis. Laste v��rkohtlemise riskid internetis. (1)

Interneti-keskkonnast tulenevad lapse väärkohtlemise riskid
Sotsiaalsed probleemid Eestis
Koostaja : Margit Metsma
Sotsiaaltöö, sotsiaalpoliitika ja sotsioloogia eriala
2013/2014 õppeaasta
B27367 õpinguraamatu number
2014
Tänapäeva ühiskond on üht või teistpidi internetimaailmaga seotud ja selle vastu võidelda poleks eesmärgipärane ja võimalik samuti mitte. Internetil on nii positiivsed, kui ka negatiivsed küljed, mis avaldavad suurimat mõju eelkõige lastele. Seega sõltub laste turvalisus eeklkõige kodusest keskkonnast ja selle mõjust ning teiseks oluliseks suunavaks ja kontrollivaks asutuseks võiks olla kool. Oma essees pööraksingi tähelepanu interneti pahelisele poolele ja selle ohtudele, mis avaldavad mõju eelkõige lastele. Alustuseks tooksin välja erinevad mõjutavad tegurid, mis muudavad lapsed nii vastuvõtlikeks ja seejärel räägiksin erinevatest ohtudest ka lähemalt.
Ühe mõjuvama ohu mitte tunnetamise tegurina võib välja tuua lugemisoskuse puudumise, kuna internetti hakkavad lapsed kasutama üsna pisikesest peale ning vanematele on see ühtpidi vastuvõetav ja nad pooldavad seda kuna sellel hetkel tegeleb „lapsehoidmisega“ arvuti. Üldjuhul pannakse selline 3 kuni 5 aastane laps arvuti taha kas multifilme vaatama või siis mängima mõnda toredat lastemängu. Piisab sellestki, et sattuda ebasündsatele lehekülgedele, mida sellises vanuses lapsed arvatavasti veel lahti mõtestada ei oska. Samuti on oht ka vägivaldse sisuga mängude mängimisel, mis võivad muuta lapse igapäevast käitumist agressiivsemaks. Suuremad mured tekivad siis, kui lapsed kasvavad ja muutuvad vanematest teatud määral sõltumatuks. Nad suhtlevad erinevates suhtlusvõrgustikes enamasti oma sõpradega ja kasutavad arvutit õppimisel. Kuid siiski on internet avatud süsteem, kuhu pääsevad ka mittesoovitud isikud ja sellest võivad alguse saada nii kiusamine kui ahistamine. Samuti võib noor teismeline interneti avarustes surfates sattuda lehekülgedele, mis sisaldavad ebasündsaid materjale nagu pornograafia, vägivallale või enesetapule õhutamine. Info liigub ja seda hoomata ning eristada vajalikku ebavajalikust või siis ohutut ohtlikust on tõeliseks proovikiviks lapsele, kes oma olemuselt on nii habras ja haavatav. Sama kehtib ka olukorras, kus lapsed usuvad, et suhtlevad interneti teel isikuga, kes on usutavasti nende eakaaslane ja vastassoost sümpaatne isik ja ahvatleb noort inimest tegelema veebikaamera ees asjadega, mis tekitavad lapsele piinlikust ja ebamugavust. Selle kõige taga üldjuhul pole siiski noor, vaid täiskasvanu, kes kasutab kaitsetut last iseenda vajaduste rahuldamiseks. Seksuaalsesisuga interneti vägivalda on üsna palju ja sellest ei julge lapsed rääkida kellegi teisele ning elavad oma muresid üksina läbi. Seega on kurjategija käes võim ja laps tunneb end nurkasurutu ja abituna. Tegemist on üliraske kuriteoga, mis kahjustab noore inimese psühholoogiat. Lapse interneti vahendusel kuritarvitamise võibki jagada seksuaalseks ahistamiseks, seksuaalseks ahvatlemiseks, seksuaalseks ettevalmistuseks, seksuaalseks rõhumiseks, mis omakorda jagunevad veel agressiivseks kõlvatustele ahvatlemiseks, lapsprostitutsiooniks, lastele tehakse ettepanek kaubitseda seksiga, laste pornograafia tootmiseks ja tarbimiseks ning laste seksturismiks (Ainsaar, Lööf 2011).
