Itaalia meistritest oli kuulsaim Caravaggio. Barokiajastu skulptuur oli tihedalt seotud arhitektuuriga. Viljeleti dekoratiivplastikat, mis pidi kaunistama hoonete fassaade, interjööre ning parke. Skulptuuri vormikõne oli maaliline. Seda saavutati rohkete detailide, arvukate põimumiste ja valguse-varju kontrastiga. Inimesi kujutati otsitud poosides, lehvivates rüüdes või hoopis ilma rõivasteta. Skulptuuride piirjooned on sopilised, ebamääraselt laialivalguvad. Tolle aja mõjukaim skulptor oli Giovanni Lorenzo Bernini. Baroki kunstiteosed on keerukad, mõnikord meelega välja venitatud, taotledes ebapoportsionaalseid vorme.
8. Millist põhikoe liiki esineb peamiselt vaid veetaimedel ja miks seda vaja on? Aerenhüümis, et saaks paremini toimuda gaasivahetus. 9. Millise koe spetsiifilises tüübis esineb kloroplaste? Põhikoe klorenhüümi rakud sisaldavad kloroplaste. 10.Märgi joonised erinevad koed ... 11.Millised kattekudede liigid on olemas? Epiderm, korkkude ja korp 12.Mille poolest epidermi rakud erinevad teiste kudede rakkudest? Epidermi rakud on tihti väga sopilised, et paremini üksteisega sobituda. Nad sisaldavad õhulõhesid, kus toimub vee- ja gaasivahetus. 13.Mille abil tagab epiderm oma kaitsefunktsiooni? - väliskeskkonna poole jääv rakukest on on paksem, kaetud vaha või kutiiniga, tihti esineb karvu. - sissaldab õhulõhesid, mille kaudu toimub vee ja gaasivahetus. 14.Õhulõhed: a) missuguses koes nad paiknevad; b) mis on nende ülesanne; c) missugune on nende ehitus (tee joonis) a) epidermis e. primaarses kattekoes
10. Maastike süstematiseerimine suuremad üksused ja väiksemad üksused. 11. Kõrg ja MadalEesti, nende erinevused. E. Varepi poolt eraldatud maastikutüübid (peamised erinevused). 12. Maastike piirid (loodus ja kultuurmaastikes), geopoliitika. Kultuurmaastikus muutuvad piirid sirgjoonelisemaks ja kõlvikute kujud sarnanevad enam geomeetrilistele kujunditele. Loodusmaastikus erinevate maastiku üksuste piirid on looklevad ja sopilised sõltudes eelkõige pinnamoe ja veereziimi iseärasustest. Poliitiline geograafia (geopoliitika) Peamisi eesmärke läbi aegade kehtiva süsteemi, impeeriumi või riigivõimu territoriaalsete pretensioonide ja piiride õigustamine. 13. Maastike areng ja aegruumi printsiip (maastike arengu 3 etappi). 1. Preglatsiaalne periood. Svekofenni kurrutus, Mere pealetungide, Suurem tähtsus on
kihina, põhjustab elundite jämenemist. 3) vahemeristeem - asub varre sõlmevahede alumises osas, lehtede ja õieraagude alusel, elundi pikkuskasv. 4) haavameristeem- tekib elusa taime vigastatud koha ümber 19.Epiderm: a) mida ta endast kujutab lehtede kattekoena? mille poolest epidermi rakud erinevad teiste kudede rakkudest? Epiderm on primaarne kattekude ning katab noori lehti ja varsi. Koosneb ühest kihist tihedalt paiknevatest elusatest rakkudest. Rakud on sopilised, et üksteisega paremini sobituda. Epidermis on õhulõhed, mis koosnevad kahest sulgrakust ja nende vahel olevast õhupilust. 20.Erituskudede liigid: a) missugused neist on sekretoorsed erituskoed b) missugused neist kuuluvad ekskretoorsete erituskudede hulka? a) sekretoorsed: piimasooned, üksikud eritusrakud, skisogeensed või lüsigeensed mahutud b) ekskretoorsed: näärmekarvad ja elundite pinnal paiknevad näärmed. 21.Mis kude on kambium? Missugustes elundites ta paikneb
(LOENG 5) Maastikel ei ole täpselt fikseeritavaid piire.Iga maastiku piiriala on seotud teise maastiku piirialaga nii üleminekuliste (ühiste) elementide kui ka aine ja energia edasikande poolest. Püsivaid piire, kus ei toimu ainete ja energiaallikate vahetust Maal olemas ei ole. Kultuurmaastikus muutuvad piirid sirgjoonelisemaks ja kõlvikute kujud sarnanevad enam geomeetrilistele kujunditele. Loodusmaastikus erinevate maastiku üksuste piirid on looklevad ja sopilised sõltudes eelkõige pinnamoe ja veerežiimi iseärasustest. Poliitiline geograafia (geopoliitika) – geograafia haru, mis käsitleb maailma poliitilise kaardi kujunemist, poliitiliste jõudude vahekorda ja paiknemist, riikide,nende piiride ja haldusjaotuse muutumist. Tihe seos rahvastikugeograafiaga, sõjanduse, ajaloo, sotsioloogia ja rahvusvahelise õigusega. Peamisi eesmärke läbi aegade – kehtiva süsteemi, impeeriumi või riigivõimu
