Barokiajastu kunstikultuur (2)

Barokiajastu kunstikultuur
Baroki termin tuleneb itaaliakeelsest sõnast barocco, mis tähendab naljakat, kummalist (nähtust). Baroki mõiste sisu on diskuteeritav – ühed peavad seda stiiliks, teised kunstivooluks, kolmandad praktiliseks süsteemiks, neljandad kultuuriepohhiks jne. Kunstiajaloolise terminina võlgneb ta tänu 19. sajandi tuntuimale kultuuriteoreetikule Jacob Burckhardtile.
Barokiajastul muutus kunst mitmeplaanilisemaks. Maalikunstis esines vaba joon ja tonaalsus , skulptuuris heletumedus , arhitektuuris aga sügavuse mõju ja ruumilisus. Barokile on iseloomulik piiride kaotamine maalikunsti, skulptuuri ja arhitektuuri vahel ning püüe liita need üheks tervikuks.
Ehituskunstis andis barokk oma parimad taiesed kirikuarhitektuuris. Siin pandi maksma basikaalne põhiplaan, mis vastas paremini jumalateenistuse nõuetele. Barokk-kirikud on valgusküllased ja avarad. Selle saavutamiseks loobuti löövisüsteemist. Kõrvallöövide asemel ehitati pealöövi külgedele rida kabeleid. Fassaad muutus kogu välisehitise tähtsamaks osaks, kuhu rajati arvukalt dekoorielemente. Barokki ongi kerge ära tunda paarissammaste ja paarispilastrite järgi fassaadil. Barokkehitiste siseseinad kaeti sageli värvilise marmoriga, maalide ja skulptuurkaunistustega. Itaalia arhitektidest olid kõige väljapaistvamad Giovanni Lorenzo Bernini ja Francesco Borromini.
Maalikunsti iseloomustavad üldjuhul rahutud pildid. Jäädvustati meelega ebatavalisi poose ja ägedaid liigutusi. Armastati kujutada peamiselt jõulisi, võimukaid inimesi. Ajastu suurimaid maalijaid oli Hollandist pärit Rembrant , kes lõi üle 700 maali ja graafilise lehe. Itaalia meistritest oli kuulsaim Caravaggio.
Barokiajastu skulptuur oli tihedalt seotud arhitektuuriga. Viljeleti dekoratiivplastikat, mis pidi kaunistama hoonete fassaade, interjööre ning parke. Skulptuuri vormikõne oli maaliline. Seda saavutati rohkete detailide, arvukate põimumiste ja valguse-varju kontrastiga. Inimesi kujutati otsitud poosides, lehvivates rüüdes või hoopis ilma rõivasteta. Skulptuuride piirjooned on sopilised, ebamääraselt laialivalguvad. Tolle aja mõjukaim skulptor oli Giovanni Lorenzo Bernini.
Baroki kunstiteosed on keerukad, mõnikord meelega välja venitatud, taotledes ebapoportsionaalseid vorme.