Kuid lisaks seksuaalsele ohtlikkusele on interneti ohuks näiteks erinevate õpetuste kättesaadavus, millega lapsed võivad iseendale ja ennast ümbritsevatele valmistada palju kahju pahaaimamatult. Näiteks õpetused, kuidas valmistada lõhkeaineid. Või erinevate narkootiliste ainete kohta teave ja siinjuures ei pea ma silmas keemilisiühendeid vaid looduslikke narkootilisi ja üliohtlikke taimset päritolu psühhotroope, mis on reaalselt lastele kättesaadavad.
Üheks ohuks võib ka pidada interneti-sõtuvust, mis tänu tehnika pidevale arengule on kasvava loomuga. Esiteks ei paikne internet vaid meie lauaarvutites, vaid nüüd on lisaks ka süleaarvutid, nutitelefonid , tahvelarvutid ja paljud teised interneti kasutamist võimaldavad seadmed. Seetõttu ei saa ka vanemad hoida oma lastel pidevalt silma peal ning näiteks Eestis kasutab üle poole lastest internetti oma magamistoas, kus asub nende privaatsfäär (Haddon, 2011). Telefonis kasutatakse peamiselt kas suhtlusportaali Facebook või siis fotode töötlus- ja vahendusprogrammi Instagram . Esimese puhul on võimalik ennast ja oma sõpru niinimetatud „check-in“-ida ehk siis märkida oma asukoht ning kellega seal viibitakse ja see siis teistele koheselt teatavaks teha. Instagrami puhul on noortel aga ilmtingimata vajadus pildistada misiganes asju meie ümber ja siis neid postitada ja jagada, et teadvustada teistele, mis meil olemas on, mida me omame, mida teeme ja palju muudki. Telefon on koguaeg käeulatuses ja tekitab vajaduse iga väikese ajahetke järel kontrollida, kas keegi on kommenteerinud lisatud staatust või fotosid ja nendele koheselt lisada ka omapoolseid kommentaare. Seega on see üsna lihtne tee sõltuvuse tekkeks. Interneti sõltuvus pole iseenesest küll väärkohtlemine, aga see suurendab riski sattuda väärkohtlemise ohvriks. 4 last 5st kasutab internetti igapäevaselt (Ainsaar, Lööf 2011)
Kogu see ohtude hulk võib omada negatiivseid tagajärgi lastele, enim kannatab nende veel väljaarenemata psüühika. Kuid mida siis teha? Eelkõige peitub lahendus siiski vanemate teadlikkuse tõstmisest interneti ohtude valdkonnas. Lapsevanemate ülesanne seisneb ka selles kuhu on arvuti paigaldatud ning mõistlik oleks seada interneti kasutamisel ajalimiidid ning otseloomulikult teavitada last erinevatest ohtudest, selgitada lastele nende tähendust ning julgustada lapsi endaga suhtlema igasugustes olukordades ( Livingstone , Haddon 2011). Samuti oleks vaja muutusi ka riiklikul tasandil, paigaldades riigi poolt rahastatavate koolide ja asutuste arvutitesse filtrid , mis piiraks ebasobilike lehekülgede kasutust . Sellele probleemile tuleks juba seetõttu suurt tähelepanu pöörata, et Eesti lapsed on mitmete uuringute põhjal aktiivseimad internetikasutajad Euroopas. 93% lastest vanuses 6-17 kasutab internetti ja 83% teeb seda igapäevaselt (Ainsaar,Soo 2011).
Kasutatud kirjandus:
1. Ainsaar, M., Lööf, L. (2011) Online behaviour related to child sexual abuse, lk 16 tabel.
2. Haddon, L., Görzig, A., Livingstone, S., Òlafsson (2011) Risks and safety on the internet lk 103