looduslike ja poollooduslike elupaikade säilimisest suhteliselt paljudes maastikutüüpides; suure osa ülejäänud Euroopas peaaegu juba kadunud maastikutüüpide säilimisest (nt sood, poollooduslikud kooslustega alad). Uuritakse seiretega. Maastiku mitmekesisus peegeldub maastikumustris, mille määrab ära eelkõige: •maastikutüüpide arv •maastiku üksuste arv •maastiku üksuste kuju ja suurus •maastiku üksuste piirjooned (sirged, sopilised jne.) Maastikumustriks nimetatakse ruumilist mosaiiki, mille moodustavad maapinnal selle territooriumil kujunenud looduslik-territoriaalsed kompleksid. 7. Maastikuseire Eestis. Seire liigid, eesmärgid ja muutuste trendid. Maastiku seire jaguneb kolmeks allprojektiks: 1. Maastike kaugseire (1996) Eesmärk on kaardistada seirealad looduskaitsealadel ja nende naabruses. 6 seireala: Alam-Pedja, Soomaa, Lahemaa, Saarjärve, Karula ja Vilsandi seireala. 2
laudada rehealusepoolsesse, võimalikult madalasse õueossa. Kaev võis olla keset õue. Õue ümbritses aed. 19.saj mõisakaartide järgi võib Eesti taluõued jagada planeeringu järgi: ringikujulised õued hooned asusid ebaühtlaste vahedega ümber õueplatsi, mis oli enamvähem ümarik või piklik. Mõni kõrvalhoone võis jääda väljapoole seda ringi. Sellised õued olid omasemad Mandri-Eesti põhjaosale ja saartele. Sopilised õued kõrvalhooned rühmitusid suhteliselt väikese õueplatsi ümber korrapäratult mitmeks eraldi sopiks, kuhu elamust viis teerada, sellised olid valdavalt Lõuna-Eestis. Korrapärastes õuedes õueplats oli enamvähem täisnurkselt neljakandiline ja selle kolmel või kõigil neljal küljel asusid hooned kas üksikult või sirges reas. 19.saj alguses olid sellised vaid Kirde- ja Kagu-Eestis. Iseloomulikud olid sajandi teisel poolel uutele taludele.
teostas sisekujunduse. Tekkis ehitisi, mille põhiplaan moodustus üksteisse põimunud ovaalidest. Ümarad ruumiosad sulavad tervikuks. Basiilika tuli uuesti, avara ja valge pealööviga. Külglöövidest moodustus rida kabeleid. Kuppel altaripoolses otsas. Skulptuur Hoogsad, rahutud, maalilised. Tugevaid inimesi, otsitud poosides kujutati ilma riieteta või lehvivates rüüdes. Laialivalguvus, ebatavalised zestid, skulptuuri piirid sopilised. Jutustav ülesanne puudub. Purskkaevud, mälestusmärgid, trepistikud, antiikaines. Bernini tööd: Püha Theresa ekstaas Apollon ja Daphne Maalikunst Sujuvad värviüleminekud, soojad, küpsed toonid. Teravaid piirjooni pole. Kujutati pingelisi hoogsaid stseene. Palju on ägedaid liigutusi, ebatavalisi poose. Inimesed vormikad ning jõulised. Tunnete ja kirgede ülepaisutus. Võitlus-ja röövimisteemad. 17. saj
preraphaeliitidest, sellest, et ära oli tüüdanud masstoodang, taheti tagasi vana hea keskaja juurde, kus taheti ise teha kõik vajalik. Arts and crafts movement. Ideoloogiks oli John Russkin ja William Morris. Väga oluline oli individuaalsus ja oluliseks vahendiks peeti ornamentikat. Juugent oli ka sisekujunduses, tarbeesemed. Juugentliku arhidektuuri iseloomulikeks jooonteks oli see, et tähtis oli siseruumide mugavus ja hoone projekteeriti ümber siseruumide järgi, majad olid sopilised, eraldi katuse all, rõdud, laineline või kaarias joon olid olulised. Riia kesklinn- juugent. · ARHITEKTUUR · Horta (belgias) Gaudi (hispaanias) Familia Sarcada Barcelonas, 100 aastat ehitatud, pole siiamaani valmis saanud. · MAALIKUNST · Beardsley Liiliamotiiv, väänlevad põimunud kehad. · Klimt Suudlevad kehad, dekadentlikust elust maalid. Sümbolism ja rahvusromantism. · Munch Karje · Gallen-Kallela Soomlane, Väinamöise maalid, Soome folkloori maalija. · EESTI KUNST
alumist (abaksiaalne ehk dorsaalne) ning ülemist (adaksiaalne ehk ventraalne) epidermi. Enamikul liikidest jääb epiderm ühekihiliseks, kuid esineb ka kahe-, kolme- ja enamakihilist epidermi. Epidermi lahutamatuks komponendiks on karvad (trihhoomid) ja õhulõhed, neil peatume allpool pikemalt. Epidermirakud on enamasti lamedad, paksenenud väliskestaga. Kiiresti kasvavate taimeorganite epidermirakud on pikad ja kitsad, mõnedel muutlikes niiskustingimustes elavatel liikidel aga sopilised. Enamasti jäävad epidermirakkude kestad tselluloosseteks ja rakud ise läbipaistvateks, kuid näiteks kõrrelistel (Poaceae), lõikheinalistel (Cyperaceae) ja osjadel (Equisetum) võivad rakukestad ränistuda. Välimisse rakukesta võib koguneda kaltsiumoksalaadi kristalle (draakonipuu -- Dracaena draco). Mõne sugukonna taimedel tekivad epidermirakkudes kaltsiumkarbonaadist kobarjad moodustised -- tsüstoliidid, mida peetakse kaitsekohastumuseks infektsiooni vastu.
Harva leidub neid üksikvormidena, enamasti moodustavad nad koos nendevaheliste sopiliste ja soostunud põhjaga nõgudega mõhnastikke. Mõhnastikud on arvatavasti kujunenud aktiivsuse kaotanud liustiku jäämassiivis. Jääsulamisvesi voolas jääpankade vahelistes lõhedes ja lahvandustes. Vesi kandis endaga kaasa ja setitas moreenist väljapestud materjali. Jääpankade sulamisel jäid nende asemel nõod, lohud ja sopilised orud. Settekuhjatiste kohal kujunesid aga kõrgendikud – mõhnad oosid ehk vallseljakud - vallilaadsed pikad ja suhteliselt kõrged pinnavormid. Eestis on nad kuni 35 m kõrged, 60-80 m laiad ja kuni 420 nõlvakaldega. Oosid koosnevad vooluvetes settinud põimkihilistest liivadest, kruusadest ja veeristest ning kohati ka munakatest, mille vahelt peenem materjal on välja uhutud. Üksteisele järgnevad oosid moodustavad oosiahelikke
transpiratsioon, termoregulatsioon ja gaasivahetuse reguleerimine; Välimine kattekude jaguneb päritolu järgi kolme rühma: ◦ epiderm ◦ korkkude ◦ korp Epiderm Epiderm on primaarne e. esmane kattekude, mis on tekkinud protodermist ja katab lehti ja noori varsi. Ei sisalda klorofülli. Katab taime ühe raku paksuse kihina, väliskeskkonna poole jääv rakukest paksem, kaetud vaha või kutiiniga, tihti esineb karvu. Epidermi rakud on tihti väga sopilised, et paremini üksteisega sobituda. Sisaldavad õhulõhesid, toimub vee ja gaasivahetus väliskeskkonnaga. Ülesanne: kaitsta taime kuivamise, ülekuumenemise, hapnikupuuduse ja muude väliskeskkonna kahjulike mõjude eest ning tagada transpiratsiooni toimumine. Karvad epidermil Näärmekarvad – eritavad kleepuvat vedelikku, putukad kleepuvad kinni; puutumisel vabaneb eeterlik õli. Villkarvad/kattekarvad – kaitsevad lehepinda liigse kiirguse ja kuivamise eest. Torkekarvad –
Kuna selgrootute kehaehitus on palju mitmekesisem kui selgroogsetel, on ka nende hingamisviisid väga erinevad. Lihtsaim viis on hingata kehapinnaga. Kõik selgrootud aga nii hingata ei saa, nt loomad, kellel on kaitsekohastumusena arenenud tugevam kehakate (karbil koda, vähil kest jt). Suurematel ja aktiivsematel selgrootutel pole naha pind piisavalt suur, et varustada hapnikuga kogu keha. Neil on hingamiseks erilised elundid: lõpused, erineva kujuga kopsud või trahheed, mis on sopilised või harunenud, et hingamispinda suurendada. Kõigil selgrootutel ei transpordi hapnikku rakkudesse veri, osal imendub hapnik läbi hingamispinna otse kudedesse. Lisa Mida väiksem loom, seda suurem on tema keha pindala ja ruumala suhe. Näiteks sebral 3 :1 ja hiirel 6 :1. * Miks ei saa kõik selgrootud omastada hapnikku läbi keha pinna? Selgrootute hingamiselundid (1-4): 1. Kehapind (näiteks vihmaussil); 2. Kopsud (näiteks skorpionil); 3. Trahheed (näiteks putukal); 4
annaabi.ee 
